Lugeja küsib: kirjutage oma mindseti muutmisest

marimell

Ühes laivis ma rääkisin, et ma olen loobunud negatiivsetest blogipostitustest – kellele see mida annab kui ma ohin, et hotellis kus käisime oli kõik halvasti. Mida see muudab kui mulle kodanik x idioot tundub, mida see teistele annab kui ma selle endast välja kirjutan? Kuidas minu elu sellest paremaks läheb kui ma ütlen, et keegi ei kanna kleiti hästi välja või mulle ei meeldi ta silmad, käed, nina…

Vaatasin teie live ja ma tõesti paluks, et soovitage ja kirjutage üldiselt oma mindseti muutmisest. Mulle täiega meeldis see, et kui ei meeldi – ju siis pidi nii minema aga ei kiru ja ei halvusta. Eriti hetkel, selle koroonaga on inimesed nii kurjaks läinud. Seega äkki on soovitada lugemist ja üldiselt, kuidas see muutus =) Mul endal on ka see muutus olnud. Ja olen peale seda, tunduvalt edukam ja ka õnnelikum inimene. Aga tahaks ka edasi areneda. Seega ootaks soovitusi.

Alustame algusest. Aastaid tagasi käisime me Meelisega Kristallikojas ja sealt sain ma kaasa “väljahingamise” ehk siis olid pingelised blogiauhindade korraldamise ajad ja igal väiksel blogijal oli midagi kobiseda – miks ei ole seda kategooriat, miks on kokku pandud kunst ja kirjandus, miks üritus toimub klubis, miks see on samal kuupäeval kui Eesti Energia jooks, miks seda Albers korraldab, miks peavad üritusel olema sponsorid, miks söögiks ei olnud midagi soolavaba, miks Premia jäätised mitte Balbiino omad, miks Borjomi vesi, miks teed ei pakutud, miks, miks, miks, miks..

Kui te arvate, et mul oli megamugav teha neid blogiauhindu ja pidevalt mingi tormitule all olla, et kõik on alati sitasti tehtud, korraldatud, mõeldud, organiseeritud.. Olles ise samal ajal reaalselt 18 tundi ööpäevast arvutis, kirjutades kodulehe koodi, tehes tabeleid, sebides sponsoreid, kohti, auhindu, diplomeid, mõeldes erinevaid meelelahutusi välja, et kellelegi jumala eest midagi kobiseda ei oleks.. Ma arvan, et ma olin sel perioodil, need viis aastat täiesti surnud sisemiselt. Ma olin konkreetselt kõikide blogijate peksukott, sest see blogiauhindade gala oli suurema osa arvates nii mõttetu.

Aga ma õppisin välja hingama. Igal õhtul läksin magama ja mõtlesin nendele blogipostitustele, kommentaaridele, storydele jne kus kellelegi jälle midagi häda oli minu tehtuga ja lihtsalt hingasin need välja. Sügavalt sisse ja pikalt ja rahulikult välja. Seniks kuni ma uinusin.

Ma ilmselt ei saanud sellest SIIS aru, täna saan aru, et see aitas mul seda perioodi üle elada ja blogiauhindadel kõikidele naeratada, ka neile kes olid mind maatasa oma blogides teinud, sest ega nad ju otse näkku ei öelnud, ikka läbi ekraani.

Teiseks otsustasin ma pärast viiendat aastat, et kõik. Rohkem mina oma elu (ma julgen isegi öelda tervist) sinna ei kuluta. See tähendas muuhulgas seda, et ma loobusin peaaegu kõikide teiste sisuloojate jälgimisest. Mul lihtsalt oli kõrini, ma tahtsin puhkust igasugustest väikestest putukatest, kellel kogu aeg oli midagi kellegi kohta öelda. Ma arvasin alguses, et see on ajutine. Mulle jäi alles ca viis-kuus blogijat kelle storysid ja feedi ma jälgisin Instas. Facebookis panin kõik kinni, kõik blogijate lehed, blogipostituste grupid jne. Seda siis oma isikliku kontoga, tööalaselt jälgin ma neid kellega ma koostööd teen/teinud olen.

