marimelli mitu palet – tunnen end nagu Eesti200

Mingi hetk jäeti blogisse kommentaar, mille ma endale mustandisse kopeerisin, et sel teemal pikemalt peatuda. Hakkasin seda postitust kirjutama ja mõtlesin siis, et ma tunnen end kohati nagu Eesti200 plakatiskandaalis. Üsna tihti ma ütlen midagi, aga rahvas saab aru hoopis teisiti.

Suht sama, kui ma teeksin EBA kohta pildi, et siin on blogijad, kes tahavad koostööd teha ja siin seisavad blogijad, kes ei taha koostööd teha, siis rahvas arvaks ka, et ma lahterdan, ühtedel on sinised ja teistel punased toolid saalis jne. Kuigi tegelikult ma tahaks öelda, et me oleme kõik blogijad, erinevate valikutega, tehke mis tahate, peaasi et kirjutate ja kirjutavate blogijatena saate ka EBAl osaleda :)

PS! Eilsest on avatud ka blogiauhindadele registreerimine!

Aga tulles tagasi postituse algusesse…

Kuidas lapsevanemad lasteaias k.a. õpetajad suhtuvad teisse ja kuidas on see teid/neid teie blogi mõjutanud.

Ja lisaks, et kelle blogisid me loeme, mida arvame…

Selle viimasega on see asi, et… ei saa ju midagi öelda, kui just Paksuke pole, aga ka anonüümsena (nagu tema) saad puid alla, et raudselt oled kade. Mul iga jumala kord tekib mingi vihapurse, mille peale ma kade olen? Nagu päriselt? Ma ei saa aru, mille peale ma peaks kade olema kui ma kirjutan Mallukast, Henryst, Britist, Miiust, kellest tahes. Miks ma peaks kade olema ja mille peale? Või siis, et kirjutan neist klikkide pärast… Nagu misasja. Elu on näidanud, et juba ammu ei too teistest blogijatest kirjutamine mingeid ulmeklikke blogisse.

Ma kirjutan üldiselt teemadel, mis on päevakorras. Loen kellegi blogi, tekib mõte, emotsioon ja jagan. Sama kui ma lähen sööma, saan eriti hea söögi osaliseks, jagan. Või saan kehva teeninduse osaliseks – jagan jälle. Käin kuskil, jagan teiega ka jne. Kas ma olen siis iga kord kade või?

Äkki räägiks asjast, eks…

Tulles nüüd uuesti ikkagi teema juurde, siis mul on äärmiselt hea meel, et ma tegelikult (isegi kui nad teesklevad, supertöö sel juhul) olen ümbritsetud inimestest, lasteaiakaaslaste vanematest, õpetajatest, tööandjast, kolleegidest, sugulastest, töösuhetest jne inimestega, kes suudavad eristada  töö-marimelli, blogi-marimelli, EBA-marimelli, lapsevanem-marimelli, sõber-marimelli, päriselu-marimelli…

Ehk siis.. Me oleme eelkõige inimesed. Ma just lugesin ühte oam vana postitust (aastast 2010). Tsiteerin: Ma olen üritanud hoida staaridega, kui neid nii nimetada saab, selliseid suhteid, et töö on töö ja vaba aeg on vaba aeg ehk et kui Lauri Pedaja saabub viie õllega pärast tööd meile külla, siis nendest asjadest ma ei kirjuta, olgu nad nii skandaalsed kui tahes. Iga inimene on eelkõige inimene, ka ajakirjanik.

Saate aru, see kes ma olen sõpradega, ei ole ma tööl, see kes ma olen tööl, ei ole ma blogis, see kes ma olen lapsevanemana lasteaias, ei ole ma blogis, see kes ma olen EBA korraldades, ei ole ma siin blogis, see kes ma olen päriselus ei ole ma blogis jne. Mul on mitu nägu. Jah, mind on üks, aga ma suudan ise need asjad eraldi hoida.

Näiteks, ma tunnen blogi-Eveliisi ja päriselu-Eveliisi ja kuigi teda on üks, on nad erinevad. Mulle meeldivad nad mõlemad. Mulle meeldib see bitch, kes julgeb öelda, samas.. päriselus ma ei ole teda kunagi sellisena näinud. Ehk pole lihtsalt jopanud.

Või näiteks Mallukas, jah, ta võib nuttes laivi teha ja lolli peaga Mangi jagada ja kõik need “päris asjad” sinna juurde, sitanaljad, ülevõlli tekstid trussikumiisudest, dramaatilised blogiskandaalid jne.. Aga see ei ole see Mallu, kellega mina käisin vanasti veini joomas. Ja olgugi, et me ei ole praegu ma ei tea kui kaua veinil käinud, siis ma olen enam kui kindel, et päriselu-Mallu pole blogi-Mallu.

