KKK ehk Kakumäe kodukohvikute kogemus

Ma mäletan küll, et mingi aeg Facebookis vilkus, et oo, tule kunagi tulevikus Kakumäe Kodukohvikute päevale. Panin automaatselt märke, et going. Ma teen paljude asjadega tegelt nii – iseasi, kas ma lähen sinna. Aga selle “going” panemisega on see hea asi, et aegajalt tuleb teateid ja siis jällegi meenub, et ahjaa, see üritus. Seega tund enne üritust pinises telefon ja tuletas meelde, et tunni aja pärast avatakse kümned kohvikud Kakumäel. Riided selga, autosse ja minek.

Esialgu oli mul tegelikult plaan ainult paari-kolme kohvikut külastada, aga juhtus hoopis nii, et nimekirjas olnud 29 kohvikust EI külastanud ma nelja. Ehk siis jah, eneselegi ootamatult oli toimekas päev.

Kuna me oleme ju ka ise sügiseti hoovikohvikut Uue-Maailma festivali raames teinud (loe SIIT ja SIIT), siis mõtlesingi, et lähen ja vaatan kuidas teised inimesed selle lahendanud on ja äkki panen ka paar nippi kõrva taha. Nägin päris omapäraseid kohvikuid ja toidukohti. Oli nii selliseid, mis mind positiivselt üllatama panid, kuid oli ka selliseid, mida minul oleks häbi kohvikuks nimetada ja üleüldse avatud olla. Tegemist on ausa ja avameelse arvamusega minu poolt. Seega kui sa arvad, et tänasesse päeva sa negatiivsust ei soovi (sest ma ei ütle kõikide kohta kenasti), siis pane see blogi kinni või mine loe näiteks minu seiklusi Lissabonis.

Tegelikult on UMF ehk Uue-Maailma Festival ja Kakumäe Kodukohvikute päev (edaspidi KKP) kaks erinevat asja. UMF’i ajal toimub ju suur tänava laat ning on erinevaid esinejaid aga KKP on puhtalt selline kõnni hoovist hoovi üritus. Aga kuna ka UMF’i ajal on palju hoovikohvikuid, siis saab neid siiski natukene ühte patta panna. Aga egas muud kui hakkame minema.

Ahvena kohvik

Algselt arvasin ma, et tegemist on Reigo Ahvena mingi teemaga. No kuidagi on see nimi nii sisse sööbinud, et alati kui kuulen sõna Ahven tuleb esimesena meelde Reigo. Kindlasti oli suureks plussiks see, et tee peal olid viidad kenasti olemas. Ehk siis isegi kui ei plaaninud minna, siis nähes silti “Ahvena kohvik” võis see sulle isu tekitada.

Miinuseks võiks öelda, et see parkimine oli nagu ta oli, aga kui sa juba tegelikult KKP’le tuled, siis sa pead arvestama, et see ei ole väga autosõbralik üritus. Pigem ole jala või kõige ideaalsem oleks olla jalgrattaga.

Eemalt oli kuulda muusikat ning sain kohe aru, et olen õigel teel. Siiski kohale jõudes selgus, et tegemist on üle tee asuva kohviku muusikaga. Kuid ahvenad leidsin kenasti üles.

Aed oli suur, oli nii istumise kui ka lebotamise kohti. Menüü oli minu jaoks üllatavalt soodne. Kuidagi on selline arvamus, et kala ja suitsetatud, siis on ilgelt kallis. Aga ei, väga norm hind. Kogu seda aeda tegelikult kattis selline mõnus suitsu ja hea söögi aroom.

Samuti oli ka lastele mõeldud, sest hoovis jagus tegevust ka kõige pisematele. Kindlasti üks koht, mida teaksite järgmisel aastal külastama minna, kui nad muidugi siis osalevad.

Beebi ja Burger

Esiteks see nimi oli minu jaoks väga üllatav. Ei teadnudki kohe mida oodata. Et kas burgeri koht mis on eelkõige mõeldud beebide vanematele ja on beebisõbralik, või on need pakutavad burgerid lihtsalt väga väiksed. Esiteks puudusid igasugused viitavad sildid kuskil tee otsas. Jube keeruline leida. Sa pead olema ikka 100% kindel, et sa just sinna tahad minna. Alles maja juures oli esimene silt.

Aga samas WOW. Hoov oli rahvast täis, seega oli palju neid, kes 100% teadsid kuhu nad minna tahavad. Nurinaks kuulsin ainult seda, et ooteaeg on pikk, kuna ootamatult oli hoovi sadanud palju rahvast.

Sellest ma kahjuks lõpuni aru ei saanud, et miks just Beebi ja Burger. Burger oli nagu OK suurusega, ja mingit erilist beebide ala mulle ka silma ei jäänud. Kokkuvõttes võib öelda, et okei kohvik ja hoov, aga millegi erilisega silma ei paistnud. Miinuseks oligi just see, et kuna rahvast oli järsku palju, siis ei suudetud ära teenindada ja puudus korralik süsteem, kuidas tellimusi täita, sest osad ootasid oma burgerit mingi 15 minutit.

