marimelli Bali 2024

Sellest blogipostitusest leiad meie Bali seikluse, kust leida lende, kuidas valida ööbimisi, kuidas me otsustasime viimasel päeval ööbimist vahetada, kuidas me lennust maha jäime ja kus me Balil käisime, mida nägime ja palju raha kulus.

Nagu mu sõbranna ütles: on kahesugust Bali – väga odav Bali ja väga kallis Bali. Meil ilmselt oli see väga kallis Bali, sest kui toidupoes on arve singile ja juustule 143€ siis pole just kõige odavam, mis? Aga ma ütlen kohe alustuseks ära, et kui me oleksime Meelisega kahekesi läinud Bali avastama, oleks meil kordades vähem raha kulunud, sest restoranide asemel oleksime söönud kuskil urgastes ja ehk leidnud isegi üles mõne hea kohaliku söögi. Aga lastega reisimisel pead nendega ka arvestama. Ja lõppkokkuvõttes olen ma rahul, ka kulunud raha polnud teab mis suur. Oleks võinud kordades rohkem olla.

Lennud – kuidas hea hinnaga pileteid leida?

Meie lennud, kaks täiskasvanud + 3a ja 9a laps läksid kokku 3398€

Alati kõige küsitum küsimus, kust ma lende leian. Vaatan alati esmalt Skyscannerist parima hinna välja ja seejärel liigun konkreetse lennufirma kodulehele ja teen ostu sealt. Miks? Nii ei teki võimalust, et kuskil on mingid vahendustasud, mingid xn kohtades tehtavad checkinid ja mingid rändom vahendajad, kes ei vastuta millegi eest.

Sedakorda osutus valituks Lufthansa ja kuigi ma olin palju lugenud, kuidas nad klasse eristavad ja teenuseid kärbivad, siis ausalt öeldes ei saa Finnairiga isegi võrrelda. Täielik öö ja päev. Nagu ma pärast LA lendu ütlesin, on Finnairist saanud Skandinaavia Ryan Air. Lufthansa on ikka klass omaette. Millised söögid (valik! isegi lühikestel Euroopa lendudel), milline teenindus. 10/10

See pole ilmselt mingi nipp, aga olen nõus maksma natuke rohkem, et oleks öine lend. Nii on minu meelest see ajavahe talutavam, et magad justkui enda öösel ja jõuad sinna uuel päeval, suva mis kell siis, aga lähed kohe seal uude rütmi.

Hedon kustus pikal lennul enne kui rattad maast lahti said ja ma äratasin ta 8h hiljem hommikusöögiks :D Hedelin vaatas pool tundi Barbie filmi ja kustus siis kuniks hommikuni. Meie magasime ca 5h.

Lapsehoidja oli meil juba ette meelestatud “issand, ma ei saa kunagi lennukis magada..” Andsime talle Bioplaneti saadetud kanepiga unespreid ja tšikk kustus suht kiirelt. Hommikul räägib, et nii naljakas, et kui vahepeal ärkasin, olin nii rahulik kui raputas. Me Meelisega muigasime – kanep ju!

Tagasilend hakkas põnevalt

Ma ruttan nüüd ajas ette ja räägin kõik lennujutud korraga ära. Veel etteruttavamalt olgu öeldud, et me pagas on jumal teab kus!

Me pidime kella viie ajal õhtul hakkama hotellist lennujaama liikuma, aga me olime kell neli valmis ja mõtlesime, et lähme siis lennujaama ja saame seal süüa. Meil oli veel kohalikku raha, et pole vahet, kus me siis sööme. Jõuame lennujaama, vaatame, meie lennu numbrit pole kuskil. Lõpuks selgus, et meie lend on ammu juba edasi lükatud 2h ja meile ei olnud keegi ühtegi teadet saatnud selle kohta, väga tore. Olime siis viis tundi varem lennujaamas..

Meie tagasilend pidi väljuma 19:25 ja jõudma Singapuri 22:10. Kell 00:05 pidi väljuma lend omakorda Žürichisse. No kahe tunniga terminali vahetada ei tundunud mulle liigse pingena. Changis nii palju vahemaandumisi olnud, et selge juba kust kuhu minema peab. Aga kui selgus, et meie lend on suvaliselt edasi lükatud kaks tundi, siis lapsehoidja hakkas arvutama ja muretsema. Meie olime vanad rahud ise – noh, jääme maha, oleme öö maailma parimas lennujaamas, milles küss.