EBA korraldaja ei = marimell

Jah, ma saan aru, mind on üks ja kui ma korraldan EBA, olen ma korraldaja Mari-Leen, aga samas ma ei ole sealjuures blogija marimell. See, et mina arvan, et Merkal oli kole kleit, ei tähenda, et ma ei võiks paluda teda EBAt juhtima vms. Jah, okei, inimesed on erinevad, keegi ehk solvub, keegi jälle mitte ja on nõus “teises kontekstis” koostööd tegema. On inimesi, kes suudavad need kaks asja lahus hoida ja inimesed, kes ei suuda. Aga ega teha pole midagi. Iga inimese vaba valik, eks :) Või teadlik valik?

Mul on viimased neli kuud olnud töö, mis on mulle nii mokkamööda, et ma enam teisiti ei oskaks ega tahakski. Ma suudan asjad lahus hoida ja see on imeline, et seda suudavad ka inimesed minu ümber. Tööandja näeb mind kui inimest, kes hoomab biiti, mida ma teen. Ma ei ole tööl blogija. Lasteaias pole isegi kordagi teemaks tulnud, et ou, sa oled see blogija vä…

Aga siin tuleb mängu järgmine seltskond – blogijad ja blogilugejad. Nemad ei suuda eristada üht teisest. Nende jaoks võrdub ainuüksi Mari-Leen marimelliga kuigi me oleme kaheksakümmend korda seletanud, et marimell on meie ühisnimi mari Mari-Leenust ja mell Meelisest ja kokku marimell. Ikka kirjutab keegi marimell ja Meelis :D Aga see selleks.

Mulle ei meeldi Mati blogi..

Tulles selle teise teema juurde, et keda me loeme ja mida me neist arvame.. Ma ei saa siin blogis öelda, et mulle ei meeldi Mati blogi, sest kui seda loeb ka blogija Kati ja tema Matit jumaldab, siis nüüd ta solvub juba eos Mati eest ja peab minu peale vimma. Olenemata sellest, et Matil näiteks on jumala suva, kas ta mulle meeldib või ei. Aga Kati on eesrindlik, ta ei osale blogiauhindadel, sest seda korraldab ju ometi marimell.. Oot, ei, Mari-Leen korraldab… Ah, sitta kah, vahet pole, ühed tondid kõik.

Keegi just jättis kommentaari, et.. “Mulle tegelikult see blogi siin meeldib, vahel sekka on selliseid ausamaid postitusi, emotsiooni ajel kirja pandud vist, mida on hea lugeda. Aga suurem osa on küll nii silmnähtav fassaad, kohe on kaugele aru saada, et päriselt te meile jagategi ainult näpuotsaga litreid ja kullatolmu, päris elu on teil peidus ja sellest ei näe teie lugejad raasukestki. Mis on tegelikult ka päris mõistlik. Teie lugejad ei ole ju kõik sugugi mitte head inimesed.”

Ja nagu ma talle ka vastasin, tõsi on ka see, et meie päriselu on siin vähe. Ja seda sel lihtsalt põhjusel, et kui ma jagan 10% saan 120% paska kaela. Kujuta ette, kui ma jagaks päriselu, millise pasatormi all ma 24/7 elaksin. Tänan ei :)

Nii kurb kui see ka pole, inimesed ei suuda hoida lahus üht meelalahutusportaali (mida meie blogi mu meelest on, kerge “uudis” hommikukohvi kõrvale) ja mind kui EBA korraldajat, töötajat, tööandjat või lihtsalt inimest.. Aga teha pole midagi. Ma püüangi võimalikult vähe rääkida siin blogis muudest asjadest nagu blogiauhindade korraldamine, meie töö, lasteaia- ja sõpradejutud… Sest inimesed ei suuda eristada.

Ja noh, kui inimesed ei suuda eristada, siis.. ma ei saa aidata. Vähemalt ma tean, et minu tööandja on mõistusega, minu sõpradel on kõik kuplivahel korras ja on neid, kes suudavad asjad lahus hoida. Aitäh teile :) Oleks aeg ka teistel eeskuju võtta, korraks maha istuda ja mõelda. Kas teie ise olete 24/7 need kes te olete kodus, tööl, sõpradega, vanematega? Arvan et mitte.

Samal teemal

45 Comments

  1. Seoses kadedusega. Mind on igal pool nii ära tüüdanud, et öeldakse iga asja peale ta on kade, nad on kadedad… nagu muud sõna enam ei eksisteeriks. Ja seda nii palju blogides, nii kui kuskil midagi on – kade! Nagu tõesti ei osata natuke suuremalt vaadata, inimesi ongi palju erinevaid ja nad kõik mõtlevadki erinevalt. Iga välja öeldud sõna tõesti ei tähenda, et ollakse kadedad, vaid lihtsalt päriselt nad ka mõtlevad nii. Näiteks kellegi juuksevärv, ühed raiuvad üht ja teises teist. Ei saa olla, et kõigile meeldib üks ja see pole kadedus. Inimesed oma kadeduse juttuga täiesti lolliks läinud.

