Jõulukingituste teema tuleb igal aastal uuesti lauale ja iga aastaga tundub, et üha rohkem inimesi ütleb aasta aastasse kindlalt: meie suuri kinke ei tee, kingitused saavad ainult lapsed. Ühest küljest saan ma sellest mõttest täiesti aru. Keegi ei taha kinkida pahna, järjekordset asja, mis seisab kapis või tekitab süütunnet. Teadlik tarbimine ja mõtestatud valikud on aga igati tervitatavad. Mis mind aga seda lugu kirjutama pani oli hoopis see kurb tagasiside, mis ma instagramis sain.

See „me ei tee kingitusi” on tihti lihtsalt mugav lause, mis peidab endas hoopis seda, et ei viitsita mõelda, kuulata ega märgata. Sest kui päriselt kuulata inimesi aasta jooksul, siis enamasti ei ole keeruline aru saada, mida nad vajavad, millest nad rõõmu tunneksid või mis nende elu natukenegi lihtsamaks teeks. Ja see ei pea olema Kariibimerekruiis, piisaks ka massaažist või lihtsalt oma ajast. Ka seda saab kinkida!

Ma tegin hiljuti Instagramis küsitluse ja küsisin üsna lihtsa küsimuse: mis sa jõuludeks said? Vastused olid ausalt öeldes kurvad. Väga suur osa vastas: kahjuks mitte midagi. Mitte „ei tahtnud midagi”, vaid just nimelt „kahjuks”. See ütleb minu jaoks päris palju. Inimesed tahaksid tunda, et neid on märgatud, et keegi on nende peale mõelnud. Mitte suurte summade või Istagramis eputamise pärast, vaid selle tunde pärast, et sa oled oluline.

Sageli tundub, et probleem ei ole rahas ega põhimõtetes, vaid oskuses või viitsimises ära tabada, mis teisele inimesele meeldida võiks. Mina ise ka ütlen alati, et teen ainult ühe kingituse või ainult pereringile, aga lõppeb see ikka suurte kingikuhjadega.. sest mul klikivad mingid asjad mingite inimestega. Minu jaoks on nende nimi ühele või teisele asjale peale kirjutatud ja räha nende rõõmu pakki avades, see ausalt on rohkem väärt mu jaoks kui need kulutatud eurod. Ilmselt on lihtsalt mugavam üldse mitte kingitusi teha, kui riskida sellega, et kingitus pole „täiuslik”. Aga kas see, et ei tee üldse midagi, on päriselt parem variant?

Meil endal on juba aastaid üsna selge süsteem. Me teeme teineteisele kaks kohustuslikku kingitust. Üks läheb jõuluvana kotti ja teine kuuse alla. Esiteks laste pärast – et neil jääks mällu see, et kingitusi toob Jõuluvana kõigile (mitte ainult lastele) ja et ka täiskasvanute vahel on hoolimine ja üllatamine  ja see ei kao kuhugi koos vanusega. Ja teiseks meie endi pärast, sest see sunnib mõtlema teise inimese peale teadlikult, mitte viimase hetke paanikas või üldse mitte.

Me oleme alati püüdnud teha kingitusi, mis on inimesele päriselt vajalikud või sobilikud. Mitte „äkki läheb vaja”, vaid „see on täpselt tema” tunne seal taga, nagu ma ennegi mainisin. Meie Meelisega oleme muidugi megaülelaskjad. Igal aastal. On olnud neid hetki, kus keegi ütleb, et ei-ei, mul pole midagi, ja siis lõpuks on ikka. Mitte pahatahtlikult, vaid selle väikese rõõmu pärast, mida üllatamine tekitab.

Sel aastal oli Meelis juba vaimselt valmis, et äkki ma ei lasegi teda üle. Kuigi muidugi lasin ja kinkisin talle täiesti plaaniväliselt heliteraapia, sest ma teadsin, et tal on seda vaja. Ja siis tuli hoopis tema kord. Sõprade jõulupeol üllatas ta mind uue läpakaga. Jah, sellega algas omaette saaga, millest ma täna ei räägi, aga see ei muuda fakti, et keegi oli kuulanud, märganud ja otsustanud teha midagi suurt ja olulist minu jaoks.

Ma ei kirjuta seda selleks, et kedagi süüdistada või panna inimesi tundma, et nad teevad valesti. Pigem tahaksin kutsuda mõtlema. Võib-olla ei ole küsimus selles, kas teha kingitusi või mitte. Võib-olla on küsimus selles, kas me päriselt kuulame teineteist aasta jooksul. Kas me märkame väikeseid vihjeid, pooleldi naljaga öeldud soove, väsimust, vajadusi.

Kingitus ei pea olema kallis. Aga see võiks olla läbimõeldud. Ja vahel on just see läbimõeldus see, mida inimesed kõige rohkem igatsevad. Mitte asja ennast, vaid tunnet, et keegi on nende peale mõelnud.