Meie lend väljus lõpuks 22:15. Stjurdessid tõid meile süüa (teised ei saanud!) ja ütlesid, et kapten teeb kõik endast oleneva, et me ikkagi jõuaksime, et ehk saab ta maandudes parkida meie jätkulennu juurde ja jookseme ühest lihtsalt teise. Aga et on ka võimalus, et nad ei oota ja et siis kust me lennujaamas abi saame.

Ühesõnaga, me maandusime siis 2h ja ma ei tea kui palju hiljem Changi lennujaamas. Meie maandusime ja meie lennuk, millega pidime sõitma kodu poole, tõusis õhku. Konkreetselt rajal nägime, kuidas meie liikusime ühes suunas ja tema teises. Väidetavalt pidi meid ootame immigratsiooni ees Lufthansa esindaja, kes annab meile söögi voucherid, uued lennuajad, hotelli.. Aga reaalsuses ei oodanud meid keegi, öösel kell üks polnud ka lennujaamas eriti kedagi tööl, Lufthansa lauast väideti et tulge homme kell viis õhtul tagasi, siis siin on inimene olemas. Nagu päriselt?

Kui me kaks tundi olime ühest terminalist teise seigelnud ja otsinud lahendust, mida kuskilt ei tulnud, sest keegi ei teadnud midagi, otsustasime et lähme maale ja otsime hotelli ja eks siis nõuame hiljem need kulud välja. Lennujaama hotellid olid kõik fully booked. Maale minekuks oli vaja teha mingi elektrooniline kaart, seda tehes ja meili uuendades nägime, et Lufthansa oli meid uuele lennule pannud, 24h hiljem. Nüüd oli vähemalt selgus majas, et peame päeva Singapuris veetma.

Tagasi tulles uurisime Saksamaal kohapeal Lufthansast, et kes vastutab ja kellele neid kahjunõudeid esitada. Selgus, et nad panid kokku mingi paketi, mida mulle müüsid Tallinn-Bali-Tallinn. Praeguse seisuga Lufthansa ei vastuta justkui mitte millegi eest. Vastutab Jetstar Asia, kelle lend hilines.

Põhinali oli see, et see Lufthansa vend vaatab oma süsteemist, et okei, ma ei teadnud, et me teeme koostööd sellise firmaga nagu mingi Jetstar Asia ja kuna te jäite maha kõikidest lendudest selle lennu hilinemise tõttu, siis peate nendega ühendust võtma. Aga ega ma lõppkokkuvõttes ei saagi aru, et kes meil siis need teised lennud ümber broneeris ja tegi. Ma hetkel veel ei tea, kellelt üldse midagi küsida. Lõppkokkuvõttes need kulud ei olnud nii väga suured, 533€, aga ikkagi, miks ma peaksin selle jätma õhku, kui mul on võimalik see tagasi saada. Kui keegi teab või on Jetstariga asju ajanud, võib mulle kirjutada. Või kas selle katab ka minu Salva reisikindlustus? Ma ei ole jõudnud veel sellega tegeleda. See on to do listis ootel. + see, et me jõudsime Tallinna lennujaama pea 24h hiljem algsest, siis peaks me saama ju veel seda lennuhüvitist.

Ööbimiskohtade valikust

Ma tavaliselt mõtlen välja, mida ma tahaks ja panen endale peas mingi eelarve. Seekord tahtsin olla kindlasti kahes piirkonnas – et saaks villa kogemuse ja mingi kohaliku elamise kogemuse ka. Panin eelarveks Ubudis 1000€ ja Nusa Duas 1500€. Lõppkokkuvõttes läks ööbimistele pea poole vähem. Hinnad, mis kirjas – 3 täiskasvanut + kaks last. Lapsehoidja oli ka.

Esimene koht: Villa Sandro Ubudis

Hind: 846€ 5 ööd | Bookingu link

Täielik luksus, millisest kogemusest olin unistanud, et kutsud koka endale süüa valmistama, massöörid tuppa end mudima jne. Asus ta tegelikult kesklinna vahetus läheduses, aga lihtsalt keset riisipõlde ja tee sinna oli selline, et ma juba kahtlesin, kas oleme õiges kohas üldse. Kruusatee on palju öeldud selle paarimeetrise läbimõõduga raja kohta, mis seal riisipõldude vahel lookles.

Villa ise on väga ilus, kahekordne, üleval on kolm täpselt ühesugust identset magamistuba, vannitoad on õues. All on selline suur basseiniala (meie nimetame elutoaks), avatud köök, nagu väliköök. Elutuba, söögilaud, suured diivanid, päiksetoolid, millest osa vee sees kõrgendiku peal. Väga ilus ja väga äge ja hind oli ka täitsa okei.

Lisaks tellisime seal paar korda kokka õhtusööki tegema (70€ söök + teenus) ja kuna kogused olid meeletud, siis jagus meil ka lõunaks ja mõneks õhtuks süüa. See ujuv hommikusöök viiele maksis 40€.

Ja kõige parem asi selle villa juures oli see, et said 9€ eest endale massööri koju tellida. Me võtsime iga päev massaaži viiele, lapsed said mudides lõunaune ära teha. Väga mõnus!

Aga lõppkokkuvõttes on sul villas kõik olemas, kui tahate rahu ja vaikust, on see õige koht ja vajadusel lähevad nad sinu eest poodi ka ja toovad sulle kokkamiseks vajaliku kraami. Me tahtsime ise poodi minna ja kui seal puuviljadele, juustule, piimale, leivale-saiale jne kulus 143€, siis tundus, et väljas on soodsam süüa. Rohkem me tegelikult toidupoes ei käinud ja kui nii võtta, siis viiele inimesele viieks hommikusöögiks ja lõunaks polnudki see teab kui suur summa.

Teine ööbimiskoht: Bali Lagoon Bungalows Nusa Duas

Hind: 2 majakest 655€ neljaks ööks | Bookingu link

Saabusime oma minivilladesse ehk bungalodesse, mis on tehtud palmipuudest ja kookoskoorest. Kõik sisustus ka on tehtud kookosest. Siin on kokku kümme majakest, ma ütleks, et pigem meie ööd-majad moodi majakesed, ühelt poolt klaasist.

Asuvad nad Nusa Dua kesklinnale lähedal, 250m nö peateest, aga piirkond ise väga vaikne, täielik džungel keset linna. Meil on siin lopsakas loodus, 250 m pärast peatänaval täielik teine maailm – sul on süüa-juua, poode, minimarte, massaažid jne.

Basseiniala on kõigil ühiseks kasutamiseks ja bassein ise väga ägeda disainiga, sees on sellised nagu liivamäed, kus saad istuda ja ühel pool on selline madalam osa, kus lastel mõnus sulistada, teisel pool jälle selline nagu merre sisenemine, et läheb sujuvalt sügavaks.

Nad pakuvad siin ka hommikusööki. Hind on a la mingi 12 eurot. Menüüs on kirjas jhommikusöök + kohv ja vesi. Ja siis on list asjadest, mida sa valida saad. Ma pole kunagi aru saanud, palju seal valida saab. Okei, valisime esimesel päeval mingi kolm sööki ja siis ta küsis mingi raha, ma ei süvenenud ka, andsin ära. 10 minuti pärast tuli küsisi juurde. Maksin, mai saand midagi aru, ja jumala suva see 6€. Teiseks hommikuks tellisin viis bowli, kõik ühesugused. Toob mulle siis kohvid ja veed ja ütleb, et need on extra. Ütlesin, et ma ei ole neid tellinud ja kuna see kohv ja kookosvesi polnud ka kõige paremad esimesel päeval siis ma ütlesin, et viige minema, maksin ainult bowlide eest ja küsitud summa läks kohe poole odavamaks :D Aga selleks hetkeks olime me otsustanud, et lähme sealt üldsegi minema.

Kui esimesel ööl oli konnakontsert mingi tunnike hommikul ja magasime edasi, et hommikul avastada et mingi 50 konna on seal sünnitamas käinud…Õnneks olid need kullesed kõik selle keti küljes (korralik loodusõpetustund!), et me rookisime nad välja ja läksid parematele jahimaadele.

Õhtul tulime linnast ja mingi kaheksa konna vees.. jagavad armastust. Mis tähendab, et öösel nad jälle sünnitavad. Siis Meelis haaras ohjad, hakkas neid siit välja rookima. 11 tükki korjas välja ja neid aina tuli juurde.