  2. Ma ei tea, ma olen küll kogu aeg mina. See, kui ma avalikus kohas suu rohkem kinni hoian kui kodus, on ka mina mitte keegi teine. Tööl-poes-kohvikus-vetsus, igal pool olen ma ikka mina ise. Isegi, kui ma midagi teesklen, siis mina ju teen seda; mina pean seda vajalikuks ja just sel moel.

  3. Väga hea lugemine. Samas ma ei kirjuta ette, kes viitsiks ja teeks EBA kui mitte sina? Ennem sind ei olnud seda ju kellelgi vaja Ma loodan, et EBA osalejad vähemalt oskavad hinnata seda kui palju aega ja energiat sellele pannustad.
    Samas need populaarsemad Mallu, TriinuLiis, Miiu, Britt võiksid nö kad väikse video teha v kõne pidada, nendes võisteldes tundub ebaaus. Samas kui nemad seda üritust ignoreerivad jätab see pigem neist halva mulje- natuke vastutustunnet võiks ju olla, and siiski esimesed suured blogid ja võiksid julgustada noori :)

    Ps! Ma olen see, kes iga blogi võtab kui meelelahutust. Ei usu, et kõikedel päris elus kõik nii on nagu blogis.

    1. Mõh? Mulle kohe üldse ei meeldi see vastutustunde jutt. Soov mitte osaleda ja ignoreerimine on kaks erinevat asja. Ma pole mitu aastat osalenud, aga annan ikka oma jälgijatele teada, et üritus toimub ning innustan neid oma lemmikute poolt hääletama.

      Ma ei leia ühestki küljest, et kui ma ei soovi osaleda, siis ma peaksin seda mingi vastutustunde pärast tegema.

      Mul on hea meel, et üritus toimub ja kui vähegi võimalik, siis proovin sel aastal kohale minna, et pealtvaatajana kaasa elada.

      Osaleda lihtsalt ei taha. Ei pea end kuigi aktiivseks blogijaks, ei soovi lisatähelepanu, ei soovi auhindasid. Kui see jätab kellelegi halva mulje – palun väga.

      Mallu on ehk tõesti üks esimestest suurtest blogijatest, aga ülejäänud loetelu vähemalt minu jaoks küll sinna ei kvalifitseeru.

      Mu meelest on näiteks Daki blogi esimene suurem blogi, aga minu jaoks tunduks täiesti karakterist väljas, kui ta osaleks. Samamoodi tunduks see mulle karakterist väljas Miiu või mu enda puhul.

      Igatahes öelda tahtsin ma lõppkokkuvõttes seda, et ma pean blogi ikka sellepärast, et ma tahan midagi öelda või jagada, mitte selle jaoks, et teisi blogijaid julgustada. Kus saan ja tahan, seal jagan tunnustust ja minu jaoks sellest piisab.

      1. Ma ei saa tegelikult aru sellest “oleks karakterist väljas” kui osaleks. Sry, aga minu arvates kõlab see täpselt sama moodi, et ma olen lihtsalt teistest nii palju parem, et ei taha nendega koos osaleda. See EI PRUUGI nii olla, aga MULLE jätab see sellise mulje. Mu meelest oleks ok öelda, et teate, ma lihtsalt ei viitsi ja ei taha osaleda, aga see lambiste vabanduste leidmine a la “see ei anna mulle midagi juurde, mulle loevad teie kommentaarid” on mu meelest nii imelik.

        1. Ma arvan, et sa natuke loed ridade vahelt seda, mis sulle paremini sobib. :)

          Ma kellegi teise eest ei taha rääkida, nii et räägin ainult endast. Mina ei pea end kindlasti kellestki paremaks. Kohe kindlasti mitte blogimises. Mu meelest on mu blogi pigem tore lugemine nendele, kes mind päriselt teavad – pere ja Eestis olevad sõbrad. Et ka võõraid on ajaga tekkinud – vahva! St. ma ei pea ei end heaks blogijaks ega oma blogi mingiks eriliseks üllitiseks. Selliseid on küll ja veel.

