Ma olen mitu kuud rääkinud, et ma ei tee jõulukinke. Alati aga jõuab esimene advent kätte, paneme kuuse üles ja ma tunnen, et kuuse alla oleks pakke vaja. Ja nii ma siis jooksvalt oma kingitustekappi hakkan revideerima ja vaatama, kellele mida. Ikka koguneb seda kraami, kreeme ja asju, mida ma ise ei tarbi. No ja siis leian ma kellegi, kellele need sobiks ja ikka pakin ära.

Sel aastal, otsustasin ma, et kurat küll, kui sa lubad, et ei tee, ära tee ka siis. Ja siis märkamatult tuleb mulle meil, et kuule, sain valmis, arve siin ja kuhu saadan… Ja mulle meenub, käi pekki, tellisin mingi sajand tagasi selle ja teise, sest hakkas silma, kohe kirjutasin, et jõuluks tahaks.. Hästi. Rohkem kingitusi ei tee. Eile just oli Sandra siin ja jälle tuli see kingituste teema jutuks ja siis ta oli mingi, ei tee, eks, leppisime ju kokku. Ma mingi jaja, ma ei tee. Jaja, sa nagunii lased üle. Ma lubasin pühalikult, et ma ei osta ühtki kingitust. Hahah, siis jälle saadetakse sulle midagi, mis mulle sobib. Ma ütlesin, et nojah, ja sa ei taha siis? Arvake vastust. Aga ei, ma päriselt ka, ei taha üks aasta teha kinke. Ma ei taha raha raisata. Ma tahan Tai jaoks võimalikult palju kõrvale panna ja juba mõeldes järgmise aasta talvepuhkusele, selle jaoks ka.

Meelisele ka ei tee kinki. Ainult siis, kui tasuta saan mingi awsome asja, mida tal reaalselt vaja ka on. Vihje ta mulle andis: juukselõikur. Ja noh, isadepäevast saadik on kell ka üleval, sest ma ei kinkinud seda. Aga reaalselt, ostma ma ühtki kingitust ei hakka. Ja teate, selle vastu aitab imeliselt see, et ma kannan oma konto kohe tühjaks, kui mingi raha tuleb.

Esiteks jätkan ma seda 30% kogumist konkreetselt blogi tuludest digikassasse, 70% jääb alles teisele kontole, kust võtta seda vaid vajadusel. Aga seda kontot ei kuva mul netipangas maksevõimalusena. See ongi lihtsalt kinnine konto, kust ma pean vajadusel tegema ülekande enda kontole, et seda kasutada. Aga kui seda ei näe, polegi seda justkui olemas. Minu arvele tulevate töötasudega teen nii, et kui midagi laekub, siis ma mõtlen 10 sekundit, kas midagi on vaja ära maksta. Kui on, siis maksan. Ja ülejäänu kannan kinnisele kontole. Jätan endale ala 25€ poeskäimiseks.

Kui sul pole kontol raha, siis pole sul ka midagi raisata. See toimib ideaalselt. Mul on juba vähemalt neli korda olnud – ostaks.. ja kuna ma ei viitsi hakata ühelt arvelt teisele midagi kandma, siis olen jätnud ostmata. Kõik need emotsiooniostud on tegemata jäänud. Ma viskan endale täiega viis praegu, sest neli-viis tegemata ostu on jätnud mu arvele vähemalt 100€ alles. Ma tahtsin osta endale veel ühe korseti (ei ostnud! kurja, marimelli sooduskood kehtib veel, kasutage teie siis :D), tahtsin osta endale veel ühe Bon Bon Lingerie pesu (ei ostnud! aga vaadake kui ilus), tahtsin osta endale kaks kreemi (ei ostnud!), tahtsin osta.. midagi veel, ei mäleta, aga jätsin ostmata. Win!

Oh, ma olen nii tubli, et endal hakkab ka halb. Mul pole ühtki jõulukingitust, sest sortisin kõik kraami lugejate loosikasti (tšekake marimelli Facebooki). Mul pole arvel vaba raha, mida raisata, sest kandsin kõik kinnisele, kus ma seda ei näe. Supertubli, ma ei või!