Ma tean inimesi, kes panevad igast sissetulekust kohe kõrvale 50% – koguvad nii mustadeks päevadeks, auto ostuks, korteri sissemaksuks, suvila ostuks, reisiks, investeerimiseks vms. Ma ausalt ei kujuta ette, kui ma paneks igast sissetulekust 50% kõrvale. Kas ja milliste summade juures oleks see võimalik? Ilmselt igasuguste, kui vaid tahta, eks?
Praegu lugesin just investor Jaak Roosaare blogi, kus ta ütleb, et 50% kõrvale panna on imelihtne.
Oletame, et teenid iga kuu 1000 eurot. Et 50% klubiga liituda, peaksid suutma ära elada 500 euroga kuus. Tundub võimatu? Aga uuri oma tutvusringkonnast, kas seal on kedagi, kes saab sellise summaga hakkama. Võin kihla vedada, et on!
Samas tunnistab ta ka ise, et mida vanem sa oled, seda raskem see on…
Mida hiljem Sa 50 protsendi klubiga liituda tahad, seda raskem see on. Kui oled pereinimene ja Sul on kaelas laenud ja liisingud, siis on see peaaegu võimatu (tegelikult siiski mitte – alati võid oma auto müüa ja kasutada ühistransporti ning kolida näiteks odavamale elamispinnale).
Aga no oletame, et saan Eesti keskmist palka ja…
Eesti keskmine palk on hetkel Statistikaameti andmetel 1163€ (931€ kätte)
a) ma elan päranduseks/kingiks saadud korteris/majas, kus ma maksan ainult kommunaalkulusid, siis jah, see oleks võimalik – paneks nö üürirahale kuuluva summa (u 35-50%) kuskile kinnisele kontole või hoiusele või investeeriks, et veidi juurde toodaks.
b) elaksin vanematega, vanemate korteris vms, kus maksta ei tuleks midagi, isegi mitte kommunaale, sest isa näiteks on nii armas ja maksab sinu eest, siis oleks tõesti võimalik 50% kõrvale panna, ehk isegi rohkem.
c) elaksin üürikorteris/laenuga elamises, makstes seejuures ka kõik kommunaalkulud ja elamiseks vajaliku, mulle jääks palgast alles pool. Kuidas ma saaks siis selle veel kõrvale panna? Millest ma elaksin? Jaak Roosaare ütleb, tee veel rohkem tööd, et sellest siis elada ja veelgi kõrvale panna. Jah, selline elustiil sobib vabale ja vallalisele noorele inimesele, mitte pereinimesele, kes tahaks mõne tunni päevas ka perega koos olla. Ei?
d) elaksin üürikorteris/laenuga elamises kellegagi koos (elukaaslase, abikaasaga), makstes üüri ja kommunaalkulud ja mulle jääks palgast alles pool. Sellest allesjäänud osast ehk annaks pool kõrvale panna kui teine pool maksab muud kulud (toit, riided jne).
e ehk reaalsus) ma elan üürikorteris, saan alla keskmise palga, siis ei anna väga ju kõrvale panna? Okei, saab alustada sellest, et panen 20€ kõrvale, aga siis mulle tundub, et ma elan terve sajand ainult kogudes. Samas 20€ on selline summa, mille kadumist sa nö ei märka.
Mul selle pangaskäiguga tuli reaalselt selline reality checki tunne, et tahaks kõik raha kõrvale panna, mis võimalik. Iga viimse kui sendi. Seda klikki vist oligi vaja. Meelis muidugi eile ütles mulle “Leenu, me ei saa ju sadat tonni laenu ja alla selle ei saa midagi!” Mina jälle vastasin positiivselt, et siis tuleb lihtsalt suurem sissemakse koguda, et isegi kui laenu saame näiteks 70, siis 30 on endal olemas. Kuskilt peame ju alustama. Sellega ta nõustus :) “marimell uude koju, muidu suren 2017” peaks olema meie uus slogan vms
Kuidas teie raha kogute? Investeerite? Panete kogumishoiusele? Mille arvelt kokku hoiate?
Hoiusele kogun. Iga kuu üritan kuskil 200€ kanti kõrvale panna. Aasta tagasi alustasin. Aasta algul käisime reisil ja nüüd kogun samamoodi oma kodu jaoks.
no ikka saab alla 100 tonni midagi, te pole ju veel väga maad uurinudki. Teete suvalise kuulutuse lahti ja kõik, oma kodu otsimine on ikka pikem protsess. Seeleks võib palju aega kuluda, enne kui selle õige leiate. Aga kogumine või õigemini säästmine on väärt mõte!
No ma olen ikka mõned korrad kamminud neid portaale. Aga jah, tunnistan, megasüvitsi pole läinud.
Inimesed jah vaatavad iga päev lisandunud kuulutused üle ja teevad süsteemset tööd.
