#elulineblogi

Mida õpetas 2021? Mida toob 2022?

Ma plaanisin alguses teha mingi 2021 aasta iroonilise kokkuvõtte nagu eelmisel aastal. Meelis ütles, et keegi ei saa ju aru jälle. Siis lugesin Eveliisi postitust ja nõustun sellega 101%, tsiteerin:

Ma ise arvan, et minu blogi ja minu arvamus ning mul on õigus kirjutada/mõelda, mida hetkel parasjagu mõtlen. On see siis arvamus mõne avaliku suhte kohta, on see kellegi riietuse kritiseerimine, on see midagi, mis parasjagu hinges kriibib, on see midagi, mida ma tahan endast välja elada. Tegelikult ei ole tänasel päeval enam nii, et kirjutad, mida tahad. Alati on keegi, kes tunneb end puudutatuna, solvatuna, kiusatuna. Alati on keegi, kes saab valesti aru. Alati on keegi, kes lisab sõnadele oma tooni. Alati on võimalus, et keegi nopib siit välja midagi, mida kasutada ära vales kontekstis. Alati on keegi, kes ähvardab kohtuga. Alati on midagi, mis võib valesti minna.

Ja mõtlesin, et milleks ma hakkan siin ironiseerima, mida keegi on öelnud või arvanud meie kohta, vaid ma tuletan meelde parem positiivseid asju sellest aastast. Ehk siis mida olen õppinud, millest aru saanud..

Ära tõmble

Selleks, et olla edukas, ei pea sa ärkama 6:30, et esimesena postitus üles saada – ma pole Delfi, et tänane rekord on homne norm. Ma ei pea kellelegi tõestama, kas ja kui loetud me blogi on. Ma ise tean, ma ise näen numbreid ja tean, milleks ma võimeline olen.

Ma olen õppinud võtma aega – kui tahan, magan kella 11ni koos lastega, sest esiteks on meid unekottidega õnnistatud ja teiseks – kuhu ma kiirustama pean? Ma olen lapsehoolduspuhkusel, kas see ei tähendagi seda, et võta aega, ära tõmble?

Jah, ma teen endiselt projektipõhiselt asju, aga ka mu lepingutes on kirjas, et töö peab olema tehtud, aga puudub kellaajaline kohustus kuskil istuda, va arvatud mõned tiimikoosolekud, kus pean kellaajalise täpsusega osalema. Ei ole vahet, kas postitus, kirjale vastamine, pildistamine või kõnele vastamine toimub kell 8 hommikul või kell 8 õhtul, peaasi, et kirjad on vastatud, postitused tehtud jne.

Postkast ei ole elu

Sa ei pea emailile kohe vastama, kui see tuleb. Vanasti ma tahtsin alati kirjadele 15 minuti jooksul vastata, et äkki muidu jääb midagi saamata, midagi olulist tegemata. Ma näen aga oma turundajatöös kuidas aina enam suunamudijaid on võtnud seisukoha “kolmapäev on e-kirjade päev”. Muul ajal nad lihtsalt ei vasta, elavad oma elu. Ja ma olen ka läinud seda teed, et ma ei pea sekundi pealt vastama, oluline on hoopis see, mida ma pakun, mitte kui kiiresti ma seda teen. Ma ei pea saama kõiki koostöid kui need mind kõnetavad, ma ei pea tõmblema nende vastamiste ja asjadega.

Blogi ei ole elu

Meil on sel aastal olnud üle 80 erineva koostöö, ma olen kõikidele klientidele megatänulik. Olenemata sellest, et ma olen õppinud ütlema veel rohkem ei. Ma ei pea tegema koostöid selleks, et saada raha, selleks, et midagi ikka ilmuks. Ma teen neid koostöid, mis mind kõnetavad, neid, kus mul toodet päriselt vaja läheb või mis annab minu jälgijale mingi hüve – hea sooduskoodi, hea loosipaki vms.