Ma ei ole kahe aasta jooksul mitte kedagi uuesti followma hakanud ja ka need kes tookord alles jäid, poolte jälgimisest olen ma tänaseks loobunud. Nad ei rikasta mitte kuidagi mu elu. Nad on minu jaoks  võltsid/ebameeldivad ja ma ei taha olla nende tegemistega kursis. Mind siiralt ei huvita. Ma ei vaata enam Meelisega koos neid YouTube’i kanaleid, kes mulle vastukarva on, lihtsalt selleks, et olla kursis. Piisab kui üks meist on ja oskab klientidele soovitada, keda kasutada ja kas kasutada. Mina ei pea oma aju mingi pahnaga üle koormama. Ma ausalt tunnistan, on inimesi, kelle häält ma ka ei talu, rääkimata nende võltsidest “emotsioonidest”, mis on minu jaoks ajuvabad. Lihtne – ma ei jälgi neid enam!

Tänaseks päevaks jälgin ma reaalselt neid inimesi, kes mulle korda lähevad, kelle sisu mulle meeldib ja midagi annab. Kelle mõtted haakuvad minu omaga või kelle mõtetega ma alati ei nõustu aga neid on huvitav jälgida.

Ja ausalt, mu elu on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus! Ma ei pea tegelema mingite ajuvabade lasteaiamängude ja draamadega – tema ütles nii, tema arvas naa, ta käis seal, tegi seda, ütles, vihjas you name it.. Ma ei tegele sellega, see kõik läheb minust mööda ja mul ei saaks olla rohkem ükskõik.

Kolmandaks olen ma aru saanud või endale pähe võtnud või.. positiivsus toodab positiivsust, raha toodab raha, töö toodab tööd ehk siis kõik see, mida sa teed ja mõtled, võimendub.

Kui ma ärkan hommikul üles ja mõtlen esimese asjana, et täna tuleb ilus päev, ma saan selle päevaga suurepäraselt hakkama, mul on piisavalt tööd, mul on piisavalt raha arvel ja mul on hea meel ärgata ja elada seda elu mida ma elan, siis kuidas mul saaks tulla halb päev? Kuidas mul saaks olla kahju “raisata” raha millegi ostmisele kui ma tean, et iga sent mille ma välja annan, tuleb minu juurde varsti tagasi.

Kui ma olin väike, siis ma unistasin pangakaardist, millega makstes tuleks see summa kohe sinna tagasi, et raha ei saaks kunagi otsa, siis täna nii ongi. Ma pean selleks küll tööd tegema, aga mu konto ei ole kunagi tühi. Mul on alati raha. Ja ma tunnistan, ma ei saa seda öelda näiteks viieaastataguse aja kohta. Mul oli tihti arvel 7 euri ja kõik. Täna on mul arvel seitse euri ainult siis kui ma olen kõik ülejäänud raha suunanud investeerimisse või säästukontole enne uue palga laekumist.

Lõpetuseks. Kui ma olin 14aastane ja käisin psühholoogia kursustel, siis mulle õpetati seal, et igal hommikul ärgates, vaata peeglisse ja ütle endale, et ma meeldin endale. Kui ma 10 aastat hiljem kaalusin sada kilo, siis ma vaatasin peeglisse ja ei saanud aru et ma nii palju kaalun, sest ma meeldisin endale nii väga. Täna, veel 10 aastat hiljem – olen ma vahepeal kaalunud 58 kilogrammi, uuesti 80, jälle 62, jälle 83 ja praegu tiksun oma 72 kilo juures ja mul ei saaks rohkem suva olla sellest kaalunumbrist, sest ma meeldin endale. Mul on absoluutselt imeline elu. Super abikaasa, megahead lapsed. Töö, mida ma armastan ja elu mida ma elan!