Tere. No siiani pole endale kogund raha kui aind reiside jaoks, mönikümmend eurot kuus körvale ja aasta pärast reisile. Kuna mul oli vanast suhtest suured pangalaenud ja asjad mis nüüdseks löpuks ometi makstud (iga kuine tühi väljaminek 360) , nüüd kui eelmine kuu sain selle löpuks kaelast otsustasin et hakkan endale elama ja selle sama raha mis harjund pangale maskma,panen säästuarvele ja kunagi unistuseks samuti oma maja lasta ehitada :) . Samas olen ka oma lapsele avand konto kuhu samuti vöimalusel panen raha, et kui ta 18 saab on autojuhilubade jne rahad jub aolemas ja ei tuleks suuri väljaminekuid, kuna rahakott on ju ikkagi väike. Teile jöudu ja jaksu koduotsingutel :)
Üritan panna iga kuu 100 eurot kogumishoiusele.
Muidugi kuu lõpus enne palgapäeva tihtipeale tuleb sealt natuke jälle tagasi näpistada :D
Hakkasin ka eile kasutama seda minuraha.ee keskkonda, loodan ka sellega asjad paremini kontrolli alla saada või vähemalt näha, kuhu raha läheb ja millest loobuda.
Praegu võiks näiteks ripsmepikendustest loobuda, ikkagi 60 euri kuus (kui 2x hoolduses käia kuus).
Aga mina kasutan ka näiteks sellist asja pangas, et igast poemaksest ümardatakse sendid ülespoole ja need lähevad ka kogumishoiusele (sa vist ka kirjutasid oma blogis sellest, kui ma mäletan õigesti). Ei kogu just üüratuid summasid sellega, aga praegu näitab, et ca 600 eurot 3 aastaga on ainult sentidest kogunenud. It’s something :)
No see, et võtate lisatöö ja nii palju ei näe on ajutiselt. Aga kindlasti peate peale Tai reisi ka ajutiselt reisimisest loobuma. Tuleb ohverdusi tuua, et oma kodu saada.
Alla 100tuhade saab vägagi palju kortereid. Palun loe Miramii postitust http://miramii.com/everyday/kusimused-mis-ootavad-vastuseid/.
Siin ta vastab korteri küsimusele. Täpselt nii ongi. Alustada tuleb mitte oma unistuste kodust vaid sellest, millised on teie võimalused. Vana sara üles ehitamisega on reaalselt võimalik mitukümmend tuhat võita!!! Enda kogemus ja sõprade kogemus! Ja pole mu mees absull ehitusmees, vaid kontoritöötaja. Sõbrad appi ja korter korda;) See 50tuhat, mis te pangast saate on ideaalne selleks. Ainult sissemaksuraha ja remondiks 8000. Saate praegu ühetoalises hakkama, siis 2-toaline on lausa luksus.
Mõelge sellele! Esimene kinnisvara ei saagi olla unistuste oma. Mitte kellelgi tavainimesel pole.
Mina õppisin (kaks magistrit) ja sain hea töökoha. Teenisin juhtuvas riigiametis 2000+ kätte. Panin kõrvale iga kuu 1000 eurot. Ikka HM ja kodune toit, autoks Honda. Ei mingit bemmi ega Armanit kanni all. Nüüd olen lastega (2 last) kodune ja alustan oma ettevõttega, eks näis…Emapalga maksmise aeg sai läbi juba 2 aastat tagasi, kuid ka sellest suutsin kõrvale panna ja elan siiani säästudest. Ka mees pani:paneb oma palgast kõrvale, kulud jagame võrdselt. Elame laenuga ostetud kortis, sissemaksu pidime
maksma 10% ja saime
ka Kredexi tagatise. Sisse maksime korterisse 16 000. Ise tunnen et late kõrvalt on aina raskem
ja raskem koguda. Trennid, ringid, meelelahutus…Aga siis mõtlen inimestele, kes teenivad miinimumpalka voi on üksikvanemad. If there is a will, there is a way! :) Edu!
Minu puhul toimib kogumine ainult nii, et võtan raha välja ja panen silma alt ära . Proovisin ka nii, et kandsin iga kuu 150 eurot ilma kaardiga kontole, aga umbes 450 euro peal tekkis tunne, et kohe on vajalik mingeid asju osta ja ikka kulus ära. Kuna meil on kodu olemas, siis pmst hirmsasti koguda pole vaja, aga pigem mustadeks päevadeks midagi võiks ikka olla.
Enne lapsi oli lihtsam raha kõrvale panna. Kogusime näiteks aasta pulmadeks raha ning pulmad sai päris suurelt peetud. Samas olemegi mehega kogujad. Alati olen kuskil 50-100€ kõrvale pannud.
Peale esimese lapse sündi oli ka enam-vähem selle kogumisega, katsusin ka max 100€ kõrvale panna, niiöelda lapse peale minevateks kulutusteks, aga ei kasutanud seda kordagi, pigem oma pangakontol olevat raha. Ja lõpuks oli suurem summa koos, kuid see läks uue auto ostule.
