Meelis kirjutab: ma tahaks olla vait ja kaduda!

Teie hulgas on palju neid inimesi, kes tõesti meile kaasa elavad ja isegi kui vahel meie mõtetega ei nõustu, siis saate te aru, et saab elada teistmoodi kui harjutud on. Meie oleme kindlasti need, kes elavad ja tegutsevad teistmoodi, mistõttu on kerged tekkima ka segadused ning aegajalt saadakse meist valesti aru. Nagu öeldakse, et tahtsin ainult head, aga välja kukkus nii nagu alati.

Meie blogi üheks tugevuseks ja plussiks on peetudki seda, et me oleme ausad ja räägime asjadest nii nagu need on. Olgugi, et vahest ei peaks seda tegema. Ja kui aus olla, siis viimasel ajal olen ma tõdenud, et mida vähem sa räägid seda parem. Kõikidele! On parem maksuametile, Sõbranna portaali reporterile, Ekspress Meedia toimetajale ning ennekõike kadedatele inimestele.

Ilmselt on mingi päev (siis kui FB live’i tegin) üks nendest päevadest, kus ma ei taha “tööle” minna, aga ometigi pean. Kuid mis siis täpsemalt toimunud on?

Seda teame me kõik, et ühiskond on lõhestunud ning on vakserid ja anti-vakserid ja ja maski pooldajad ning maski vastased jne. Kõike võimendab muidugi meedia, mis ei räägi muust, kui surmast ja kõigest sellest mis halb. Äng ja õud on igal nurgal.

Nagu ma ka selles Facebook live videos ütlesin, siis on mul kõrini. Kõrini nendest haigetest ja väärastunud inimestest, kes nuhivad, uurivad ja surgivad ning levitavad valesid. Konkreetselt valetavad. Milleks? Miks seda vaja on? Miks on vaja saata kirju meie praegustele ja endistele koostööpartneritele ja reklaampostituste tellijatele? Mida see sulle annab? Miks on vaja teha päringuid igasugustesse asutustesse ja krediidi ja maakohtu või kuhu iganes registritesse, et saada kätte meie andmed, et kus ma olen, kus me elame, mis pangast laenu saime, kuhu kooli läheb Hedon või millisesse lasteaeda on Hedelin kirja pandud? Ma päriselt ei saa aru miks on vaja midagi sellist teha?

Lisaks see kaebamine? Kaebame igale poole. Nuhin midagi välja ja siis hakkan kaebama või vihjeid saatma. Vihjeid saadetakse siis loomulikult enamikele väljaannetele või siis otse oma sõbrannadele, et kuule, need tegid nii ja need tegid naa. Ja siis peame meie selle juraga tegelema. Meie jaoks on see lihtsalt aja raiskamine. Aja, mille ma võiks kulutada blogipostituse kirjutamisele või aja, mille me saaks koos oma perega veeta ja teha midagi lõbusat. Aga ei, me peame tegelema mingisuguste selgituste andmisega, sest keegi isik X arvas kuskil midagi.

Meid loeb kindlasti rohkem inimesi, kui on heitereid, aga ometigi suudavad need 10 inimest teha niivõrd palju kahju ja raisata meie aega, et mul kaob isu seda blogi pidada. Mul kaob isu olemas olla. Selles mõttes olemas olla, et postitan ja teen videoid jne. Milleks? Selleks, et tuleb jälle mingisugune Triin või Kristi kuskilt, kes midagi oletab ja selle põhjal vihjeid hakkab saatma või keegi “kolleeg” turundusjuht, kes oma sõbrannale kitub, et meie mingi postituse peale alustatakse järjekordne “menetlus”. Ei, mul ei ole seda vaja.

Kas korraks on need inimesed pannud ennast ise sellesse seisu, et kui kogu see valetamine ja kaebamine käiks nende kohta? Kui nende tööandjale saadetakse (järjepidevalt) anonüümseid kirju selle kohta mida nad aastaid tagasi on teinud või öelnud. Kuidas nemad end tunneks kui nende ema või meest või õde järjepidevalt tümitatakse? Või teid endid? Ma palun teil korraks mõelda, et kui te olete halvas tujus ja olete välja kirjutanud selle vihast nõretava kommentaari, siis mõelge palun, et kuidas te tunneks ja mida mõtleks siis, kui see jutt käiks teie endi kohta? Teie naise või mehe või lapse kohta? Kas te üldse suudate sellele mõelda? Proovige!

Ja kui ma või meie sulle ei meeldi ja oleme nii halvad ning teeme kõike valesti, siis palun ära jälgi meid. Mine ära! Ära tule kunagi siia blogisse tagasi ka. Mina ei loe ega jälgi neid, kes mulle ei meeldi. Miks sina seda siis ei tee? Aga ei – sa oled justkui väike masohhist, kes küll kirub ja krigistab suurest vihast (tegelikult ilmselt kadedusest) hambaid ja tuleb tagasi. Milleks? Ma päriselt ka ei saa aru miks seda harrastatakse?

Kui see oleks minu teha, siis homsest seda blogi enam ei oleks. Mida te siis teeksite? Ma mõtlen teie, kes te kitute ja kaebate ja valesid levitate? Ma tean tegelikult küll mida te teete. Te leiate uued ohvrid. Seda ilmselt sellepärast, et teie endi elus on midagi väga puudu või valesti. Minul ei ole näiteks aega kellegi peale kade olla või kaevata või teha meeletut taustauuringut, et siis ajakirjandusse kitule minna. Ma soovin oma aega sisustada millegi kasulikumaga. Isegi kui selleks on plesa mängimine või jabura komöödia vaatamine.

Samas on mul kahju sellele kõigele kriips peale tõmmata, sest kuskil on grupp väärastunud mõtlemise ning haigestunud suhtumisega inimesi, kes teevad kõik endast oleneva, et meid hävitada. Ärge muretsege, teie oletuste põhjal oleme me ju nii rumalad ning saamatud, et me peaksime endid ise suutma perfektselt “hävitada”. Aga miks seda siis siiani juhtunud ei ole? Ju oleme veel saamatumad kui te arvate. Või äkki ei ole ka? Meil oleks ilmselt paljust rohkemast rääkida ning kirjutada aga ma ei taha. Päriselt ka ei taha.  Ma tahakski lihtsalt olla vait ja “kaduda.” Olla oma naise ja lastega ning nautida rahu. Igaveseks!

Aga selleks ongi meil nüüd veidi kinnisem blogi ja IG closed friends list, et jagada seda, mida me avalikult ei saa ega taha.