Teate seda ütlust, et tehke mida te armastate ja te ei pea enam päevagi elus töötama. Mul nii ongi, mu töö on mu elu. Ja ma armastan seda. Ma teen koostöid nendega, kes mulle meeldivad. Mul on kliendid, keda mina saan valida. Ma ei tee tööd töö pärast või raha pärast, et arveid maksta, ma teen sest ma armastan seda mida ma teen.

Ehk siis.. kui sa tahad elada elu, mida sa naudiksid, siis lihtsalt asu oma elu nautima. Mõtle see ilusaks ja selliseks nagu sa tahad, et see oleks ja läheb aega, aga sa saad sellise elu, mida sa elada tahad.

Sina ise otsustad olla õnnelik!

Ma kirjutasin kõik selle eelneva eile õhtul. Mõtlesin, et hommikul loen üle ja avaldan. Ärgates leidsin postkastist kirja Dalí Getterilt, kes uuris, kas tahaksin osaleda tema õnnelikkuse väljakutsel ja ehk soovin sooduskoodi, mida jälgijatele jagada.

Ma tunnen Getterit aastaid.. oma 20 kindlasti. Ja ta on üks neist, keda ma jälgin, sest ta on.. motiveeriv oleks vist õige sõna. Kui sa näed kellegi pealt, et nad midagi kergusega saavutavad ja elavad elu mida nad naudivad, siis see motiveerib ka mind. Ehe näide sellest, et kõik tuleb siis kui ta tulema peab. Ma oleksin võinud ju eile selle postituse avaldada, aga ilmselgelt ta pidi siin mustandis ootama, et Getter järele jõuaks.

Niisiis, kui soovid meiega koos õnnelikkuse väljakutsest osa võtta, uuri siit lisa ja kui soovid, siis marimelli koodiga saab soodukat ka.

Sa saad õnnelik olla ainult siis, kui sa ise seda tahad. Õnn ei ole rahe, mis lampi su õuele kukub.

3 arvamust postitusest “Lugeja küsib: kirjutage oma mindseti muutmisest

  1. Ilus areng. Esiteks ei anna kellegi kleidi või ürituse korraldamise kritiseerimine mitte kõige vähematki; teiseks sa ei tea mitte kunagi, mis seal taga on. Kui sina lähed üritusele ja sulle korraldus ei meeldi ning halvustad seda, sest näed läbi enda silmade ja kogemus, mis võinuks olla paremini, siis ei näe sa ikkagi seda, mis oli konkreetsel juhul selle konkreetse ürituse korraldamise taga, kui palju vaeva sinna pandi ja kui õnnetu oli võib-olla ka korraldaja ise. Ja no kleidid, igaüks kannab ikkagi seda, mis endale meeldib; kellele ei meeldi, ei pea lihtsalt vaatama, aga ei pea ka kobisema, eksole. :) Muidugi ma klatšin aeg-ajalt sõbrannadega omaette, aga üldiselt püüan ikagi juhinduda oma ema õpetusest, et raske on mõista, kerge hukka mõista. Ja justkui ma ise oleks ideaalne, et kellelegi näpuga näidata!

  2. Mina olen see sala-lugeja, kes loeb su postitusi – elab kaasa aga kunagi ei kommenteeri ega ütle midagi. Mitte, et ma ei tahaks toetav olla aga ma olen rohkem tegude kui sõnade inimene :)

    Aga nüüd tahtsin kirjutada ja öelda, et üks kõige paremaid postitusi üldse!
    Lõik postitusest:

    “Kolmandaks olen ma aru saanud või endale pähe võtnud või.. positiivsus toodab positiivsust, raha toodab raha, töö toodab tööd ehk siis kõik see, mida sa teed ja mõtled, võimendub.”

    on nii õige. Ja aeg-ajalt muidugi on meil kõigil raskeid aegu aga ma väga usun sellisesse mõtteviisi ja tänan sind selle meelde tuletamise eest! Teil on tänaseks enda kodu, sest see on mõte millest sa ei ole lahti lasknud ja oled selle nimel töötanud ja positiivseid mõtteid mõelnud! Austus :)

    Harriet

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga