Ma ei tea, kas olen mina imelik või on seda teised, aga ausalt, ma ei tunne momguilty selle pärast, kui ma iseennast täidan, et ma suudaksin olla laste jaoks rohkem kohal ja et minu karikas oleks täis. Teiseks pean ma muidugi mainima, et minu meelest on ülekohtune öelda, et ma reisin KOGU AEG ilma lasteta. 2023 oli meil kokku 10 reisi. Neist lastega koos viis, Meelisega kahekesi käisime Mehhikos, Amsterdamis ja Berliinis. Üks reis oli Meelisel üksinda, üks minul. Lisaks üks tööreis.
Ükskõik millise terapeudi või psühholoogi kabinetti sa astud, lõpuks jõuate te selleni, et kui sa pead reastama oma perekonna jne tähtsuse järjekorras siis see on tavaliselt lapsed, töö, mees, kodu, sõbrad, kolleegid ja siis kuskil lõpus MINA. Tegelikult peab kõik algama sinust enesest. Sina oled kõige olulisem. Kui sa armastad end, suudad armastada ka teisi. Kui sina oled õnnelik, suudad teha ka teised õnnelikuks. Kui sina oled rahul, motiveeritud, suudad anda sama signaali ka edasi.
Seni kuni su lapsed on hoitud, söödetud ja heas tujus, ei peaks sa momguilty tundma. Kui sa teeksid nende voodi kõrval triibud või magaksid voodi ees põrandal, sest oled end nii täis joonud, siis võiksid sa momguilty tunda, mitte, et käid ripsmetes ja saad poolteisttundi oma aega, vaikust ja omi mõtteid mõelda.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et minu karikas peab täis olema, siis on mul jõudu jagada seda ka teistega. Kui minu päev on läinud hästi, pole mul probleemi nendega terve õhtu meisterdada, viis korda kostüüme vahetada, koos kokata.. Kui mu päev pole olnud kergemate killast ja ma tahan kiirelt söögi valmis teha, siis ma teen neile nutiringi, et ma saaks söögi kiiremini valmis ja see täidab jälle karikat, et edasi minna.
Ma arvan, et kõik algab sinust enesest. Võta elu vabamalt. Mu viimane terapeut ütles mulle just, et.. ma tahan liiga palju kontrollida oma laste elu. Mina ei vastuta nende eest. Nemad peavad ise tegema oma valikud ja võtma vastutuse. Ma ei räägi siin sellest, kas nad on söönud ja hoitud, vaid nt kas kooliasjad on tehtud. Minu asi on kontrollida, aga lasta neil ka eksida. Minna kooli tegemata tööga, sest ta ei õpi muidu ise, et see tunne tegemata tööga teiste seas olla on ebamugav. Minu jutt ei aita ega õpeta.
Lõpetuseks ma tahan öelda, et kõik me võiks elu vabamalt võtta ja mitte muretseda asjade pärast, mis seda tegelikult üldse väärt ei ole. Kas sa said emaks ja nüüd oled elu lõpuni ainult ema? Kaotasid ära naise, võime töötada, võime olla magamistoas seksikas, võime olla trennis aktiivne? Sa ei surnud ära sellepärast, et sa said emaks. See on üks osa sinu kogu kombost. Naudi seda, aga ära unusta ka teisi osasid endast hoidmast ja turgutamast.
Ilusat (emade)päeva!
Minu laps väikesest saadik oli ka enda vanaema ja tädiga,kui mina tahtsin väljas käia ja talle meeldis,oli õnnelik ka seal,ma ei ole olnud põhimõttega,et minu laps ja peab olema minu küljes kinni 24/7,arvan see rikub rohkem last kui teda enda küljes kinni hoida,et oi mina olen ema ja ei saa teha seda teist ja kolmandat kuna olen ju ema,ema olemine ei ole haigus ja kui on olemas inimesed keda usaldad ja ka isa on inimene/lapsevanem kellega laps saab väga hästi koos oldud kui on õige inimene isaks valitud,kui lapsed on rõõmsad siis pole vaja mingit süüd tunda,laps ongi õnnelikum kui k vanemad on endaga rahul.