Ning nüüd..Nüüd on juba päris raske raha kõrvale panna. Kaks last ka ja esimene ikka neelab raha ja teine ka tasapisi ning siis on endale ka vaja vahel ikka riideid jms osta. Ning vahel tahaks ju kuskil väljas ka käia. Praktiliselt kogu raha kulub järgmiseks palgapäevaks ära.
Aga meil pole ühtegi laenu. Maja on enda oma, auto enda oma. Siiski olles ise lapsehoolduspuhkusel, siis saan igakuiselt ligi 500€. Seda pole palju, jah? Kuidas kellelgi. Olen ka väiksema summaga hakkama saanud ja kõrvale suutnud panna, ent nagu öeldud, siis polnud ka lapsi.
Mees saab antud hetkel 2x rohkem palka, kui mina. Samas tema paneb ka kõrvale näiteks eesootavaks autohoolduseks, et ülevaatuselt läbi saada ikka. Samuti vaja koguda maja remontimiseks, ehitamiseks jne.
Mina hakkasin raha koguma ca 10 aastat tagasi, kui tütar õppis veel põhikoolis ja oli ilmselge, et ta on tark tüdruk ja ühel päeval läheb ta kõrgkooli, kolib kodust välja kaugele ja mina ükskikemana olen ainus, kes saab teda rahaliselt aidata. Niisiis, avasin ühe arveldusarve konto pangas, kus ma ei olnud klient. Deebet- ega krediitkaari ei võtnud. Ja hakkasin sinna kontole igas kuus väikse summa kandma. Oli see siis 10 või 100 või 500 eesti krooni. Iga summa, mis kuu lõpus oli mul tavakontol jäägis, kandsin n.ö. kogumiskontole. Välja ma sealt raha ei võtnud ja kuna kaarti ei olnud, siis poes näiteks ei saanud ka kaardimakset teha.
Tütar lõpetas edukalt gümnaasiumi ja siis tuli talle armastus peale ja ta ei sõitnudki teise Eesti otsa kõrgkooli, astus hoopis kolledžisse, mis asus meie kodulinnas. Ja äkki ma avastasin, et mul on säästud, mida sain kasutada hoopis vana talumaja (oma eluunistuse, mis arvasin, et kunagi ei täitu) sissemaksuks. Tõsi, neist säästudest jäi pisut väheks, aga kraapisin siit-sealt paar tuhat eurot juurde (küsisin oma teenuste eest ettemaksu, sain väikse laenu jne) . Nüüdseks olen selles majas elanud juba 5 aastat ja ainult 5 aastat on veel jäänud kodulaenu maksta. Ja raha kogun ikka. Isegi kui suudan 20 eurot kuus kõrvale panna, olen rahul. Imestan siiralt, kui inimesel üldse sääste ei ole. Ikka peab olema. Olgu kasvõi paarsada eurot, aga mingi puutumatu tagavara peab olema. Samas raamatupidajana tean, et on inimesi, kellel on alati enne palgapäeva raha nii otsas, et tulevad avanssi küsima. Vanusest sõltumata, inimesed lihtsalt ei oska vist teha matemaatilist tehet: netopalk miinus püsikulud-minimaalne sääst jagatud 30-ga, et teada saada, mis on see maksimaalne summa, mis nad võivad keskmiselt ühes päevas kulutada.
Meil sama, enne lapsi sai ikka igasugu asjade jaoks raha kogutud, aga nyyd 2 last ja kõik kulub ära ja jääb puudugi. Korter on enda oma, maksame ainult kommunaale. Auto on liisingus 160 eurose kuumaksega. Vannitoa remondi jaoks võetud laen on ka 170 eurot kuus pooleks aastaks võetud. 1 telefon on ka järelmaksuga.
mees saab 1300 eurot ja mina lastetoetusega kokku nats alla 500. aga ikka jääb puudu vahest ja pooled asjad, mida tahaks, jäävad ostmata.
Eiteagi kuhu see raha kaob. Ei käi koguaeg väljas söömas ja kalleid asju ka ei osta. Olen täielik kaltsukainimene. praegu ongi nii, et tahaks hirmsasti parkat osta omale mis maksab rademaris 230 euri ja ma ei raatsi, sest pool kööki on kipsiga kaetud ja ootab tapeeti, parkett on vaja osta veel põrandale. Sel kuul tuleb autoremondile 200 euri panna.
Niiiniii palju on asju, mida tahaks ja on vaja, aga ei saa..
Väga tore on neid postitusi lugeda. Tõesti! Mul on hea meel, et sul see klikk ära käis. :)
Nimelt olen hetkel sarnases seisus, alustasin mõned muud tagasi oma ‘päris’ tööinimese elu. Samuti plaan säästa, justnimelt plaaniga oma kodu soetada. 50% oleks muidugi unistus, aga kahjuks ma päris nii hästi veel ei teeni. 33% ehk kolmandik on aga reaalne. Muideks, oma kuu eelarveks olengi paika pannud just 500€. Elan üürikorteris elukaaslasega, omandatud värskelt magistrikraad. Selle eelarvega saab tavalisel kuul ilusti hakkama, eeldades, et väljas (söömas) käin 1-2 korda, riideid enamikel kuudel ei osta (kannan neid, mis on, või ostan kasutatult) ja iga kulutuse mõtlen läbi, sh toidupoes ja planeerin söögid ette ja tööle võtan karbiga kaasa. Trennis käimise lõbu olen endale jätnud (35€ kuu). Muidugi jõulud tavaliselt löövad asja natuke lõhki, aga olen lähedastega kokku leppinud, et sellel aastal oleme koos kinkideta (küpsetise ja kommikarbi ikka lauale viin kostiks).
PS! Mind motiveerib hästi oma eelarve pidamine. Iga päev, kui olen kas või mõne sendi kulutanud, panen selle Excelisse kirja. Seal on mul tabel kategooriate kaupa (söök, elamine, transport, kodu, tervis jne). Kuna mul on kindlalt paigas, kui palju võin millelegi kuus kulutada, siis on hea tabeliga silma peal hoida. Paneb iga kulutuse üle kaks korda järele mõtlema ja paneb maagiliselt raha mitte mõtlematult kulutama. Edu!
Mina alustasin kunagi iga kuu 50€ kõrvale panemisega ja kui palk suurenes, siis hakkasin rohkem panema. Praegu panen 250€, aga 50% klubiga sammu ei pea. Õnneks teil autot pole, seda ärge muretsege ka, kui raha tahate koguda. Kahjuks mina ilma autota hetkel ei saa ja koos autolaenuga jms läheb mul iga kuu auto alla vähemalt 250€. Esimesel võimalusel loobuksin autost. Aga vaata goworkabiti nt, seal vahepeal on asjalikumaid pakkumisi ka. Siis soovitatakse teenusepakkujad üle vaadata, et ehk saab midagi odavama vastu vahetada, jälgida ka pangas nt teenustasusid.
Meil on auto :) Aga sellega sõidame suht harva – korra nädalas poodi vms :D
Ma ei suuda üldse koguda. Mitte millekski. Samas meie sissetulekud kahe peale kokku on päris parajad summad, aga näed koguda ei oska. Teine suudab koguda veel miinimumpalgastki. Müstka minu jaoks. Tahaks ka nii väga seda kunsti osata. Meie enam raha läheb toidupoodi :)
Rõõm on kuulda, et pangas käik motivatsiooni andis, võib-olla oligi just see positiivne tõuge puudu :)
Mina isiklikult panen igakuiselt umbes 50% oma sissetulekust kohe palgapäeval kõrvale. Olen alati säästlik olnud, ka siis kui mu sissetulek oli võrdne miinimumpalgaga, ei elanud ma palgapäevast palgapäevani ääri-veeri ära. Kuigi, tõesti, siis ei õnnestunud midagi väga kõrvale panna, pigem siis lihtsalt sai endale ostetud mõni kallim vajalik asi aegajalt.
Kuidas mina säästan? Nt me ei käi üldiselt väljas söömas. Meil on mehega kokkulepe, et kord kuus võime endale lubada kogu perega väljas söömas käimist. Kui käime reisil, siis ei ela me ka seal nagu päris kuningad. See ei tähenda, et me sööks pakisuppe või kiirnuudleid reisil olles, vaid lihtsalt ei käi mitte iga söögikord kuskil väljas söömas vaid nt peatumiskoha valikul oleme vaadanud, et oleks mingi pisike kööginurk ja oleme poest ostnud kraami, millest endale midagi mõnusat kokku keerata kiirelt ja lihtsalt. Eriti kahekesi reisides pole see üldse tülikas tegelikult ja ikka soodsam kui väljas söömine. Tai kohta muidugi ei oska öelda, võib-olla on seal väljas söömine sama hinnaga mis oma tehtud toit.
Meil on oma kodu, mis on ostetud pereliikme abiga. Pangalaenu küll pole, kuid laen siiski õlul ja seda maksame nii kiiresti tagasi kui võimalik. Samal ajal panen kõrvale raha selleks ajaks kui vanemahüvitis läbi saab (et siis ei peaks ülearu muretsema, et kuidas nüüd hakkama saab) ning igakuiselt kogun ka reisiraha. Kõrvale panen nii palju kui tunnen, et võimalik on. Ja noh, ma ikka teinekord piitsutan ennast sellega, et ei jäta endale eriti vaba raha.
Kõiksugu tarbimise osas oleme säästlikud.. Üldjuhul tavahinnaga asju ei osta. Mul on komme asju ette osta, eriti lastele. Kui poes on väga hea hinnaga mingi hilp, mis on suuremas suuruses kui laps hetkel on, siis ostan selle ära, sest mul ei lähe seda vaja küll täna, küll aga poole aasta pärast ja siis on ta mul olemas ning ma ei pea muretsema ega otsima. Lihtsalt tõstan lapsele kappi ja korras. Püüan alati vältida sellist olukorda, et midagi on vaja nüüd, kohe ja praegu, sest siis olen ju sunnitud ostma kohe ja ei saa pirtsutada hinna suhtes eriti. Ma olen väga tundlik hindade suhtes. Emotsiooniostud pole minu teema. Siiski on asju, millele olen valmis rohkem kulutama. No et ei taha osta odavaid nirusid jalanõusid üheks hooajaks, pigem ostan kallimad, mille puhul olen veendunud, et need on mugav ning vastupidavad, teenides mind mitmeid aastaid. Samuti tehnika. Kuid ka nende puhul teen eeltööd, püüan leida parima hinna ja kvaliteedisuhtega toote ning püüan suurema ostu teha allahindluse ajal ära.
Ilmselt on üks kokkuhoiu koht ka see, et ma pole kuigi edev.. Mul ei ole kingi/saapaid üldiselt, mida ma ei kannaks. Mul on 2 paari pidulikumaid kingi, see on kõik. Mul ei ole mingeid pikendusi (juuksed/ripsmed/küüned vms), ma ei käi juuksuris juukseid värvimas jne. Ma ei pane oma raha eriti mingite iluvidinate või teenuste alla.
Mis ma oskan öelda.. Ainus soovitus, mis anda tasuks on ilmselt see, et püüdke teha teadlikumaid valikuid oma tarbimise juures. Nt sushi on tegelikult ju üsna kallis söök. Olen nõus, et väga maitsev, söön isegi hea meelega, praegugi käivad neelud sellele mõeldes. :) Aga võib-olla nt kord kuus endale seda lubada, mitte rohkem. Või valida mõni soodsam valik, mis ka väga maitseb. Ma ei usu eriti, et miinimumpalka või sellelähedast tasu saavad inimesed, Tom Khad või sushit igakuiselt naudivad. See ei tähenda absoluutselt muidugi, et nüüd peaks keeduvorsti ja makarone sööma. Äkki annab leida mingi kuldne kesktee. Ning tegelikult võib ju endale aegajalt lubada toredaid, ilusaid ja kallimaid asju, kuid seda harvem ja mõelda sellele, kas sul/teil on seda tõesti vaja. Ja seda kõikide asjade puhul. Mõelge, kas teil on väljaminekuid mida saaksite vältida või mis saaksid kuidagi olla väiksemad, kaotamata oma väärtust. Või võib-olla on asju, mille suhtes olete valmis järeleandmisi tegema.
Ma arvan küll, et oma kodu mõte on väärt ja kinnisvara on üks kindel vara. Pealegi kasvab laps ja ruumipuudus tekib paratamatult mingi hetk. Me elasime samuti esimese lapsega alguses ühetoalises korteris, kolisime kui laps oli 1a7k vana. Ja kui saime rohkem (hingamis)ruumi iseendale, siis tundsin, kuidas see värskendas ka meie omavahelist suhet mehega.
Edu ja olge positiivsed! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! ;)
Ma arvan, et asi on suhtumises (ja harjumustes). Mõlemat saab muuta – nii et ära heida meelt :) Mina saan kätte suts alla 700 euro, elan üürikorteris Tallinna kesklinnas (üür on turuhinnast küll madalam) ja mul on lasteaiaealine laps. Palgapäeval panen 40% kohe teisele kontole ehk kätte jääb umbes miinimumpalk. Sellest maksan ära lasteaiatasu, bensiini-, telefoni-, paar kindlustuse arvet ning ostan perele toidu. Elamiskulude eest vastutab teine pool. Selle 40% ma investeerin kas aktsiatesse või ühisrahastusse – oleneb, mis hetkel kasumlikum tundub.
Nägin, et oled ka Naisinvestorite klubis juba sõna võtnud – ehk algus on juba tehtud :) Nüüd on vaja ainult end harida, paaaaalju lugeda, käia mõnel koolitusel ning alustada! Ma tean, et see tundub raske ja võimatu, aga usu mind, see on tegelikult lihtne ja varsti sa ilma säästmiseta ei oskagi olla.
Minul on vedanud rahaasjadega, sest iseseisvat elu alustades sain vanematelt päris korraliku päranduse, mida olen usinalt investeerinud ja üks mu lemmikkohti on estateguru.ee, kus on suurepärased intressid.
Käin poole kohaga tööl ja teise poole koolis (saan vajaduspõhist õppetoetust ka) ning saadud sissetulekust 35% ehk umbes 250€ panen kõrvale eraldi pangakontole. Allesjäänud rahaga maksan arved, Tallinna korteri üüri, ühistranspordi (iga nädal sõidan Tallinna ja Lõuna-Eesti vahet), toidu ja aegajalt luban ka enesele miskit head. Enamasti kulub kõik raha ära. Viimastel kuudel läheb isegi rohkem kui vaja, sest oleme juba kuu aega koos elukaaslasega korteriomanikud ning palju raha kulub selle korda tegemisele ja mööblile. Hetkel kogumegi suuremat summat, et saaks köögimööbli muretseda. Muidu korter ka laenu peale. Minu pool pärandust läks sissemaksuks ja elukaaslane maksab igakuist laenusummat, sest tema teenib tunduvalt rohkem kui mina.