Hispatime

Vot see oli siis selline kohvik, mida on nagu raske kohvikuks pidada. Okei, see asus rannas, mis on nagu kena ja tuul sasib su juukseid ja ninna tuleb lõunapärane riisiküpsetuse lõhn, aga kus ma söön? Või mis asi see täpsemalt oligi? Minule jättis see sellise mulje, et kuuldi kuskilt peatselt toimuvast kohvikute päevast ja kirjutati korraldajale, kes ütles, et sorri mul ei ole teile pinda pakkuda, aga minge olge rannas. Kuna olemas oli ka rollup, siis tuli kiirelt leida telk ja suur wok pann (või olid need juba eos olemas) ja ruttu-ruttu süüa pakkuma. Ühesõnaga tegemist oli väga prosta ja minimaalset pingutust vajava kohvikuga, mida on raske kohvikuks pidada.

Toit nägi hea välja ja ka lõhn oli meeldiv. Aga see kõik oli selline, ma ei taha öelda odav, aga “pohhui lähme teeme ära, saame veits pappi” stiilis ettevõtmine. Aga vähemalt inimesed tulid välja ja said kogemuse võrra rikkamaks. Mina nende asemel järgmisel korral ikka mõtleks asja vähe rohkem läbi. Nagu üldse selle osalemise poole, et kas mitte osaleda või kodus chillida.

Kakumäe Kirjanduskohvik

Kuigi see asus kohe suure tee ääres, siis oli seda keeruline märgata (autoga sõites), sest seda suurt silti varjasid puud ja põõsad. Minu õnneks keerasid ühed inimesed sinna ja nii ma selle leidsingi.

Kohvik ise minu jaoks mingit üllatust ei pakkunud ja tegemist oli täpselt sellega mida ma arvasin olevat. Ehk siis tegemist kohvikuga, kuhu sa saad tulla lugema või kuulama kedagi, kes midagi loeb või kuulata mõnda kirjanikku rääkimas. Idee ja kontseptsioon on kindlasti kiiduväärt, aga kuna ma ei ole eriline intellektuaal, siis kaua ma seal ei olnud.

Süüa süüa seal nagu ei saanudki, aga millal sa varem oled kuulnud, et kirjanik kuskil kohvikus praadi vitsutas. Pigem ikka ongi selline tassike teed, mõnus suits ja kena tükike kooki. Nagu kirjanikule kohane eksole.

Surfikooli kohvik

Täielik pettumus. Nagu jah, tore sa oled rannas ja ilus jne, aga kuidas, ütle mulle, kuidas te olete seotud KKP’ga? Lihtsalt maksite osalustasu ja lasite end kaardile kirja panna? Mille poolest te erinete võrreldes eelmise või järgmise laupäevaga?

Tegemist täiesti tavalise surfibaari või kohvikuga. Ei olnud neil menüüs midagi erilist või mingeid silte, et jou-jou rahvas, meil siis KKP ja sellel puhul on meil täna nii või naa. Null. Näe nagu natukenegi vaeva. Pane kasvõi üks toit ja jook menüüsse, et seda reklaamiks ära kasutada ja KKP sinna sisse siduda. Isegi seda ei viitsitud teha. Piinlik.

Kapteni kohvik

Kindlasti üks minu lemmikumaid üldse sellelt päevalt. Ma ei hakka väga detailidesse laskuma, sest siis läheks liiga pikaks ja imalaks, aga selles kohvikus oli mõeldud kõigele. Isegi sellele, millele mina ei mõtleks. Suur pluss, mis ma kindlasti välja tooks on, oli WC olemasolu. Naistele ja rasedatele hädavajalik asi.

Kõigele oli mõeldud, ma ütlen. Vetsud, prügi, lauad/toolid, tahad maas sõstrapõõsa all pohmakat põdeda – palun väga. Ma nimelt kuulsin kuidas kaks neiut (õigemini üks neist) rääkis, kuidas nad eile lihtsalt NIIIIIII palju jõid ja nüüd mega-paha olla. Been there and done that my friend. Oli istumise võimalust nii päikse käes kui varju all. Vaatad küll, et kurat ruumi pole – vale puha, alati on ruumi. Ehk siis jah, jäi mulje, et issand, siin ei saa kuhugi istuda, aga ometigi-ometigi.

Ma ei tea ise ka miks, aga mulle täiega meeldis see LED sildikene seal taga. Ja kusjuures eespool oli ka üks telk püsti pandud, kus samuti LED tuled üles olid riputatud. Väike asi, aga mõjus kuidagi nii, et okei telk on varju all ja teil on siin suht pime, aga me paneme väikesed tulekesed, et oleks romantilisem. Nagu ma ka enne mainisin, siis kindlasti üks lemmikkoht. Ja lastel oli ka koht kus lõbutseda, samal ajal kui siis ema või isa põõsa all pohmakat põevad.

