Kodus sünnitamisest

Ma ei ole kunagi oma loomult väga rohelisemõtteviisiga olnud, peale selle, et sordin natuke prügi ja hambapesu ajaks panen üldjuhul kraanivee kinni. Ma ei ole nii mahe ja öko, et tahaksin kodus šamaanitrummide saatel omaette sünnitada. Ma olen ikka räigelt arsti-usku inimene. Haiglas sünnitamine on iga kell turvalisem, arvan ma.

No ma jooksin väikse verejooksu peale ka kohe EMOsse ja käiks hea meelega iga nädal ultrahelis, et kindel olla, et beebiga kõik korras on. Võimalusel käiskin veel iga kord Šoisi juures, sest ta on kümme korda põhjalikum kui reatöölised, kellel on kopp ees oma tööst. No ma ikka ei unusta seda esimest UHd, kui ma ei teadnud, kuhu istuda või astuda ja see tädi seal aina torises nagu ma oleks kaheksa last varem sünnitanud ja peaks kohe teadma, kuhu minna ja mida teha…

Täna hommikul uudiseid lugedes jäi silma: Täna Postimehes: kodusünnituse lubamine algas traagiliselt

Ja sealt edasi jõudsin ma aina järgmiste lugudeni ja sain aru, et kodusünnitus pole kindlasti minu jaoks – just seetõttu, et äkki midagi juhtub? Äkki ämmaemand, kes koju tuleb, pole piisavalt pädev mind õigel ajal haiglasse ajama… Samas antud loo jätkuks (leidsin mingi varasema loo sealt) selgub, et kodusünnitaja ise keeldus abist ja kuigi emakas oli kuus tundi avanenud, laps aga ei sündinud ega sündinud, ei ajanud ämmakas teda kaikaga haiglasse…

Mulle väga meeldib Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe kommentaar: “Meil tahetakse väga elada võimalikult looduslikult, aga unustatakse, et suitsusauna aegadel oli emade ja laste suremus ikka väga kõrge. On väga kurb, et ei osata kodusünnitusega normaalselt ümber käia ja hinnata riske, teha nii, nagu kokku lepitud.”

Kas sina sünnitaksid kodus? Miks? Või miks mitte?