Palju edu Sulle kogumisega.
Mina käin täiskohaga tööl. Olen vallaine ja elan üksi, ehk siis pean köik üksi maksma-üüri, ,kommukad jne. Alates kevadest käin kord nädalas öhtuti restoranis ettekandjaks. Köik tipi ja palga mis seal saan, panen körvale. Kogun ka korteri ostuks rahaKorra libastusin ka, löin köik laiaks mida olin paar kuud kogunud
Kõigepealt lingiks ühte head blogiposti: https://kristiinvesteerib.ee/miks-uldse-saasta/
Mu meelest nimelt vajab üle kordamist tõde, et palgapäevast palgapäevani elamine tähendab eeldust, et midagi ei lähe halvemaks. Kelle elus puuduvad tagasilöögid? Ei tea väga selliseid inimesi. Teiseks ei lähe inimeste karjäär ainult tõusvas joones, vaid tegemist on kõveraga. Oma maksimaalne võimekus ehk karjääritipp saavutatakse nelja-/viiekümnendates. Peale seda puht boloogiliselt hakkab meie võimekus (vaimne ja füüsiline) vähenema ning jah, see kajastub ka sissetulekus. Kui oled oma ettevõtte omanik, kellel hea tiim taga, siis võid endal ikka iga aasta kõlavama tiitli panna ja palka tõsta, aga palgatöötaja jaoks see väga variant ei ole. Seega on hädavajalik oma elustandardi kindlustamiseks säästa ja investeerida oma parimatel tööaastatel enne seda.
Meil on mehega üsna suured palgad, seega on millest säästa. Aga see ei ole siiski nii, et ostame kõike, mida soovime ja lebolt jääb veel raha palgast arvele järgi. Prioriteet on siiki investeerimine, et saaksime 45-50 eluaasta vahel tööl käimise raha pärast lõpetada. Seega on eelarves kohe kulurida selle jaoks ja see läheb maksmisse
koos teiste arvetega. Peale seda vaatame, mida edasi lubada saame.
Kodu osas säästsime sellega, et ehitasime ise maja nullist, ainult elektritööd ostsime sisse. Kokku hoiame nt mööbli pealt. Mul käsi ei tõuse 2500 maksma uue nahkdiivani eest nt, kui osta.ee-st on võimalik analoogne asi saada paarisaja euro eest. Nagunii lapsed ja koduloomad teevad selle diivaniga varsti 1:0. Riideid ostan samuti kasutatuna. No mitte kõike, aga umbes pooled küll. Toitu teen enamasti ise toorainetest, ei maksa poolfabrikaatide eest. Kõige kaugem reis on olnud Kanaaridele ja pigem käime suvel naaberriikides või oleme Eestis.
Ma ei tunne otseselt, et me närutaks. Investeeringute kasvamise vaatamine annab mulle turvatunde, mida ükski reis või edevam hilp kompenseerida ei suudaks. Ma pigem elan praegu 15 aastat kokkuhoidlikumalt, kui see tagab mulle tulevikus 30-40 aastat töö- ja rahamurest vaba elu. Eks siis jõuan reisida.
meie pere on teie omaga väga sarnases seisus. alla 2a laps, kes aeda veel minna ei saa. minu töökoht likvideeriti lhp-l olles ja saan hetkel töötuskindlustushüvitist. mees teenib eesti keskmist. mina panin lhp-l raha kõrvale, aga loomulikult ei jagu seda nii palju, et korteri sissemaksuks oleks raha koos. praegu samuti genereerin oma ideid, et teha oma ettevõte, kuna näen, et kuskil pikki päevi tööl käia 500 euro eest kuus, ei ole väga jätkusuutlik.
elan sulle kaasa! ja saan indu su postitustest isegi endale korter välja võidelda.
Variant f) Teenid keskmist palka 1000 eurot ja suurim soov on liituda 50% klubiga, siis elad lihtsalt niimoodi nagu elavad inimesed, kes teenivad 500.
Ma kooli kõrvalt töötasin klienditeenindajana ja saingi 400-midagi miinimumpalka, elasin korterikaaslastega üürikas. Kõrvalt/tagasivaadates tundub uskumatult võimatu, aga tegelikult ise selle keskel olles saab hakkama küll ja ei tunne, et midagi üliväga rasket selles oleks. Eks niimoodi saavad elada ainult lasteta inimesed, nagu välismaal, kus on tavaline, et noorena jagatakse korterit kellegagi ning abiellutakse ja pere luuakse alles siis, kui on piisavalt raha, et eraldi kolida. Tegelt meil ju Eestis teenivad pereinimesed ka 500, aga ma ei tea, mis tingimustes nad elavad (ilma kingitud-päritud koduta). Ilmselt kuskil koledas stagnaaegse mööbliga üürikas, aga seegi on ju variant end ajutiselt proovile panna, kui peamine soov oleks 50% klubi liige olla. :D Praegu teenin 1100 kätte ja üle jääb u 300 iga kuu, võiksin veel kokkuhoidlikumalt elada kui tahaks. Üürin kalamaja uusarenduses.
Mmh, ma ei saa aru. Enne raiusid koguaeg, et teile sobib üürikorter ja saab vaba rahaga reisil käia ja kõik ei pea laenuorjad olema. Minu arust lahe ja julge, ma leian sama, et miks mitte investeerida mälestustesse ja silmaringi avardamisse, mitte maksta õhu eest. Aga nüüd ajad ka pangalaenu taga. Kas lugejate survel või millest selline meelemuutus oma seisukohtade osas?
Ei teagi, ju käis see klikk ära. Olen ühtpidi seda meelt, et kui laenu ei anta, siis jah, ela üürikas ja reisi. Samas kui hakkasingi mõtlema, palju reisile kulub, kulubki sissemaks. Reisiraha arvestades oleks paari aastaga sissemaks koos… Kui räigelt pingutada ehk isegi aastaga. Oleneb sissemaksu suurusest. Uurime maad ja võimalusi lihtsalt :)
Te ei tea ju isegi, mida te tahate. Alles nädal või kaks tagasi kirjutasite, et ei tahagi säästa ja oma kodu osta, vaid reisida ja üürikas elada. Nüüd järsku säästaks ja kodu mingi elu eesmärk. Püüdke kõigepealt endis selgusele jõuda :) Korteri ostmine pole asi, mida hetke ajel teha saaks (nagu ilmselt olete arugi saanud).
Kuidas kogun? Lihtsalt… Ei kuluta ära kõike, mis teenin. See harjumus juba ülikooli ajast saadik sees, kui pidi kitsamalt läbi ajama. Või tegelikult lapsepõlvest isegi, ka kogu taskuraha ei kulutanud ära, vaid alati oli midagi tagavaraks. Nüüd ei ole elustiili nii palju priiskavamaks ajanud kui ülikooli ajal oli, aga sissetulek on küll kasvanud, nii et ei ole väga keeruline :)
Loogiline, et tahame oma kodu. Oleme seda alati tahtnud. Lihtsalt mingil hetkel tundus üürikas mugavam ja reisida tore, nüüd kui asjasse süvenema hakkasime rohkem, siis tuli tuhin peale. Oma kodu soov on alati olemas olnud.
Ma olen terve oma töötajaelu 50% klubisse kuulunud – ka siis kui ettekandjana 3€ tunnis teenisin :D
Algul eesmärki polnud, lihtsalt hirm mustade päevade ees, mida ma küllalt tunda olen saanud. Vahepeal kogusin pulmadeks, nüüd kinnisvara ostmiseks. Plaan ka Tallinnasse korter osta, aga et ma väljamaal elan, on mulle veidi konservatiivsemad tingimused, nimelt sissemaks 30%. Ajab ahastusse, sest oma säästude eest saaksin laenu vaid Majaka 25ruuduse remontivajava korteriuberiku jaoks ja kuna titt ka tulekul, siis pole aega enam koguda, kahtlen kas nad mulle üldse laenu annaks, kui rasedusest teaksid..
Olen ka kunagi 50% sissetulekust kõrvale pannud, aga see nõudis ikka ülimat distsipliini…säästsin toidu ja riiete pealt, kui säästuhoiuselt raha võtsin, siis alati nö laenuna, ehk et selle võrra tuli siis järgmine kuu veel enam kõrvale panna.
Ütlen ausalt et ega see suurt elu polnd, aga eesmärgi nimel suudaks teha küll.
Tol ajal lapsi ja laene ei olnud.
Meil om stabiilselt 5000-7000€
Kui vaja miskit suuremat osta siis võtame tagvaradest. Liisinguid ja järelmakse ei ole. Enne juunit oli ainsaks maksekohustuseks õppelaenud kahe peale kokku 120€. Juuni alguses sai oma kodu soetatud. Laenu võtmise hetkel olin mina olnud kodus 2a5k esimese lapsega ning vana töökohta kuhu naaseda polnud. Samuti olin viimast vinti rase. Laenu võtsime mehega koos, kredexi käändusega ja ilma lisatagatiseta. Summa muidugi märksa väiksem kui teie plaanid sest elame väilelinnas ning uue kodu ostsime linnast 6km välja. Samas on soetatud kinnisvara väga ok. Kaasaegne igate pidi, põrandaküte oma katlaga, avatud planeering, kaasaegne köök koos enamise tehnilaga oli sees. Ainult üks tuba ootab tegemis (täitsa tühi betoonkuubik hetkel) aga kuna kaks magamistuba olid valmis siis igati elamisvalmis.