Korjas veel viis välja, käisime korra toas, panime Hedelini magama, jälle viis asemel. Meelis siis küsis selle hotelli töötaja käest, et äkki blokeerid selle aiaaugu ära. Ta pani lihtsalt mingi puulipi ette. Meelis tassis sinna ise mingid kivid vms ette, tegime kõik ise, äkki saame öösel ikka magada. Noh, saime, neid oli vähem kuulda, sest nad sünnitasid ilmselt kuskil aia taga loigus.

Kolmas ööbimiskoht: Discovery Kartika Plaza Hotel Kutas

Hind: 2 tavatuba 217€ üheks ööks | Bookingu link

Vahetasime taaskord hotelli. Me oleme keset linna, see on meile loodud koht – muss käib, neli restorani, kõigis on õhtul live muusika. Džungel oli tore aga maksimum kaheks ööks. Siin ikka pidu käib, kokteili voolab ojadena, lastele kids clubid, mänguväljakud jne. Elu on lill.

Samas ma ei kujutaks ette, et ma terve reisi sellises kohas veedaksin. Balil on selleks liiga palju avastada, et ühes kohas AI hotellis olla. Hea olekski olla paar päeva enne äraminekut.

Transfeeridest ja taksodest

Ubudis. Taksoga on üks ots linna 200 kohalikku ehk siis umbes 12 eurot. Samas, kui sa tellid endale Grabist (Grab äpp on umbes nagu meil Bolt, millega saad tellida toitu, taksot, rolleritaksot, bussi, kõike) maksab see neli korda vähem. Ühesõnaga üli vähe võrreldes sellega, kui sa selle ametliku takso tellid. Aga sellega on selline naljakas lugu, et kui sa tellid selle Grabi sel ajal, kui meie kohalikus taksopeatuses on vabad taksod olemas, siis nad ei lase seda Grabi juhti lihtsalt läbi ja edasi. Täielik maffia värk, et sa seda kallimat ikka kasutaksid.

Me tegime siis nii, et linna läksime selle kalliga ja ei lasknud tal end ootama jääda, lasime minema ja tagasi tulime kuidas kunagi – isegi rolleri taksoga, see maksis reaalselt 1,15€. Autoga tulek maksis ca 3€.

Enne minekut ma googeldasin ja uurisin veidi nende eraautojuhtide kohta, et saad ta päevaks rentida jne. Saage tuttavaks – Leoga (salvestage tema number +62 813-3788-4464 ja suhelge WhatsAppis), kellega me sõitsime veel väga palju ja pikkadel sõitudel saime ka väga palju põnevat teada, nii kohalike kui tema kohta, aga sellest natuke hiljem.

Näiteks maksis tema transfeer lennujaamast Ubudi 23€ (400k kohalikku) ja päev temaga maksab (oleneb pikkusest) 35-50€. Hotellivahetus ehk Ubudist lõunasse maksis 35€ ja vahele tegime veel kaks peatust ka, sest tahtsime söömas käia ja kilpkonni vaatamas.

Kuidas me sattusime päästetud kilpkonnade farmi?

Siin on päris palju neid kilpkonnade farme või kasvandusi ja ka parke, kus nad siis randuvad. Me mõtlesime ka ühte minna, et lastel lõbus. See tee sinna, kui lähed autoga, mega kitsas ja mööda mereäärt. Mul oli tunne, et me kukume selle autoga vette lihtsalt. See meie koht, kuhu ma planeerisin minna, jäi veel kaugemale, aga enne seda jäi meile ette silt, et “Turtle farm”. Uksel tervitasid meid kohe kohalikud ja kutsusid edasi. Mõtlesime, et miks mitte siis hoopis siia minna.

Selgus, et see oli tegelikult loomade pääste abi või nagu Punane Rist. Ehk seal on linnud, loomad, ahvid, kes on metsast ära päästetud, sest nad on olnud haiged. Nad ravivad seal nad terveks ja saadavad metsa tagasi. Näiteks näidati meile kilpkonna, kellel oli üks jalg hai poolt ära söödud. Kui nad saavad terveks, siis turistidel on võimalus nad nö adopteerida 200 euro eest (saad kilpkonna kiibinumbri ja saad teda tulevikus reaalajas jälgida!) ja siis nad loodusesse tagasi saata. Raha läheb muidugi pargi ja loomade heaks, sest tööl on seal vabatahtlikud.

Meile seal väga meeldis, kohalik tüüp tegi meile tuuri. Aga kogu aeg käis läbi, kuidas tema on vabatahtlik ja tema seal üldse raha ei saa selle eest ja “bless my pocket”. Ja me koguaeg arutasime, et anname talle raha selle tuuri eest, sest sissepääsupilet, mis oli 6€ nägu läheb ju loomade heaks mitte tema palgaks, siis lõpuks käis veits närvidele see ilge mangumine.

Aga kohast siis. Kõigepealt on seal erinevas vanuses kilpkonnade osa, hästi väikesed olid viiekuused, kes olid eelmise aasta oktoobris sündinud, Hedelini pihku mahtusid. Ja siis veel igas vanuses ja suuruses ja nö disainis (heledad, tumedad, kirjud). Kõige vanem kilpkonn oli 35 aastane.

Teine osa oli nagu loomaaed, kus oli kaks öökulli ja pelikan, üks päästetud ahv, veel mingid linnud, nahkhiir, luwak jne. Eks need loomad seal ajas muutuvad, sest kes terveks saab, see saadetakse loodusesse tagasi.

Loomulikult on seal ka suveniiripood, kust ma plaanisin magneteid osta, aga 121€ magneti eest tundus mulle liig, isegi siis kui see raha läheb loomadele. Rändomly käis seal meiega kaasas ka mingi fotograaf, mõtlesin, et teeb ala endale instat vms, aga selgus, et väljapääsus ootas meid “raamitud pilt” Hedonist ja kilpkonnast. No hästi, see 10€ tuli teil kergelt.

Ja blessisime ta pocketit ka 75 tuhande kohalikuga!

Kus me veel käisime ja mida nägime?

Alustame marimelli Instagrami tuurist. Kõik tuurid, mida ma enne uurisin, maksid mingi 120-200€. Sisaldasid enam vähem kõiki samu kohti, klassikalisi turistikaid. Ma siis otsustasin Leo tellida ja tuuri ise kokku panna. Ehk, kui kõik alustavad nö põhjast lõuna suunas liikumist, siis meie hakkasime lõunast põhja poole minema. Autojuht oli ka arvamusel, et teil on igal pool 2-3 tunnised järjekorrad. Ma olin aga veendunud, et ei ole, sest kõik teised alustavad põhjast.

Esimene koht: Alas Harum. Sissepääs maksab ca 3€ nägu. Kiikumine ja kleidirent oli 33€, lapsehoidja käis! See ala ise on tegelikult megasuur ja seal on veel üks kuulsamaid ja instagrammitumaid basseine, aga see on 18+ ala kuhu meil lastega asja ei olnud.

Ja kuigi park oli juba mõnda aega olnud avatud, siis oli lapsehoidja esimene, kes kiigele läks. Ehk siis, mul oli õigus: alustades teiselt poolt vastu liikumist ei ole kuskil tuhande inimesega koos ja ei pea tunde järjekordades passima, et pilti teha.

Teine koht Tegalalang Rice Terrace on suhteliselt sarnane sellele Alas Harumile, aga on kuidagi rohkem looduslik ja ainult riisipõld oma erinevate kiikede ja pildistamise kohtadega. Me tegime Meelisega nagu meil reisidel tavaks on saanud ka ühe fotoshoodi ja käisime seal samas hommikul kell kuus pilte tegemas. Fotograaf maksis 185€. Pildid olid käes päevaga, aga ma pole siiani neid veel isegi avanud, et sortida. Praegu võtsin sealt kaustast ühe suvalise pildi, töötlemata, et siia postitada.

Sealt edasi liikusime me mega kuulsa kose juurde (Tukad Cepung) ja sama teema – arvatud tuhande inimese asemel oli seal ca 20 inimest ja sai vabalt oma insta pilte teha. Ainus asi, mis oli halb, oli see, et nad olid kõik kose all, mitte nagu nii öelda selle kalju suudme juures, et sa oleksid saanud selle pildi, mis google’ist välja tuleb.

Lõpetasime siis ma ütleks maailma kuulsate tiibade juures ehk Lempuyang Temple’is, kus konkreetselt pilve piiril asuvad tiivad, mille vahel saab end lasta pildistada. Sissepääs 3,2€, transfeer üles mäkke 2,62€.

Ühesõnaga need Bali kõige kuulsamad tiivad, mille vahel kõik käivad pilte tegemas, keegi ei maini, et kõigepealt pead võtma parklast transfeeri, mis sind ülesse viib – 2,60€, siis jõuad üles, siis on pilet 3,2€, ja siis pead vantsima veel mäest üles mingi kilomeetri, nagu väga järsust mäest!

Seal on siis nö kaks poolt – imeline tempel mäe otsas, alt parklast saad endale sarongid ümber, õlad ja põlved peavad kaetud olema. Teisel pool siis need “tiivad”.

Seal pead ootama järjekorras, mis on nagu loogiline, aga see süsteem on tehtud nii ebaloogiliselt, et nad kutsuvad mingeid numbreid (saad koos piletiga), siis inimesed vahepeal kogunevad, valmistuvad jne. See süsteem, et inimesed seisaksid lihtsalt jooksvas järjekorras, oleks palju lihtsam. Pluss, ma jõuaksin enda pildi juba ära teha, sest seni kuni inimesed valmistuvad, nad ikka ei tea, mis poosi seal teha ja hakkavad kohapeal munema ja mõtlema. Meil oli plaan paigas ja ma olin 15 sekundit seal ilmselt mitte kauem. Tegin oma kolm poosi ära ja tsau pakaa, mida muneda.

Kokkuvõtteks siis marimelli häkk: ära võta seda tuuri kuskilt kohast x ja maksa kallist hinda, vaid pane see ise kokku ja rendi auto koos autojuhiga. Saate kolm korda odavamalt täpselt sama asja.

Pikkade sõitude hea osa on see, et saab palju rääkida ja palju põnevam on rääkida kohalikuga vigases inglise keeles kui mingi tuuribussiga vurada.

Miinimumpalk 200€, keskmine palk 350€. Ühetoalise väikese korteri üür 50€ kuus.
Bensiiniliiter 58senti. Meie autojuht näiteks tahaks osta oma kodu. Kolmetoaline uus maja maksaks 88000€ ja tal pole 49 aasta jooksul tekkinud sellist võimalust, et ta saaks seda laenu endale lubada.

Hindadest veel: piimaliiter 1,96€, pakk võid 1,46€, pakk viilujuustu (6viilu) 5,40€, 3 tomatit maksis 88senti, sealihasink (6 viilu) 1,76€, 12 muna 2,18€, krõpsud 5€ pakk.

Meid saadeti villast alguses shoppama Pepitosse aga tasub minna hoopis (küsisime autojuhilt), Coco või Tiara supermarketisse, mis on kohalikud ja odavamad. Aga normaalsest singist ja juustust võib seal und näha. Neid lihtsalt polnud.

Kokakool – 85€ eest PDF retseptid

Algab see hommikul kell seitse transfeeriga kohalikule turule. Turud avatakse seal 3-4 ajal öösel ja kella kaheksaks pannakse juba oma lauad kokku. Liiga kuumaks läheb, et kaubelda.

Sealt edasi läksime me kohalikku koju. Seal selgitati, et seal generatsioonid elavad koos aga kõigil on oma köök ja nad ei maga samas kohas kus nad süüa teevad või kus nad telekat vaatavad. Iga asja jaoks on oma ruum – st eraldi ehitis ja igal perel on oma, sest nii ei satu energiad kokku. See energia mis on köögis, ei ole magamistoas jne.

Näiteks, kui on kolm perekonda koos, siis neil ongi kolm kööki ja eraldi maja magamiseks ja siis veel eraldi maja tseremooniate jaoks. Igal majal on ka oma tempel. Ja tseremooniaid on neil palju, alates raseduse teatamisest kuni surmani välja. Kõike tähistatakse tseremooniaga.

Balilastel on levinud arvamus, et kui laps sünnib, toob ta endaga kaasa neli inglit, kes peaksid kaitsma neid kuni 4-aastaseks saamiseni igasuguste kurjade vaimude või kahjulike sündmuste eest. Samuti ei tohi vanemad last enne kolme kuuseks saamiseni maa peale panna. nii et imikuid tuleb igal pool kaasas kanda kuni nad saavad 12 nädalaseks. Seda nägime seal ka oma silmaga, kuidas üks titt kogu aeg isal kaenlas oli.

Huvitav fakt oli see, et mida vanem paar majas elab, seda kõrgemal on sissepääs. Ehk maja on maast nagu kõrgemal kui noorematel.

Inimesed kogu maailmas murravad pidevalt pead, mida lastele nimeks panna. Balilastel pole üldse probleemi, neil on lastele neli nime ja nii on. Need on seoses nende sünnijärjekorraga, esimene laps – Wayan, teine ​​laps – Made, kolmas laps – Nyoman, neljas laps – Ketut ja tsüklid algavad otsast peale. Viimasel ajal on hakatud lisama neile ka lisa nimesid.

Sellele järgnes väike kodu farmi külastus, kus lähedal oli ka väliköök, kus me kokkama hakkasime.

Kokakool iseenesest oli tore. Kuus tundi kestis kõik kokku, kuus erinevat rooga saime valmistada – suppi, praadi, magustoitu. Siin kõik indoneesia köök põhineb ühel pastal. Tais on umbes kollane, punane ja roheline karri aga siin on üks pasta, mille peale tegime viis erinevat rooga. Mingi asi mingis selles põhipastas mingil põhjusel häirib mind, seega mulle ei maitsenud nagu ükski toit. Ma ei tea, mis maitseaine see on, aga see kombo kokku ei kõlba kuskile. Meiega koos oli üks Austraalia paar, kes ka ei nautinud seda, ütlesid, et käivad ameerika või itaalia restoranides siin, et ei kannata see kohalik köök süüa.

Kui ma võrdlen Taiga, siis ongi see, et seal on mingi 35 rooga, mille vahel valida ja põhimõtteliselt nad on kõik head. Mul on paar üksikut Tai toitu, mis mulle ei meeld. Tai köögi vastu ei saa ikka miski, see on tõesti hea.

Ma olen ka varem käinud erinevates kokakoolides ja alati saad mingi retseptiraamatu või põlle, siis siin sulle öeldakse, et panen sulle whatsappi pdf-failiga retseptid. Küsisin, et kas põlle võime endale jätta. “Eee.. I dont have..” Isegi selles kokakooli kirjelduses või tutvustuses on kirjas, et saad põlle, aga ta vastas sellele, et jah, siin kasutamiseks. See ei ole kokakool, mida ma hullult soovitaks, aga saad ikkagi mingid põhiteadmised sellest Indoneesia köögist. Aga thats it. Kogu selle päeva kõige põnevam osa oli see, kui me käisime seal majas, kus me saime veits seda kultuurilist tausta teada.

Internetist, ilmast ja rahavahetusest

Alustame sellest, et kõigil oli mure, et liiga pilves on piltidel. Ilmateade näitab äikest ja vihma, mis seis päriselt on.

Päriselt on nii, et Balil on ainult kaks hooaega. Kuna tegemist on troopilise kohaga, on ilm aastaringselt mõõdukas (30 kraadi, feels like 39), aga siiski on siin kaks aastaaega: kuiv hooaeg (aprillist oktoobrini) ja niiske hooaeg (oktoobrist aprillini).

Ilmateade näitab teile aiateibaid. Me saime kümne päeva jooksul 2 korda vihma, ükskord sadas öösel ja teine kord paar sabinat päeva jooksul. Üldiselt oligi lihtsalt mõnusalt soe ilm ja see, et päike lagipähe ei paistnud oli pigem hea. Mitte keegi meist ei põlenud ära, aga päikest saime kehale kenasti.

Kes vahetab raha lennujaamas?

Lennujaam on kõige valem koht, kus raha vahetada. Seal on alati kurss kõige halvem. Ma ei saa aru inimestest, kes seda seal teevad. Mina teen alati seda selliste Aasia-maadega, et ma olen võtnud sularaha kaasa mitu tuhat eurot ja vahetan kohapeal 300-500 euro kaupa.

Balile vedasin kaasa 1000€, aga tegelikkuses jäi sellest väheks. Kuna lapsehoidjal oli ka sularaha kaasas, siis kasutasin seda ja ei hakanud ise automaatist juurde võtma.

Viimastel päevadel maksin restoranides kaardiga. Kokku kulus lisaks kohapeal ca 1800€.

Interneti uus ajastu!

Igal pool on wifi, kõik jagavad hea meelega ka wifi parooli. Aga ma tegin endale igaks juhuks enne minekut läbi Airalo kohaliku e-simi interneti kasutamise jaoks, et ala kaarti vaadata või autojuhile kirjutada vms kui vaja peaks olema. Ehk siis, sul jääb telefoni enda kaart ja kõned/sõnumid tulevad läbi aga mobiilse interneti lülitad sisse e-simiga. See on nii mugav, ei mingit kaardi vahetust, kuskil putkas ootamist ja jebimist. Vanasti pidin veel alati seda enda simi vahepeal sisse panema, et vaadata kas mingeid Smartposti teateid pole tulnud jne.

2GB netti maksis 7,40€ (Airalo link – kui liitute või e-simi tellite ja kasutate minu koodi MARI1562, saate 3$ krediiti). Kehtib põhimõtteliselt üle maailma, mis iganes riiki minemas olete.

Kuidas me selle Bali siis kokku võtame?

Eexcel näitab, et kokku kulus meil umbes täpselt 7429€. Suures plaanis ca 2000€ kulus kohapeal transfeeridele, toidule, mažaasidele jne – arvestades, et meid oli viis, polegi teab kui palju kümne päeva kohta.

Bali jaoks peab olema vaim valmis, et siia tulla. See ei ole selline koht, kuhu iga suvaline inimene võiks igal suvalisel hetkel tulla. Ma arvan, et Bali on oma ellusuhtumise ja jumalate tänamise ja sellega vaimselt täiesti teisel tasandil. Siin on nagu unenäod ka teisel tasandil. Kunagi Jesper Parve kirjutas, et kui sa jõuad Balile, siis kogu su keha läheb teise dimensiooni või muutub. Ma polnud väga kindel, et see nii on.. aga on, see muutub. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, sa saad sellest siin kohapeal aru. Aga ma arvan, et üldse Balile jõudmiseks peab inimene oma vaimsel ja mentaalsel tasandil olema jõudnud mingisugusesse punkti, et tulla Balit avastama. See ei ole mingisugune Egiptus või Türgi, kuhu iga teine läheb. Me ei ole aastaid Balile tulnud, sest mulle tundub, et me polnud valmis selleks. Just vaimselt polnud sealmaal omadega.

Kokkuvõttes riigina mulle väga meeldib. Mulle meeldib kliima. Söögid ei ole väga head.. aga siin on palju alternatiive, mis on küll väga palju kallimad.. aga ma tuleks tagasi, lihtsalt ma ei usu, et see niipea juhtub. Ma pigem külastaksin Taid.

6 thoughts on “marimelli Bali 2024

  1. Salva peaks katma, teil oli ju täiesti mõistlik ajavahe (2h), algselt kahe jätkulennu vahel. Kui ei. siis soovitan konsulteerida mõne lennuhüvitiste firmaga, nt Flagito. Kuigi 2h hilinemist on üldiselt veel see aeg, kus hüvitisi maksma ei pea minu teada. Aga sellist reisitõrget peakski katma reisitõrke kindlustus.

    1. Kas see lennuhüvitis mitte ei kehti sellele, mitu tundi hiljem sa sihtkohta jõuad? Meil on see 23h25min. Päris korralik, et võiks selle 600€ x4 saada küll, saaks uued reisid plaani võtta :)

  2. Loen ja imestan eelarve suuruse üle. Olles ise hetkel Nusa dual heas hotellis, ei ole õnnestunud ära kulutada 200 eur nädalas inimese peale, süües korralikes kohtades väljas ja hotellis. Tõsi, suveniire pole veel ostnud ja pikemad sōidud alles ees. Grab äpi kaudu on transport ikka väga soodne ja massaazi saab 8 eur eest (hotellis on muidugi kallim). Sinki ja juustu ja isegi musta leiba saab teatud poodidest, mitte kohalikest Alfamartidest, Pepitodest või Indomarketitest. Ja kindlasti, Flagito poole pöörduda, kui lennufirma ei taha vastutada, ehkki hüvituse laekumine arvele võib aega võtta kaua, aga ootamine tasub ära. Meie saime eelmisel aastal Balilt tulles KLM poolt lennu hilinemise eest ja lisaks Gold kaardi reisikindlustuse poolt lisamajutuse ja lennuhilinemise hüvitised tagasi. Kokkuvōtteks koguni kogu lennusumma arvele nagu boonuseks. Sel aastal vihmahooaeg hilineb, alates 16.01 päike ja poolpilv olnud iga päev.

    1. Meil kulus ca 2000€ viiele inimesele 10 päeva, selle sees kõik transfeerid, päevajuhiga rendid, söömised ja kokteilitamised, nii kohalikes kohtades kui fänsides restodes, suveniirid jne. Minu meelest suht soodne.

  3. Kas ei ole mitte nii, et see hüvitis kehtib Euroopa lendudele? Aasias ongi veits kaootilisem see lennundus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga