Pole midagi parata, et kui sa tahad sooja ilma, kuuma päikest ja head sööki, tasub talvel ikkagi Aasiasse minna. Seal on kindla peale minek – ilm ja söök ei ole kunagi kehvad!

Kui me Tenerifel olime, siis mõtlesime, et ei ole meie reisid pole meid sel aastal hellitanud. Eelmisel aastal reisiplaane tehes tundus, et käidud seal Tais küll ja lõppkokkuvõttes tuleks üks perereis + Tenerife soodsam kui Taisse minna. Reaalsus oli see, et Egiptuses oli ilm pigem jahe, Tenerifel liivatorm.. ja sinna sekka pange veel see, et selliseid Tai pakkumisi nagu veebruari lõpus-märtsi alguses oli.. Miks neid siis pole olnud kui me oleme tahtnud minna? Miks nüüd kui meie oleme otsustanud just aasta vahele jätta.. Hinnad olid kukkunud julgelt 50% lendudele, viimasehetke pakkumisi nägin 170€ eest. Vietnami 94€!

Tenerife eelviimasel päeval laekus mulle tagasi tuludeklaratsioon, mis oli päris arvestatav, kuna maksan aasta jooksul tulumaksu igalt eurolt. Veebruaris laekus mulle lisaks preemia kuupalga ulatuses ja kui Meelis ütles, et “oh, oleks raha, läheks ausalt Taisse, need selle aastased reisid..” Ta ilmselt ei jõudnud lõpetatagi, kui ka ütlesin, et aga tegelikult ju on! Lähme! Ja järgmisel hetkel broneerisin ma juba pileteid.

Otsustasimegi, et tavai, lähme ja kellelegi ei ütle. Tahtsimegi salaja minna, mitte midagi teha, lihtsalt olla ja nautida ja mitte ühtki storyt sealt olles jagada. Maailm ei jäänudki seisma, keegi ei saanudki aru, et meid pole.. Eelviimasel päeval kirjutas sõbranna, et kas meil kõik ok, oleme kuidagi vaikseks jäänud..

Lennud kolmele 1014€

Okei, tegelikult see päris nii polnud, et ostsin piletid ja läksime, see tähendas esmalt ikkagi tööandjale kirjutamist, töö ette tegemist ja ringi planeerimist, lennupiletite mõningast jälgimist, et kuidas hind muutub.. Aga lõpuks saime lennupiletid Stockholm-Phuket 303€ inimene, lisandus Tallinn-Stockholm lend (selle saime lõppkokkuvõttes 105€ga kolmele, sest meie tagasilend tühistati ja osaliselt anti raha tagasi, aga kõigest järjekorras..)

60€ maksin lisaks selle eest, et meil oleksid lennukis nii minnes kui tulles söögid. Reisisime nimelt käsipagasiga odavas klassis :) Jällegi – mugavuse küsimus ja vaevalt, et lõppkokkuvõttes oluliselt odavam oleks tulnud neli söögikorda kolmele kaasa vedada/lennukist osta mingite batoonide ja näkileibade näol. Pealegi, meeldib mulle reisida minimaalse kraamiga, et käekotis ongi pass ja telefon ja aitab küll.

Hotellid võileiva hinnaga

Kuigi Tais on alati hotellid pigem soodsamad, siis tänu sellele, et turiste oli pea poole vähem kui tavaliselt, siis ellujäämise nimel olid kõigil pakkumised head. Ma julgen öelda, väga head!

Märtsi esimese seitsme päeva jooksul tuli 41-53% vähem inimesi kui aasta varem. Suuresti oligi puudu (meie õnneks) lärmakatest hiinlastest. Pean tunnistama, et kohati oli Phuket nagu vanasti – rahulikum ja mõnusam.

Aga hotellidest rääkides, siis Hedoniga reisides on ikka veidi teised nõudmised – suurem tuba, lastebasseini olemasolu (parem kui maapealne bassein kui katusel) jne

Esimeseks hotelliks broneerisin meile Millennium Resort hotel’i (link; meie maksime 125€ kolmele koos hommikusöögiga, tavahind kaheks ööks tavaliselt ca 300€) Patongi südames, suure kaubanduskeskuse küljes. Ideaalne. Kõik käe-jala juures.

Tuba oli suhteliselt okei suurusega, aga arvestades meie Tai kogemust, oleks kindlasti saanud deluxe toa puhul olla suurem. Aga esimestel päevadel oli see magamine suht sassis ja kuna voodi oli reaalselt mingi 2.2m lai, siis suva see toa suurus.

Basseiniala oli okei. Laste osa oli küll tavaline bassein paari joaga, ei mingeid vihmaseenekesi ja liumägesid.. Aga nagu selgus, sellest piisas. Kui kelnerionu tõi veel kuskilt palli, oli elu lill ja muud polnud vajagi.