Tegelikult tahtsin ma oma jutuga jõuda sinna, et kas te ei ole mõelnud linna vahetusele? Mis teid Tallinnas kinni hoiab? Nagu ma aru saan siis Meelisel pole just mingi ideaalne unististe töö, sinul töökohta pole, laps ei peaks lasteaeda/kooli vahetama jne ehk et äkki teha kuskil mujal nö uus algus?
Ehk leiab Meelis endale sobiva tasuva töö kuskil väilsemas linnas? Sina samuti. Väikelinnades on ka lasteaiad pisemad ning rühmad pole nii täis tuubitud ehk et vast on ka Hedonil lihtsam kohaneda. Eesti nii väike, et tallinn pole kuskilt otsast tegelikult kaugel.
Äkki peaks oma kodu nimel nö oma mugavistsoonist välja astuma (ehk siis Tallinna seljataja jätma)
Kurja, ma ei tea, ma ikka nii Tallinna inimene
aga kui palju teil ( või lugejatel) üldse kulub raha erinevatele asjadele, toidule jne? sellest võiks eraldi postituse teha. Tunnistan, et meie arvestust ei pea ja summat ka ei tea, aga ilmselgelt liiga palju. Mina ei saaks kuidagi pool palgast kõrvale panna, kuna teenin 800 ja 400 läheb laenule, telefonile, kindlustusele. Millest ma siis elan? Mees teenib küll tiba rohkem, aga tema peal on kommunaalid, lasteaed, trennid, autokulud…….
No ma hakkasin sellest kuust piinliku täpsusega tabelit pidama, eks uuel kuul saan teada :)
vägisi tuleb meelde Tanel Padar…elada vaid, et käia tööl…..kurb, aga tõsi
Tore on,kui te reisimise koha pealt paariks aastaks tagasi tõmbate ja koguda üritate. Oma kodu on ikka oma kodu ja selline kindlustunne on siiski oluline. Samas paar päeva peale sellist postitust,et “tahaks kõik kõrvale panna ja koguda” endale ja Mellile kokku 5 paari jalanõusid osta peaaegu 200€ eest? Kammoon Simmo..
No palja jalu pean käima? Kui koguda, siis jah, kõik võimalik kõrvale panna, aga ega ma paljalt ei saa käia ju. Sa ei osta endale riideid? Eriti kui neid 200%lise allahindlusega saab?
Ma ostsin viimati endale korralikumad saapad 2012 sügisel ja käisin nendega reaalselt 8 hooaega!
Point ei ole selles,et ära endale riideid ja jalanõusid osta. Asi on selles,et sa räägid,et sul käis “klikk” ära,aga samas ostad 5 paari jalatseid? Viie paariga ju ei käi korraga,või käid? Ma ostan ka riideid,kuigi vähe ja jalatseid ostan ka,kui vaja. Ma saan aru,et olid allahinnatud,aga siiski on tegemist päris suure summa rahaga,eriti arvestades,et sa töötu oled ja üritad sissemaksuks koguda.
Minul on oma elamine olemas ja töökoht olemas ja ei pea enam sente lugema,aga kui kogusime,siis tõesti ei ostnud korraga 5 paari jalatseid,lihtsalt selle pärast et ale oli.
Practise what you preach.
Esiteks, müüsin ühed just täna maha :) teiseks, kui mul pole talveks jalanõusid siis ostan ikka ju paar paari, ega ma ei käi ühtede saabastega lumehanges mängimas ja peol :)
“No palja jalu pean käima? Kui koguda, siis jah, kõik võimalik kõrvale panna, aga ega ma paljalt ei saa käia ju. Sa ei osta endale riideid? Eriti kui neid 200%lise allahindlusega saab?”
Ikka ostetakse riideid, aga on’s siis vaja korraga kohe mitmeid paare krabada, lihtsalt sellepärast, et saab odavamalt? Kui eesmärk on võimalikult kiiresti raha koguda, siis tasuks võib olla vähem sellisele pudi-padile kulutada. Või vähemalt, kui mina näen, et saapad enam ei käi ja oleks uusi vaja, samas sooviks raha kokku hoida, siis ma läheks ja ostaks odavalt paari saapaid. Mitte viis paari, sest et odavalt saab ju.
Aga teen nüüd Pendli-Endlit ja olen enam kui kindel, et varsti ostate jälle mingi reisi kuskile. “A mis siis on? Vahel tahaks nagu reisida ka ju! Sa ei reisi siis vä?” vabandusega nt.
Mitte, et see minu asi oleks, aga mulle tundub, et teist ei ole suuri kogujaid. Kergelt sellise “esmaspäevast lähen ausalt dieedile vrdl. esmaspäevast hakkan ausalt raha koguma” mulje jätate. Raiskate liiga palju tühja-tähjale, nimelt. Aga no, edu sellegipoolest. Ehk üks päev kaalub idee päris oma kodust kallid sushid, veinid, uued uhked saapad ja reisid üles.