Ma olen üle saanud sellest, et elu jääb justkui seisma kui ma iga päev ei postita. Mitte midagi ei juhtu, jah, päevane külastatavus võib mõnevõrra langeda kui midagi ei ilmu, aga keskmine külastatavus on säilinud suht samal tasemel, sest pooled lugejatest tulevad nagunii otse blogisse, mitte suunamise peale sotsmeediast.

Need, kes tahavad olla meiega ja meile kaasa elada, need ongi siin ja meiega. Need, kes tahavad käia sappi pritsimas, need on ka jätkuvalt meiega. Aitäh teile, et saame teie elu rikastada.

Kommentaarid ei ole elu

Ma ei räägi siin sellest, kui keegi ütleb, et ma olen paks, loll, joodik. See on ju tõsi – ma joon liiga palju mulli, ma ei ole ideaalses kaalus ja kaugelt pole ma tark. Ma räägin pigem nendest, kes järjepidevalt käivad oma “tõde” kuulutamas, nagu see oleks tõsi. Naljakas, kuidas teised teavad paremini kuidas me elame – kus me elame, palju teenime, kus töötame ja kellega jne. Need kommentaarid häirivad mind, mis on sulaselge väljamõeldis ja vale. Aga samas on see ilmselt jällegi nende inimeste enda probleem ja nad peaks peeglisse vaatama, et miks nad “elavad” meie elu ning kulutavad oma aega, et meid maha teha ja mustata. Järelikult on nende endi elus midagi puudu või valesti. Seega olekski pigem soovitus neil võtta see aega ning tegeleda endaga, mitte teiste inimeste muredega. Meil on kõik hästi. Päriselt ka!

Anonüümsete kommentaatorite otsa tuleb muidugi veel lisada reporterid, kes kirjutavad ning soovivad kommentaari “allikale”, et “ma perekoolist lugesin..” – nagu for real, 2021 aastal on allikaks Perekooli käod?! Kas varsti hakatakse selles kategoorias ka Bonnieri preemiaid jagama? #piinlik

Eesmärgid tuleb seada, et need realiseeruks

Paar aastat tagasi lugesin kuskilt, et eesmärgid tuleb suurelt ja rasvaselt kirja panna, sest muidu need ei saa realiseeruda. Nii ajuvabalt kui see ka ei kõla.. see toimib. Ma ei tea, kas sa annad sellega alateadvusele sisendi või mis.. aga see toimib. Ma hakkasin siin blogis oma eesmärke kirja panema ja neid järjest saavutama (kirjutamine oli ilmselge viga, sest hakkas jälle tulema, kuidas ma endale kõike ette kujutan jne).

Meil on oma kodu – mitte see 101% ideaalne, aga olemas. Meie säästukontol on rohkem raha kui ma aasta tagasi eesmärgiks panin. Meil on tööd, mida me armastame. Meil on ikka veel see “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab” teotahe alles. See ongi elu, mida ma tahan elada – teha seda mis meeldib, mitte muretseda tühja-tähja pärast nagu kas kiri saab vastatud kohe või paari tunni pärast, et mul on võimalus magada kella 11ni ja teha hommikusöök kell 12 päeval ja minna keset päeva poodi, õue jalutama, lapsega lõunaunne… Mitte miski ei kannata sellepärast, et ma naudin elu. Klaas on alati pooltäis! Isegi kui ta on tilgatuma tühi ja tagurpidi.

Õppetund 2021:

Ma ei peagi kõike jagama, sest.. kuskil on keegi, kes tunneb end puudutatuna, solvatuna, kiusatuna. Alati on keegi, kes saab valesti aru. Alati on keegi, kes lisab sõnadele oma tooni. Alati on võimalus, et keegi nopib siit välja midagi, mida kasutada ära vales kontekstis. Alati on keegi, kes ähvardab kohtu või maksuametiga. Siis tundubki, et on lihtsam mitte jagada kõike. Oi, kus ma tahaks teile rääkida lugusid, aga ei saa. Just selle käputäie kommentaatorite pärast, et ma ei peaks oma aega raiskama tagajärgedele, mida nende valed arusaamad ja kiuslikud teod tekitavad.

Mida toob aasta 2022?

