Me alles juskui tulime puhkuselt (jaanid ju olid) ja ma olen väsinud. Nii kõrini on kõigest. Sellest korteri venimisest ja tööst ja kõigest. Tahaks puhata. Tahaks nädal aega jutti magada ja mitte mõelda ja tegeleda. Kirsti Timmeri taroskoop ennustas mulle, et ostan sel nädalal reisi. Ausalt, ilgem kihk on minema tõmmata. Lihtsam on ju pea liiva alla peita kui asjadega tegeleda. Või noh, kui need asjad sõltuksid minust, oleks iseasi, aga ei sõltu.

Mina ei ehita kuskil Hedoni toa mööblit, mina ei paigalda valgusteid või dušinurka, ma ei oska vahetada WC potti, ma ei.. ja kui mina ei saa, oska, siis tuleb teenust tellida ja maksta, aga.. kui ma ei ole ainuke, kes kõiki neid teenuseid vajab, siis asjad venivad, on järjekorrad, on teised inimesed enne mind..

Hedoni tuba näeb välja nagu ladu ja see ajab mind ahastusse. Aga mul pole neid asju kuskile panna, sest vannituba on ootel. Seal on kindlasti veel asju, mida ma tahan ladustada elutoas, aga mul ei ole kapil uksi ja riiuleid. Seal on hunnik asju, mida ma ei vaja, aga mul pole mõtet hakata neid enne sortima kui ma saan hakata asju kuskile panema, st Hedoni toa kappidesse ära paigutama. Seal on kasti täis asju, mida ma tahaks e-poes maha müüa, aga ma ei suuda end kokku võtta, et need asjad sealt välja kõik kaevata, üles pildistada ja üles panna. Tundub mõttetu rapsimisena, sest nagunii tekib neid asju veel..

Mul on blogi mustandis ca 10 postitust – magamistoast, põrandast, sellest, teisest ja kolmandast, aga ma ei saa neid postitusi teha, sest need toad pole piisavalt valmis, et pilte teha. Või pole video valmis, mida ma mõnele postitusele lisada tahan. Mu elus tundub, et ei ole hetkel mitte midagi muud kui ainult üks kodusaaga.. Ma ei jõua end ära kiruda, et ma arvasin, et “peaaegu valmis” korter on parem kui neli tühja seina. Jah, kontaktide kohad on juba paika pandud, aga sellest on vähe abi kui mulle ikka mingid asjad ei meeldi, need tuleb ringi teha või kui köögikappides pole piisavalt ruumi (või ma ei oska asju paigutada) ja me ehitasime riidekapist sahvri. Ausalt, ma tahaks igal õhtul peatäie nutta.

Meil on ülehomme 13s aastapäev ja ma pean tunnistama, et see on ainus asi, mille üle ma kurta ei saa, et mu kõrvale on sattunud nii imeline mees. Kes ei nääguta, kui ma ühe jäätise liiga palju peaksin sööma, kes ei eelda, et minu töö on kodus ainult süüa teha ja lapsi kantseldada, kes on olemas. Reaalselt, nii heas kui halvas. Mõtlesin just sellele paar päeva tagasi, et me oleme ikka täiuslik tandem, kui ühel on raske, teeb teine rohkem ja kui teisel on vaja puhkust, kannab esimene rohkem koormat. Hetkel ma tunnen, et ma tahaks lihtsalt käed üles tõsta, mitte midagi teha ja jalad seinale visata. Ja ma tean, et kui ma seda paluks, siis ma võiksingi seda teha. Aga samas ma tean, kahe päeva pärast hakkab igav, sest ma olen harjunud olema orav rattas.

Aga nagu me kõik teame, meie elu on see, mida me mõtleme ja soovime, kui ma halan, et on raske, siis ongi. Ma pean endas selle särtsu jälle üles leidma, et tegelikult on kõik väga hästi. Lihtsalt hetkel tundub, et.. ei ole ja tahaks halada.