Seal samas hotellis oli võimalik võtta ka “cabana” tuba, mis oli toast otse basseini, ees veel väike privaatne mullivannike.. kui me alguses sellele mõtlesime, siis.. nähes seda, polnud see pooltki nii äge. Aga hotelli tuba + asukoht + basseiniala = igati 5+. Ja sellise hea hinna puhul läheks kindlasti tagasi. Meelise lemmik hotell meie sellelt reisilt.

Kuna päris iga paari päeva tagant ka hotelle vahetada ei tahtnud, siis tegin poistele ettepaneku, et võtaks paariks viimaseks ööks midagi hoopis lennujaama lähedal ja oleks nädala kuskil paiksed. Vaatasin esmalt välja kolm hotelli, mille hind, asukoht ja basseiniala tundusid okeid. Siis rentisime rolleri ja lasime Hedonil valida..

Käisime Andakiras (link; toad olid ok, basseiniala kehvake, totaalselt varjus, ala viis lamamistooli ja megavarjualune toolide-laudade ala..) kindel ei meie kõigi poolt.

Järgmisena sõitsime Bauman Residence’i (link), kus meie oleme varem olnud, seega teadsime mida oodata.. Aga tahtsime, et laps ka saaks valida. Vaatasime tube ja basseiniala ja nägime üle tee mingit hotelli.. mõtlesime, et jalutame siis korra sinna ka, kuigi järgmisena oli plaanis minna Best Westerni (link) ja siis valik teha.

See üle tee olnud hiiglaslik allveelaev Marina Phuket (link; meie maksime 281€ kolmele, koos hommikusöökidega; tavahind ca 1700€ nädal) on tegelikult vaid paar aastat vana, aga palusime tuba ja basseiniala näha – ja kuigi tuba oli pigem väike ja basseiniala katusel, tundus see kõige lahedam, pluss kohapealne suhtlus.

Esimest korda mu Tai ajaloos suutis vastuvõtus olev inimene puhast inglise keelt rääkida, pakkus kohe välja erinevaid variante meile, Hedoni eest lisaraha ei tahtnud, isegi hommikusöök oli “complimentary”. Selgus, et iga päev, päevasel ajal ongi letis tegijad ehk siis Hera oli pärit Balilt ja ei rääkinud taikeelt üldse, samas kui inglise keelt vuristas korralikult. Ära tulles oli ta mures, kas meie lend ikka läheb ja kui peame jääma, siis ta ootab meid tagasi ja teeb meile hea hinna :)

Igal hommikul olid basseini ääres smuutid 2=1 ja õhtuti kokteilidega sama teema. Lisaks asus ta täpselt piiri peal ehk 1cm kaugemal ma enam poleks tahtnud elada. Sealt sai kerge vaevaga linna jalutada, toiduturule minna.. Hedon ütles igal õhtul – lähme bossi juurde. Asi nimelt selles, et kui me esimesel õhtul turule läksime, siis meie mojito meistrit polnud ja Meelis uuris “where is the boss?” Ja Hedon arvab, et ta nimi on boss.

Ja viimaseks hotelliks valisime lennujaama lähedal asuva Coriacea Boutique Resort’i (link; meie maksime kahe öö eest 104€, tavahind ca 300€). Hotell ise asus rannast üle tee, lennujaamast linnulennult kilomeeter (ehk kohe seal samas oli ka tuntud “lennujaamarand”), aga autoga sõites 15 minutit; kohapealne söök oli küll veidi kallim kui harjunud oleme, aga väga maitsev. Hommikusöök täiega mõnus kodune – igasugused kodused moosid ja isetehtud saiad, suitsusink ja ma ei tea, mulle meeldis täiega.

Tundub, et me polnud ainsad kavalad, kes lennujaamale lähemale läksid enne äraminekut, sest nägime seal veel kahte eestikeelt kõnelevat paari. Neist esimesed ütlesid, et saabusid täna.. ma sain aru, et Taisse, sest nad olid lumivalged, aga samas lahkusid nad juba homme.. võimalik, et nad istusid haiglas karantiinis.. sest isegi poodi jalutades saab ju päikest.. Mu jaoks täiesti arusaamatu kuidas saab päikesereisilt valgena naasta..

Pean siinkohal mainima ära ühe huvitava tähelepaneku. Me ostsime SPF50 kreemid, sest teame kui hull on Tai päike ja me pole kunagi punetava nahata pääsenud.. Aga teate, millal me kõik ära põlesime või noh, ei põlenud, saime õhetava naha õhtuks – selle kreemiga.

Ma panin tavaliselt endale õlgadele seda 50st ja kätele, kehale, jalgadele Bon Merité porgandiõli ja alati olid õlad hellad, kuniks ma sain aru, et see 50nene on täielik jama. Kuna õli oli suht otsakorral, siis segasin selle kokku kohaliku kookosõliga ja kasutasime kõik ainult seda viimased päevad, keegi ära ei põlenud, aga jume tuli mühinal! Olenemata isegi sellest, et mängisime tund aega rannas jalkat, ehitasime liivalosse, matsime teineteist liiva alla ja võtsime viimasel päeval konkreetselt viimast päikesest ehk õlitasime end kuni päikeseloojanguni..

Puhkus to the max ehk Palju raha kulus?

Kuna me suurt midagi ei teinud ja kuskil ei käinud, vaid nautisimegi sooja ilma, basseini, ilusaid randu, head sööki (Hedon sai üks kord selle aja jooksul friikaid, sest kui Tais, siis tai söök – läksid peale küll pad thai, magushapu kana, nuudlisupp ja isegi küüslaugu-pipra kana kadus taldrikult!), turul istumist, lõputult jäätist.. käisime kõik kolmekesti üle päeva massaažides (meil oma koht jälle, kus juba aastaid käime 4,20€ maksab tund aega, ainult aaloe oma on kallim 8,40€; aga Hedoni eest võeti ikka pool raha).. ja lihtsalt nautisime elu. Väga ei kulunudki raha kui aus olla. Ma kartsin hullemat.

See konkreetne pildil olev set maksis kokku 6,9€

Toidud maksavad ka restoranides 1,6-6€ – kallimaid meie ei ostnud. Ei näinudki. Aga me ei käi ka sellistes kohtades kus asjad ülehinnatud on. Teame millisel turul on parimad hinnad jne. Näiteks kanavarras on “meie turul” 84 senti, samas kõrval “turistikas” 1,5€. Pole eriline vahe, aga igapäevaselt ostes annab tunda.

Kui meie maksime smuutide eest 84 senti, siis mujal ma alla 1,7€ neid ei näinud. Sama näiteks lahtise mangoga, meie ostsime mango (mille nad ära koorivad ja tükeldavad) 56 sendiga, samas ma tean inimesi, kes ostsid 200m kaugemalt “justkui turvalisemast kohast” 2,8€ga.

Meie sõime suurema osa ajast ikkagi tänaval, luristasime nuudlisuppi, mis maksis euro ja elu oli lill. Turul oi põhiasjaks papaiasalat (2,8€) ja kana/krevetivardad. Kõrvale mangosmuuti või mojito (2,4€). Meil on ka turul omad tegelased, kellelt me mida ostame – kanavardaid ostan alati õdede juurest, mojitot müübki ainult meie tüüp (kelle juures me just arutasime, oleme käinud kaheksa aastat!), tema kõrval on salatimeistrid.. Nuudleid ostan alati ühe konkreetse pere käest jne.

Meie ükski õhtusöök turul ei maksnud rohkem kui 10€ koos mojitodega. Lõunad sõime tavaliselt kuskil restoranis, aga seal polnud ükski arve üle 15€.

Suurema osa kulutustest matsid enda alla lennud (1014€), hotellid (510€), rollerirent (50€), taksod ja transfeerid (75€). Lisaks käisime pildistamas (140€) meie eelviimasel päeval.. ja lisaks olin sunnitud maksma “tagasi koju” tasu 190€ laevapiletite näol. Sellessuhtes, et kui oleks vaja olnud jääda kauemaks, oleks veel eelarvet jagunud.

Kolistasime mööda randasid ja nautisime totaalselt perega koos olemist! Hedoni põhiasjad: lähme rolleriga sõitma, lähme basseini äärde..

Vabariigi valitsus: pöörduge esimesel võimalusel koju

Saime mõnda aega kohal olla kui see koroona totaalse pöörde võttis ja elu veidi pea peale keeras. Elasimegi konkreetselt tund korraga, sest kõik oli kogu aeg muutumises. Olime valmis ka selleks, et peame teadmata ajaks Phuketile jääma. Meil poleks selle vastu vähimatki olnud. Kui Phuket – Stockholm lend oleks tühistatud, oleksime me sinna jäänud. Jumala kindel mats. Sama tegid meie sõbrad, kelle lend tühistatigi. Nad jäidki sinna, keegi ei tea kui kauaks.

Esimesena tühistati meie lend Stockholm-Tallinn. Saime osaliselt selle eest raha tagasi.

Vaatasin kohe uusi lennupileteid, variante oli kaks – kas riskida ja osta lennupiletid Stockholm-Tallinn lennule (380€; etteruttavalt SAS tühistas oma lennud päev hiljem), millel oli meie maandumisega alla 2 tunni vahet või osta totaalselt uued lennupiletid läbi Moskva (1800€; etteruttavalt, ka Aeroflot tühistas Moskva-Tallinn lennu, inimesed seiklesid Moskvast Helsingisse ja Helsingist laevaga Tallinna). Viimast ma ei raatsinud, sest teada oli et kindlustus seda ei kata. Meie Phuket-Stockholm polnud veel tühistatud ja kuna minu arvamus koroonast läheb paljude omast lahku – ma ei usu, et see on hullem kui gripp, ma arvan, et see on majanduslanguse ja kriisi algus, siis minu silmis polnud see seda 1800€ väärt.

Edasi tuligi elada tund korraga, sest kogu aeg midagi muutus. Üks piir sulgus teie järel, lennufirmad sulgesid liine, Airbnb teatas tasuta tühistamise võimalusest (meil oli aprilli planeeritud ju Berliini loomaaia külastus ja pikk nädalalõpp lastega..), laevaliiklus Stockholmi Tallinna vahel võeti maha. 24h enne meie lendu olid alles liinid Stockholm- Helsingi , Helsingi-Tallinn. Ostsin sinna piletid. Tagasi koju jõudmise aeg lükkus tunnise lennu asemel ca 24h hilisemaks. Vähemalt sain Muumi toa bronnida.. ja sõbralt sooduskoodi.

Laevas õhtusöögile minnes selgus, et meie Helsingi-Tallinn laevareis on ka tühistatud, õnneks tõsteti meid samale päevale ringi aga kolm tundi hilisemale laevale. See tähendas omakorda kuuetunnist Helsingis trippimist. Me olime pusadega. Hedon ka. Ma ei vea kunagi talveriideid kaasa, kui ma ühelt lennult teisele hüppan ja ainult lennujaamades pean olema. Kuna laevades oli kõik -50%, siis Meelis sai endale mingi villase kampsuni ja veel soojema pusa peale ja mina mantli, aga Hedonile polnud midagi. See tähendas seda, et mina sain lõpuks osta lapsele kombe, mida ma viis aastat olen nillinud (Molo rainbow!) ja laps sai ka lõpuks sooja :)

Helsingisse saabudes andsime kohe intervjuu SVT-le, sest oli ajalooline hetk – tulime Stockholmist nimelt kruiisiga, mis tagasi ei läinudki. Viimane laevareis sel liinil.

Helsingis saime aega veeta mu õepojaga, käisime koos kuskil suhsibuffees ja passisime seal, jalutasime linnas ja kobisime sadamasse ära oma reisi ootama. Seal saime me mingid paberid, tervisedeklaratsioonid. Ma ei saa tegelikult aru, mis point sellel on. Kedagi nagunii ei testita ega kraadita, kodus peab olema nagunii 14 päeva.. Milleks selline hullumaja. Meelis kirjutas meie FB lehel ka eile õhtul:

Tuleme meie laevalt maha. Loomulikult ootas meid ja kõiki teisi suursugune armee politseid, kaitseväelasi ja kõiksugu muid töötajaid. Oleme meie siis laua ääres, kus kantakse sisse meie andmeid. Meie kõrvale lauda (50cm kaugusele) tuleb mees, kes juba näost näeb välja haige. Küsitakse, et kuidas tervis? “Kui aus olla siis on juba paar päeva paha ja hingamisega raskusi”
Laua taga olev inimene võtab termomeetri, et teda kraadida. “Kuidas see käib”, küsib ta kolleegilt (äkki oleks pidanud koolituse enne läbima?). 

Aga mida siis tehti mehega, kellel (vist) esinesid koroona viiruse sümptomid? Anti mask ja öeldi, et ole kodus. Kõik! Ma ausalt ei saa aru mis selle aktsiooni point on? Kas te kujutate ette, kui selline inimene leitakse Londonist, Pariisist, Berliinist või Itaaliast? Kas tõesti oleks ta koju suunatud? Ei mingeid teste ega lisa läbivaatust? See kõik on lihtsalt veider. Äärmiselt veider. Kas see on lihtsalt inimeste hirmutamiseks? Miks neil relvad kaelas pidid olema? Keegi ju põgenema ei pea, sest isegi kui sa verd köhid, siis suunatakse sind kenasti koju ja palutakse sinna ka jääda. Elusalt või surnult.

Teel kodupoole helistas Barbora kuller, kes oli ukse taga enne kui meie, palusime omal vastutusel kotid ukse taha jätta. Piima, juustu, leiba saime, liha mitte grammigi. Koroona ajab veel veganiks ka. Õnneks on sügavkülmas pakkide viisi Maks ja Mooritsa hakkliha ja mõned pardifileed.. Elu läheb edasi. Kodukontori ja karantiini lainel.