Koduresto Söök ja Sõbrad

Õnneks oli tänavaotsas selline sildikene, sest muidu taaskord otsi lolliks kui pole kohalik. Koht ise paistis ka juba eemalt silma, sest maja ees oli palju sigimist-sagimist ning autosid. Tähendab populaarne koht. Aga sellel kohal oli üks eriline nišš. Nimelt oli tegemist kodukohvikuga või õigemini restoraniga, nagu nimi ütleb, mis pakkus lauateenindust.

Menüü oli kenasti pandud pudelisse, lauad olid kaunistatud ja tõesti tunne nagu oleks restorani sattunud. Seega, kui sa oled inimene, kes mõtleb, et issand, ma ei viitsi selle pööbliga kuskil järjekorras seista, vaid tahan pläraki laua taha istuda ja soovin, et mind teenindatakse, siis see on sinu koht. Aga hinnad on ka sellevõrra natukene kallimad. Mugavus maksab, eks. Ning lisaks toidule said ka puudevilus ennast mudida lasta.

Kuigi kõik oli peaaegu ideaalne ja kõigele oli mõeldud ja tegemist oli tõesti omas kategoorias nr1 kohaga, siis kui te, kallid kohvikupidajad, seda blogi juhtute lugema, siis soovitus järgmiseks aastaks… Millal te käisite restoranis ja nägite, et kõikidel teenindajatel on erinevad riided seljas? Ehk siis kui te olete asja juba nii ideaalseks ajanud, siis tehke see üks lisaliigutus veel ja pange selga ühesugused riided. Või kandke midagi sellist, mis ütleb võõrale, et mina “töötan” siin. Muidu kõik vinks-vonks ja taaskord minu üks lemmikud.

Krutski Limonaadikohvik ja Roosi Kohvik

Pilt on mul ainult Roosi kohvikust, sest ma isegi ei vaevunud sellest Krutskist pilti tegema, sest see oli nii mõtetu. Mingi rändom laud ja külmakpp ja müün siin oma limpsi. Ja kui mina oleks selle Roosi kohviku tegija, siis mul oleks HÄBI sellist asja üldse lahti teha. Päriselt ka. Mis asi sa oled? Kui sa midagi teed, siis tee seda korralikult. Taaskord kisendab siin näkku suhtumine, et tavai mingi kohvikute päev on ja pohhui teeme ka midagi, sest meil pole laupäevaks plaane. Siis lasti lapsel suur Roosi sõna joonistada, aga ups, me ei mõelnud millega see kinni panna. Siis tuli keegi kolmas ja ütles, kuulge mul on seda pruuni teipi. Pruun paber, pruun teip, käib küll ju. Kole, see kõik oli lihtsalt kole.

Kunksmoori Sahver ja Külalised

Ma ei tea ise ka miks aga mul olid kuidagi suured ootused selle koha suhtes. Eelkõige just nime vaadates. Esiteks alustame sellest, et jällegi ei olnud mitte kuskil mitte ühtegi silti, mis mind selle kohani viiks. Ainult Google Maps. Aga mis siis kohale jõudes selgus.

Tegelikkuses oli tegemist hoopiski Haabersti Linnaosa Valitsuse kohvikuga. Kunksmooriga ei olnud seal mitte midagi pistmist. Mingi televisioon tegi ka parajasti intekaid (ilmselt TTV) ja kui ma nägin kohapeal veel kahte linnaosa töötajat siis oli minu jaoks selge. Pettus, sulaselge pettus. Aga samas, kuna tegemist on siiski poliitikutega, siis polegi nagu ju midagi üllatavat. Lubame sulle ühte asja, aga kui valimised on läbi, saad hoopis midagi muud.

Kui ma sealt minema jalutasin, siis mul hakkas natukene kahju. Kahju nimelt Kunskmoorist. Emmeliine on ju niivõrd armastatud ja austatud tegelane ja nüüd sedasi lihtsalt võeti tema nimi ja kasutati seda kurjalt ära. Häshtag me too. Samas tuleb jällegi meelde tuletada, et poliitikud ju. Nad ei oskagi muud moodi. Võtavad midagi ilusat ja siis lihtsalt keeravad selle kõik… Kurb, kurb ja veelkord kurb. Muideks see roheline telk, mis ülemisel pildil on… see on ilmselt Keskerakonna kampaaniate tegemise telk.

Lastekohvik Elizabeth

Taaskord ülimalt kehv leida. Poleks Google Mapsi, ei lähekski sinna. Tee otstes ei ole ühtegi viidet, et siin on kohvik ja tule ning ole. Tuleme nüüd kenasti nime juurde. Lastekohvik Elizabeth. Okei, eeldan, et selles majas elab laps nimega Elizabeth. Ja ta on laps. Kuid lastekohvik? Mina eeldasin, et tegemist on pigm just lastele suunatud kohvikuga. Ehk siis emmed-issid söövad joovad ja lapsed mängivad väga paljude asjadega, mis on neile mängimiseks mõeldud.

Kogu selleks ettevõttmises ma siiski pettusin. Lastel oli küll ruumi kus olla ja mängida, aga sellist erilist aktiviteeti ei olnud. Minule jättis see koht mulje, et ootame siia oma sõpru ja tuttavaid, kes ka lähedal elavad või siis ainult meie pärast siia tulevad. Mis mulle muidugi meeldis ja ilus oli vaadata, olid kaunistatud lauad. Noh, et on lina ja lilled. Näitab seda, et on ikka mõeldud ka teenust tarbivale kliendile. Kõik muu oli aga selline poolik ja arusaamatu.

Mari Perekohvik

Kiitus selle eest, et suure tee ääres oli silt väljas. Isegi kui ma ei tea, et ma sinu juurde tahan tulla, siis nüüd võibolla tahan. Silt on jah väike ja kohmetu, aga lipp ja õhupallid päästavad päeva. Hoov suur ja lai ning lastele oi-oi-oi kui palju ruumi ning tegemist. Aed oli ka väga ilus ja kohe väravas tervitas mind keegi mees, kes motikat putitas. Kõik oli meeldiv. Seni kuni ma jõudsin telgi alla.

Tühjus. Täielik tühjus. Kell oli sellel hetkel 12.32 ja nad ei olnud oma asjadega isegi mitte poole peal. Kurb – lihtsalt kurb. Jah, me võime siin nokkida, et kamoon kell 12 alles algas üritus ja ega siis keegi kohe ei tule ju meie juurde, mis me ikka tõmbleme. Mina ju tulin teie juurde.

Tagasi positiivsemate nootide juurde. Mäletate ülemisel pildil oli näha üks lipp? No keri ülespoole, siis näed. Tegemist oli miskitsorti grillivõistkonnaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, mida nad pakkusid. Vardas siga. Ma eeldan. Sest ka nemad alles sättisid ennast üles ja see siga oli fooliumi all. Andke mulle vardas siga ja ma olen müüdud. Kahjuks mulle seda ei antud ja ma liikusin edasi. Muidu annaks viis puntki viiest, kui oleks pisut rohkem toidupoolist selleks kellaajaks laual. Seega soovitus järgmiseks aastaks, et ärge minge sinna kell 12.30 ja ilmselt mitte ka 13.00 vaid pigem selline kella kahest alates. Kindlasti väga väärt koht nii toidu kui lapsesõbralikkuse poolelt, aga lihtsalt minul läks seekord sedasi.

Metsik Tagahoov

Ei oodanud sellelt kohalt mitte midagi. Noh, vaadake maja. Võrreldes nende naabruses olevate uhkete häärberitega ei ole midagi erilist. Kõik on nii tagasihoidlik ja lihtne. Aga siis astud sa tagaaeda ja…

Ilus. Väga ilus, ma peaks mainima. Ma ise ka ei tea miks ma pilte ei teinud rohkem. Aga ju ma olin selle aia vaatamisega hõivatud. Ehe näide, et ära hinda raamatut selle kaane järgi. Sa kohe tundsid ja nägid, et inimesed on tänase päeva puhul vaeva näinud. Vähemalt mulje oli selline. Laudu ja istumisi nii päikese käes kui varju all.

Hinnad olid väga normaalsed ja said aru, et siin ei tehta asja mitte suure kasumi vaid huvi ja lõbu pärast. “Letis” teenindasid suurte inimeste asemel lapsed, kes olid selga ajanud miskit onzie-kostüümid ja loomulikult see kõik oli nii nunnu…

Ja isegi kui nad arvutasid valesti või panid sulle taldrikule heeringa leiva, kuigi sa tahtsid kilu leiba, siis see kõik oli andestatav, sest nad olid lapsed. Mainid ära, et vabandust, aga ma soovisin kiluleiba ja kiirelt tehakse see õige liigutus ning mure murtud. Lapsed veel vabandavad ja siis oled sina see, kes ennast sitasti tunneb, et sa ikka pidid kommenteerima, et ta sulle vale leiva taldrikule pani.

Pluss kohati oli ka lauateenindus. Vist pannkookidega. Et tellid ära ja siis üks pisike tüdruk toob selle sulle lauda. Nii nunnu, eksole. Ja veel väike asi, aga minule jäi silma ja toon selle välja kui suure plussi, laudadel olid piibelehed. No ja millal sa veel piibelehti lauale paned, kui mitte nüüd. Minu jaoks nunnumeeter lendas lakke ja kuidagi positiivne tunne oli sealt lahkuda.

Purskkaevu Kohvik

See asus, siis Metsiku Tagahoovi kohvikust diagonaalis üle tee. Ja vahe oli üüratu. Ehk siis eelmisel oli maja selline pigem vana ja tagasihoidlik ning siin uhke häärber uhke nimega. Aga tegelikkuses oli see täielik sitt. Päriselt ka. Ma vist tituleeriks selle kõige kehvemaks hoovikohvikuks üldse.

Mis asi see on nagu? Vähemalt saan ma nimest aru, et kuidas see Purskkaevu kohviku nimi sündis. Aga edasi? Toon oma uhkest häärberist välja veelgi uhkemad diivanid, siis mingid suvalised lauad, toolid ning ongi äri püsti.

Esiteks on tegemist mereäärse piirkonnaga, mis tähendab, et kajakaid on seal kandis vägagi palju lendamas. Ja nemad ei situ just kõige pisemaid koguseid. Ja ei ole üldse kena, kui mõni selline plärakas sinu kallile diivanile satub. Kas see keemilise puhastuse arve on ikka seda kohvikut väärt?

Aga jah. See kõik oli nii tühi ja kõle ja külm. Täpselt sama külm, kui see poiss seal “leti” taga, kes teenindas. Ja need viinerid mida sa said. Just minu taga olev inimene küsis, et kas viinerid on ikka soojad ka? Mis peale tädi köögist nähvas, et noh, jah, eks ma siis lasen need soojaks. Loodan, et järgmisel aastal võtavad nad end kätte ja teevad asja korralikult või ei tee üldse. Minu soovitus on seda kohta vältida ja minna üle tee Metsikusse Tagahoovi. Atmosfäär on parem ja kõik on kuidagi sõbralikum. On vähemalt tunne selline, et sind oodatakse siia.

Muusad ja Stirlitz

Alguses kohe nagu ei saanudki pihta, et mis kuradi Strilitz ja mingid muusad. Aga kohale jõudes ja väravast sisse astudes avanesid silmad natuke rohkem. Ehk siis Muusade poolelt said sellist pehmemat värki nagu salatid ja limonaad ja kook ning Stirlitzi juurest vähe tummisemat toitu.

Hoov ja laudade ning istumiste paigutus oli kenasti läbi mõeldud ja ka teenindav personal oli sõbralik. Maja ees oli silt või noh, reklaamitud, et tagahoovis on muusade kirbukas. Piilusin küll sina maja taha, aga nägin ainult pesunööril rippuvaid riideid. See oligi see kirbukas v? Kentsakas minna kuidagi kellegi pesunööride vahele riideid näppima. Aga rääkides riietest, siis tooksin selle koha kohe kindlasti välja ühes teises valguses.

Riided ja ühtsus. Ega siin muud polegi öelda. Kogu teenindav personal nägi välja ühtemoodi ning kordagi ei tekkinud küsimust, et kelle poole pöörduda, kui mingi mure või küsimus peaks olema. Kiitus selle olemasolu ja teostuse eest.

Papagoi Hoov

Mida teie mõtlete, kui sellist nimete kuulete näete? Et kuskil peaks olema midagi papagoidega seotud. Ja õnneks nii oligi. Aias oli kenasti koha sisse võtnud ja aukülaline ehk papagoi. Miinuseks see, et kohvikusse suunavaid silte oli ainult üks. Kuigi sinna oleks saanud kahelt poolt. Aga no okei, see on norimine.

Küll väike aed, aga ometigi jagus ruumi kõikidele. Tellimise süsteem oli selline natukene logisev, sest tellida sai kohe niiöelda sisse tulles, aga samas kui oli järjekord, siis väravast sisse ei pääsenud ja nii ma seal aia taga tiksusin. Mis minule meeldis oli aga hoopiski live muusika. Ehk siis terassi peal laulis üks neiu ja teine mängis taustaks. Kuigi nad ei olnud proffid, vaid pigem lapseohtu, siis mind ei häirinud see, et kõik noodid ei olnud nii pihta kui võiks. See pigem oligi selle hoovikohviku võlu.

Perekohvik 2 puudlit

Mis te eeldate, kui näete sellist silti ja nime? Et hoovis ootab kaks puudlit nagu eelmises kohas oli papagoi. Eeldasin ka mina sama, aga tutkit. Kas olid koerad puhkerežiimile pandud või kas nad üldse olemas olid, jäigi selgusetuks, sest mida polnud, olid puudlid.

Koht jällegi väga normaalne. Tellimine tehtud lihtsaks ja loogiliseks. Silma torkas kindlasti see, et ka taimetoidu fännidele oli mõeldud. Ja hinnad olid väga okeid minu meelest. Selle koha juures torkas mulle silma kaks asja. Head asjad siis etteruttavalt. Esiteks eraldi lasteala. Ma ei mõtle, et see oli nüüd teisel pool Kakumäge, aga see oli eemal ja eraldatud. Seega kui ikkagi tuleb mõni indiviid ja tunneb, et see tatikate karjumine ajab ikka nii närvi, siis ta sai vabalt ohtusse kaugusesse istuda ning seal edasi õelutseda. Ja teise asjana… kohe kui ma sisse tulin siis märkasin ma midagi, mida senimaani veel mitte kuskil ei olnud näinud ja ei märganud ka lõpuni välja.

KÄTEPESU! Tõesti-tõesti. Kui paljud teist on mõelnud sellele, et võiks ju ka hoovikohvikutes käsi pesta. Kui mitte endal, siis lastel kindlasti. Iseenesest ju väga lihtne süsteem, aga toimib ja annab raudpolt plusspunkte. No vähemalt minu silmis.

Roosa Pipar

Selline lahmakas silt ootas kohe tee otsas, seega võimatu, et sa seda ei näe. Kuna koha nimi oli selline mittemidagiütlev, siis ma ausaltöeldes ei teadnud ka mida oodata. Aga see mis ma leidsin oli meeldiv.

Koht oli eelkõige hubane või selline lihtne ja tagasihoidlik. Võibolla oli asi selles, et kell oli veel vähe ja polnud palju inimesi käinud, aga need teenindajad seal olid lihtsalt ülimeeldivad. Naeratasid ja tervitasid ning suunasid sinna kuhu vaja. Sellel kohal oli kohe selline positiivne aura. Istuda said nii laua taha kui ka terassi äärele. Kus aga endal mugav oli.

Segasumma Suvila Kodukohvik

Koht ise ülilahe ja väga tore, aga no selleks, et sinna jõuda sa jällegi pead teadma, et sa sinna lähed. Jah, sellele viitas ainult üks sildikene, aga teid mida mööda sinna sai oli vähemalt kolm. Kuna ma olin juba eos ettevaatlik, siis teadsin, et auto tuleb parkida kuhugi eemale, sest ega maja juures nagunii ruumi ei ole. Aga vahi värki, oli küll. Tegin autoukse lahti ja põmaki mida ma kohe kuulen – live muusika. Ja mis põhiline, hoopis mingit muud stiili. Pani kohe kuulama ja suunas jalad muusika suunas.

Selle pildi ma tegelikult tahtsin Instagrami panna, aga no panin ma jee. Koht lihtsalt pani mind ringi vaatama ja muusikat kuulama ja nii ma selle Instagrami ära unustasingi. Jällegi inimesed istusid nii laua taga kui maas ja puude varjus. Ülimõnus olemine. Lastele oli samuti tegevust välja mõeldud. Kogu see olemine oli selline segapudru, aga samas kõik toimis. Noh, nagu tõeline segasumma suvila. Väga lahe idee ja teostus. Aga Instagramis võid meid ikkagi jälgida, äkki ma kunagi panen mõne pildi sinna. Või noh, Leenu kindlasti reisilt paneb.

Boss jätsiga!

A post shared by marimell.eu (@marimell.eu) on

Säsi Kombucha joogipunkt

Jah, siin ei ole pilti, sest ma lihtsalt ei vaevunud seda tegema, sest see kõik oli nii paha. Hiljem vaatasin, et tegemist oli joogipunktiga ja just seda see ka oli. Laud ja … kõik. Ei mingit disaini või välimust või no mitte midagi. Mitte midagi sellist, et tule ja osta meie käest jooki. Täielik jura. Kui mina oleks korraldaja, siis sellist asja ma isegi ei lubaks lahti teha.

Uute Naabrite Mokalaat

Jep, te näete just seda mida te näete. Kõik on ehitusjärgus ja midagi glamuurset siin ei ole. Mind see loomulikult ei heidutanud ning uudishimu oli suur, et kuidas see kõik nüüd lahendatud on.

Ei olnud hullu midagi. Vaibad kenasti maas ja istumiskohad samuti puhtad. Aga kuna tegemist oli Mokalaadaga, siis jah, see ei olnud hoovikohvik. Tuletan meelde, et tegemist oli hoovikohvikute päevaga. Aga see siin oli tõesti laat. Süüa väga ei saanud, aga pakuti igast muud kraami.

Kristalle ja riideid ja ehteid ja oh, mis kõike veel. Noh, kõike seda mida laadal pakkuma peab. Kui ma ära hakkasin tulema siis jalutasid mulle vastu kaks prouat, rõhk sõnal prouat, sest nad olid ikka prouad kõige õigemas mõistes. Kergelt upsakad, peenete kottidega, sätitud ja mukitud ning nende suust kõlas just see mis sealt kõlama peaks. “Issand mis koht see veel selline on? Jumal niimoodi tolmu sees antakse kellegile süüa?” Ma lisasin, et vaip on maas ja pole hullu. “Mis pole hullu, see on ju lausa õudne. Ma tahan seda õudust kohe lähemalt vaadata.” Nii naerma ajas, sest see dialoog oleks nagu kuskilt filmist pärit.

Vaimukate kohvik

Tegemist siis kohvikuga mis oli kohe Ahvena kohvikust üle tee. Nägin ise kuidas üks neiu võttis Ahvenast toidud ja läks istus Vaimukatesse maha. Mis kohvikuga siis tegemist oli. Nime vaadates eeldaks, et siis kuuleb püstijala koomikuid või näeb muid naljamehi aga EI. Ma jään täpse vastuse võlgu ja ka Google ei aidanud mind selles suhtes, aga ma saan aru, et see oli korraldatud vaimu- või liikumispuudega inimeste toetuseks vms. Sest ma nägin, et nad seal askeldasid ja toitu valmistasid.

Muusikalist vahepala pakkus Daniel Levi. Ma ei teagi, kas rahvas oli teda kuulama tulnud või mitte, aga hoov oli paksult rahvast täis. Julgen väita, et seal nägin ma korraga kõige rohkem inimesi ehk siis kõige popim koht üldse. Job well done!

Võsu kohvik

Kiitus siltide ja viitade osas. See konkreetne oli pandud ka suure tee äärde, ehk siis isegi kui ma ei tea ja või ei plaaninud sinu juurde tulla, siis miks mitte korraks sisse piiluda.

Mulle hullult see aed meeldis. Esiteks ilgelt suur ja loomulikult ilus. Aga eks ilus aed nõuab ka vaeva ja hoolt, seega vaeseke, kes seda korras peab hoidma. Meeldis ka laudade paigutus selles mõttes, et kuna ruumi oli poole Kakumäe jagu, siis oli ka laudade vahele jäetud kenasti ruumi, et ei kuuleks seda mida kõrval lauas räägitakse. Väga ilus ja hubane koht. Seal olles oleks tahtnud öelda, et kas ma võin nagu terveks päevaks siia jääda. Et palun ärge ajage mind välja. Isegi siis kui toit otsa saab. Ka teenindus oli tore. Ehk siis kohe kui laua juurde astusid, siis naerulsui küsiti, et mida saab pakkuda ja kas on mingeid erisoove jne. Väga viis pluss koht ja kindlasti soovitan külastada.

JA ONGI KÕIK!

Reaalselt ma kirjutasin seda blogipostitust viis ja pool tundi. Okei vahepeal tegin pausi sisse, sest süüa on ju ka vaja, aga reaalselt pool päeva :D

Suurimaks ja läbivaks miinuseks võib siiski pidada siltide ja viitade puudumist. See on tore, et sa tead, et sa kohvikut teed ja tore, et seda teavad ka sinu FB sõbrad aga mina olen võõras, mina ei tea midagi. Tee nii, et ka mina, võhivõõras, teaks, et sul on kohvik. Pane sildid välja. See ei võta tükki küljest maalida või disainida mõni suurem silt või sildid, riputada sinna külge õhupallid ja voila – olemas.

Meie hoovikohviku puhul olen ma ka kasutanud mitmeid silte ja viitasid. 2017 aastal oli neid kolm ja seda oli tegelikult vähe. Oleks pidanud olema viis. Võõras inimene kes tuleb, ei tea mida või kuhu vaadata. Tema vaatab enda ette, et ta kuhugi auku või autole ette ei astuks või siis kohvikute kaarti. Tee nii, et see hetk kui ta ka üles vaatab, näeb ta just sinu kohviku silti.

Suur pluss ja kiitus päris paljudele. Tasuta vesi. Mäletan kui meie oma esimese supiköögi ajal lauale tasuta vett panime, siis inimesed oli imestunud, et issand tasuta või? Päriselt? Jah, see nägi võibolla keskmisest kraaniveest fäänsim välja, sest sees oli piparmünti ja mingeid marjakesi, aga need oli kaunistuseks. Karafinis oli ikka kraanivesi. See on tegelikult sinu kui kohviku tegija jaoks nii väike asi, aga inimesele, kes sinu kohvikut külastab, võib see olla väga suur asi. Tänaseks päevaks on seda tasuta vett juba päris paljudes kohtades ja see on ainult kiiduväärt.

Ahjaa. Ma tegelikult plaanisin välja kuulutada ka niiöelda võitja või siis marimelli blogi lemmik kohviku tiitli. Seega jah, siit see tuleb… trummipõrin ja võitjaks on… KAPTENI KOHVIK

Miks just see koht?

See oli koht, kus oli mõeldud kõigele. Nii lastele, suurtele, noortele, kuid ka vetsudele, varjualustele ja veel paljudele asjadele. Aga mis on see miski, mis neid teistest minu jaoks eristas? See oli meeskonna töö. See, kuidas inimesed tegutsesid koos ja olid teineteise jaoks olemas ja kuidas kõik tööd olid jaotatud. Kuigi inimesi oli palju ja järjekord pikk, siis ometigi asi toimis. Toimima pani selle aga meeskond, kus kõikidel oli selge, mis on nende ülesanne ning eesmärk. Ma ei tea tegelikult milline oli see nende siseelu ja taust aga just selline mulje jäi minule kui külastajale.

Ma tean, et see postitus oli megapikk, aga loodan, et oli väärt lugemist ja kui endalgi plaan kunagi kohvikut teha, siis said kas häid nippe mida rakendada või hoopis arusaama, et seda kõike on liiga palju ja mina ei viitsi.

Kas sina käisid KKP’l? Mis sulle meeldis või ei meeldinud? Mida sina ühelt hoovikohvikult ootaksid? Kumb on olulisem: kas teenindus või toit? Kas meie, ehk “marimelli supiköök” peaks oma hoovikohviku ikka sel aastal Uue Maailma Festivalil tegema?

Samal teemal

18 Comments

  1. Vaimukate kohvik on majas, kus igapäevaselt elavad ja tegutsevad vaimupuudega inimesed. Osad minu teada elavad seal, teised käivad seal huvitegevusi tegemas jne. Loodetavasti nad laienevad ja tekib sarnaseid maju juurde. Need inimesed (vaimukad) saavad toetades ise oma eluga ju hakkama ning see on ainult positiivne. Vt ka TugiLiisu vms MTÜ.

  2. Ülilahe postitus 5+
    Selliseid võix rohkem olla.palju pilte ja arvamusi
    Väga viis

  3. Ja teenindus on olulisem kui toit.maitsed on erinevad aga hea teenindus sõbralilkus on see mis jääb alati meelde kohvikutest

  4. Meie ka käisime perega. Käisime Veerise lasteaia kohvikus, kus tegime “peamised ostud.” Lisaks veel paaris Roosa Pipar ja see BBQ lipuga kohvik. Laps rohkem ei jaksanud olla enam, sest eelnevalt käisime veel Roheliste Väravate Tänaval? või igatahes Nõmmel.

    Mulle meeldivad kodukohvikud, ma isegi ei saaks öelda, et kas üks on hea või halb. Ma vaatan ainult toitu, mis seal müüakse. Seda ülejäänud melu ei peagi väga oluliseks.. enda arust :)

  5. Väga tore on vahelduseks Leenu postitustele ka sinu kirjutisi lugeda. Mõnus ja värskendav! Tundub,et mida rohkem kirjutad seda paremaks jutud lähevad.

  6. kas surfikooli putka oleks pidanud selleks päevaks uksed kinni panema sinuarust? et see ei oleks piinlik olnud?

    1. Oleks võinud natukene pingutada ja olla ka osa sellest päevast. Teinud midagigi teistmoodi. Tee nii, et ma tahaks sinu juurde tulla.

  7. Olen suur hoovikohvikute fänn. See on nii tore, et inimesed on valmis enda hoove teistele avama. Olen alati fantaseerinud, millse hoovikohviku ise teeksin kui ühel päeval selleks võimalus avaneb.
    Peale seda postitust kadus küll igasugune soov ära.
    Nendele inimestele, kes selle postituse tõttu end kurvalt tunnevad, nendele ütleks lohutuseks, et mina näiteks ei oota terviklikku kontseptsiooni. Mulle pole olulised kohvikupidajate riided ning hoovide sildid ja parkimiskohad. Meeldib kui on rõõmsameelne pererahvas, vähemalt üks maitsev toit mida osta ning hoov kuhu maha istuda. Väga kahju kui kaoksid ära ka sellised kohvikud, kus pakutakse näiteks ainult vahvleid. Erinevus rikastab :)

  8. Milline toit sinu jaoks kõige meeldejäävam oli? See kätepesu nurk on megahea, 10 points!

  9. Kui pole midagi head kirjutada siis palun ära reosta avalikku ruumi oma risuse ropu eesti keelega. Seaduse järgi on kõigil, kelle kohta midagi halvasti kirjutatud on- õigus kahjutasu küsida. Ole palun selleks valmis! Ropenda ja kritiseeri kodus sahtlisse, mitte avalikus ruumis!

  10. Palun selgita, kas sa soovid, et rohkem selliseid üritusi ei tehtaks? Kindlasti julgustab selline kirjutis järgisel aastal uusi kohvikuid avama oma vabast ajast ja rahast, mis kunagi tagasi ei tule? Miks ei võiks hinnata inimeste ettevõtlikust, kes küpsetasid ja keetsid, mitu päeva järjest? Oleks ju vôinud hoopis näidata, millist sööki keegi pakkus? Saan aru, et ajas vihale, nii paljude kohvikute külastamine ja parem oleks kui neid oleks edaspidi vaid mõni üksik!

Comments are closed.