Meil käis külas selgeltnägija Merily Timmer, kes ladus meile uueks aastaks kaarte. Me vestlus hakkas sellega, et ma ei julge ega taha tihti öelda, et meil läheb hästi, et me oleme edukad, et meil on eesmärgid ja need on täitunud. Mida arvas sellest Merily ja mida toob meile uus aasta saab vaadata siit videost. Ühtlasi on seal näpunäiteid ka selleks, mida teha, et eesmärgid täituksid ja hea soovitus aastavahetuseks. Me panime oma eesmärgid kirja juba paar päeva tagasi, aga aastavahetusel anname sellele veelgi hoogu.

Eesmärgid 2022

Olla tänulik, kui oleme terved. Rahalised eesmärgid on suured, nagu Merily soovitas – soovige hästi suurelt. Ma tegin seda oma paberil. Mu suurim soov on see, et 2022 aasta lõpuks oleks meil kolm kinnisvara. Et me saaks ikka reisida, olenemata piirangutest, vaktsiinidest ja tohuvabohust, mis meie riigis valitseb. Et meie idüll Meelisega kestaks veel ja klaas oleks alati pool täis. Mõned soovid on mul ka Hedoniga seoses ja nagu ma ütlesin, aastavahetusel anname nendele soovidele veel rohkem hoogu. Kuulake videost :)

Kas seate endale uueks aastaks eesmärke? Miks ja milliseid? Kas tänavused eesmärgid ja lubadused on täitunud?

5 arvamust: “Mida õpetas 2021? Mida toob 2022?

  1. Nõus, kõike ei pea jagama.Mainisid tagajärgi. Nii ongi, päriselt edukas inimene hoiab ühiskonnas madalat profiili, ei kelgi ei eputa. Meelise pärandierror, mis iganes sellega on, eesmärgid tuleb seada, need kannavad edasi, kas just sajaprotsendiliselt, mitte alati, aga midagi ikkagi. Muutes ennast muutub maailm su ümber. Hea et iroonilist kokkuvõtet ei teinud, oleksid näidanud et eneseareng on sind puutumata jätnud. Enese kiitlemise ohjades hoidmine ei teeks paha. Ole mureta, kes tahavad märkavad niikuinii.

  2. Minu eesmärk ja suurim soov oleks kolida oma päris koju järgmine aasta…olen üürikates elanud üle 13 aasta..aga mõeldes nüüd sellele et aasta tagasi elasin alles soomes ja sünnitasin lapse..siis ei kujutanud ette et üldse eesti elame tuleme..ja et saime endale notariaalse järelmaksuga maja koos 1 hektari maaga..seegi tundus ebareaalne..nüüd on see meil olemas küll järelmaksu peale..aga muud moodi me poleks elusees saanutki..ja olen väga tänulik selle üle..aga nagu vana maja puhul ikka siis tuleb päris palju ootamatusi ette millega pole arvestanud..ostmise ajal öeldi et pliit ja ahi töökorras ja majas oli uus põrand..aga kõik oli ülenisti mäda..uue põranda alla polnud soojustust pandud ja oli hiirepesasid täis..igatahes üritan siiani olla positiivne..sest lammustasime mehega kahekesi kõike seda jama..ja loodan südamest et uuel aastal saame kasvõi jõule pidada omas kodus :)) teie perele soovin parimat uut aastat :)

  3. Minu meelest kõige ebanormaalsem on see, kui inimesed lasevad end vaktsineerida ja siis kui on vaja veel vaktsiine teha juurde, siis on nagu NOPE…et miks siis nüüd nagu? Nüüd hakkas tervis huvitama? Ei saa lihtsalt aru sellest…kaks oli ok, aga kolm on too much? :D

  4. Kas “oleks meil 3 kinnisvara” tähendab teie keeles, et te elaksite oma ühises 3ndas kodus või et te reaalselt oleksite kolme kinnisvara omanikud (korraga, samal hetkel)? Saan aru, et uus kodu teil juba on aga vana müüte ju maha, et uuega edasi minna?
    Meie perel sel aastal ei olegi ühtegi ühist eesmärki. Kui just “ellu jääda” arvesse ei võtta ‍♀️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga