See, et raha pole, on nii klassikaline juhtum suunamudijate elus ilmselt, et need hakkavad lõpuks naerma ajama. No kujutage ette, teile kirjutab suur firma, tahab koostööd teie kanalites, sest teil on rohkem jälgijaid kui neil ja siis kui sa küsid raha selle eest, et sa oma kanaleid neile kasutada annad, tuleb vastuseks, et neil on ainult tooteid.
Ma juba mõnda aega vaatan firmade käibeid ja majandusaastaaruandeid, kui keegi kirjutab koostöösooviga. On väga palju ägedaid alustavaid ettevõtteid, kelle tooted/teenused mulle klikivad ja ma tahan neid edasi jagada ja ma teengi neile hinnalt väiksema pakkumise kui näiteks Saku Õlletehasele, kellel on ilmselgelt rohkem raha kui xn asja maaletoojal, kes üleeile alustas ja mõtles, et kasutaks ka meie abi.
Ja kui mulle vaatab vastu miljonine käive krediidiinfost (kolm viimast kuud!) ja kiri postkastis väidab, et neil on raha vaid toodeteks, siis.. ma tavaliselt vastan viisakalt, et kui eelarvet pole, siis ma koostööd ei tee, aga täna ma kirjutasin tuima, et vaadates teie käivet, siis pole mõtet väita, et teil puudub turunduse tegemiseks eelarve ja kui vaadata meie käivet, siis on näha, et me ei tee tootepõhiseid koostöid :D
Nagu päriselt. Kas kõik turundajad arvavad, et suunamudijad tahavad kilodega asju? Ma eelistaks oma kodus olla omas kodus, mitte tunda end nagu laos, kus igas seinas on erinev tootekategooria nodiga. Tegelikult, kui aus olla, kui ma saaksin minna Lidlisse ja laduda lindile oma nädala toidukorvi ja kassas anda raha asemel totsiku kreemi, mõne lauamängu ja retuusid, siis jumala eest, ma teeksin seda. Aga seni kuni Lidli kassapidaja tahab, et ma kaardiga viipaks, küsin ma koostööde eest raha, maksan endale palka ja viipan poodides kaardiga.