On hulk inimesi, kes kardavad mind. Kohe täiega, et issand jumal, ta töötab ju Õhtulehes. Suur hulk nendest inimestest on mu sõbrad-tuttavad-endised töökaaslased ja veel suurem hulk minu elukaaslase endiseid töökaaslasi-sõpru ja tuttavaid.

Äkki ma kirjutan neist, on nende peamine kartus.

Kui te mind nii väga kardate, siis te võiks end kurssi viia, et ma olen seltskonnareporter, ma ei künna poliitika-ega spordipõldu, ma ei ole väga hea kirjutama põlengutest, surnutest, joomistest, poliitikast, spordist, maavärinatest jne. Ma lihtsalt ei ole harjunud seda päevast päeva tegema ja ma ei hooma nendest teemadest suurt midagi. Küsige minu käest, kellega käis Kaia Triisa Merlyn Uusküla plaadiesitlusel ja ma tean. Ma olen kodus Eesti seltskonnaelus, isegi välismaine jääb natuke kaugeks, sest ma ei tee neid uudiseid igapäevaselt.

Ometi inimesed kardavad mind – kõik, kes tee hirmus elate, mõelge hetkeks – kas te olete poliitik, sportlane või ärimees, siis mõelge veelkord, miks te mind kardate? Tuletage meelde, mitu uudist ma teist teinud olen ja siis vaadake neid uudiseid, ilmselt on need tehtud hommikul vahemikus 7-12 ja need pärinevad kuskilt mujalt portaalist ja ma olen neid vaid refereerinud, hoomamata, mida te üldse öelda tahtsite.

Kui te ei ole igapäevaselt seltskonnas ringi liikuv indiviid, siis te ei koti mind karvavõrdki. Ja mul on parematki teha, kui teist kirjutada.

Ma ei uskunud kunagi, kui mulle öeldi, et kui töötad Õhtulehes, kaotad oma sõbrad, aga täpselt nii see on.

Mul on umbestäpselt kolm sõpra ja sadu facebooki sõpru ja metsik kogus tutvusi, mida teie, kes te mind kardate, võiksite pigem ära kasutada kui nurgas kössitada ja salaja sosistada, et küll see Albers on hirmus, kindlasti tahab meist midagi kirjutada.

Jumala eest, saage üle, te ei ole kõik maailmanabad ja ei oma nii erilisi saladusi, mida paljastada ja teist kirjutada!