          Ma ei saa üldse aru, miks pidada seda vabanduseks ja eriti lambiseks, kui ma ütlen, et see mulle midagi ei annaks. Ei annakski ju? Kui ma ei taha asju, mida mul vaja pole, ei soovi koostöösid teha ega tuntust juurde, siis miks see väljend kuidagi moodi vale on? Muidugi jah, võime lisada juurde, et ma ei viitsi ka osaleda, aga kui ma ütlen, et ma ei taha osaleda, siis justnimelt selle eelpool nimetatud “mul pole seda vaja ja see ei anna mulle mitte midagi” pärast. Mis selles halba või valet on? :D

  4. ma olen küll koguaeg sama isiksus, ei mängi kedagi teist.
    arvustust võib kirjutada, et käisin söömas, oli seda teist head, a kui kõik on üles ehitatud umbes kui saamatud ja lollid on teenindajad ja selle kallal kogu postitus võtta, siis mai tea see on kuidagi üleolev ja kibestunud.
    maitse asi.
    elu on näidanud, et enamus maailma ümber ringi te kirjutate negatiivses võtmes teiste vastu, samas enda osa maailmast ilusasti ja kui keegi arvab midagi muud, siis nemad on jälle pahad.
    enamus blogisid ei tasu kommenteeridagi, sest igas blogis, blogijas on midagi vahvat ja midagi täielikult vastumeelset.

  5. Vanemate ja elukaaslasega saan ma kindlasti vabam olla ja sitasti öelda kui, midagi närvi ajab. Tööl ja sõpradega olen ilmselgelt teistsugune.

  6. Aga kui inimesed ei oska neid lahus hoida, siis saate postitusi planeerides, sõnavõtte tehes vms ju sellega arvestada? Kirjutad, et juba pikemat aega ei tehta vahet paljudel asjadel, aga samas kirjutad nii nagu see oleks sulle suur üllatus. Sa ju ise tead, et 60 erineval marimellil ei viitsi keegi vahet teha, milleks siis nii üllatunud olla, et kuidas küll keegi vahest aru ei saa? ITs nimetatakse seda user experience’iks – kui plaanid ühtemoodi, aga rahvas kaasa ei lähe, siis ei saa ju kuskil nurgas üksi soiguda, et eiiiii, see ei ole nii mõeldud vaid ikka vastavalt kohaneda.

    1. No ma ei tunne, et ma peaksin tööl igal sekundil rinnale taguma, et ou, ma olen see blogija, ei tea vä? :D
      Või kuskil lasteaias mingite teemade tõstatades ütlema, et aga ma küsin blogist või ma sebin läbi blogi koostöö vms…
      Ma lihtsalt hoian ise enda jaoks need asjad lahus – töö on töö, kodu on kodu, blogi on blogi, eba on eba jnejne

  7. Ma ei tea, mis “tunne” sulle jäi, aga ma olen 100% see päris-mallu ja blogi-mallu. Ei etenda kuskil kedagi teist :)

    1. Vanasti veel olid. Praegu küll ei ole. Ei ole enam seda ülevaoolavust, ausust, sarkastilisust, natuke sellist plärtsuvat olekut, nagu sa päriselt oled :)

      1. See, et igal inimesel on taktitunnet omada teatud olukordades filtreid, siis see ei tee temast teist inimest. Ma ropendan päriselus nagu voorimees, kas ma peaksin seda blogis ka tegema, et ikka “mina” olla? Või et ma sõbrannadele räägin ülevoolavalt ja ausalt kõike, siis ma pean seda kõike 100% tervele ilmale rääkima, muidu jälle mängin kedagi teist? Ma arvan, et see on lihtsalt normaalne käitumine, mitte “erinevad paled”. Sest mina olen mina. Blogis, lasteaias, poes, restoranis, koostöödes. Ei ole nii, et kui saan koostööpartneriga kokku, siis olen hull daam, aga siis lähen lasteeda, kus ma olen hull kanaema ja kodus olen mingi… mai tea kolmas asi.

        See, et ma blogis enam ei kritiseeri teisi, ei ole mitte “minuks” olemise kadumine, vaid elementaarne viisakus. Ma võin sõbrannale rääkida, et tra see Marimelli viimane post ajas oksele, aga ma ei pea endaks jäädes sellest ka blogiposti tegema :D

        1. See oligi mu point. Sa ei ole blogis see, kes sa oled päriselt. See, kuidas sa blogis filtri peale tõmbad ongi su “teine pale” jah, ma vb väljendasin end paledest rääkides valesti, aga point jääb samaks.
          Ma olen blogis kriitiline 2x aastas kleite kommenteerides, see ei tähenda, et ma hommikust õhtuni kõikide kleite kritiseeriks. Aga inimesed arvavad selle kahe posti põhjal, et ma olen hull arvamusliider :D

          Nojaa, minu jaoks ongi su blogi viimasel ajal mitte sinulik, sest ma olen harjunud ropendava, lärmava, veinise Malluga, kellel pole filtreid :D Aga saan nüüd aru, et see on lihtsalt elementaarselt viisakas.

      2. On ikka samasugune, lisa sinna juurde labasus, ülbus ja räpakus ja ongi ju Mallukas, mina näen teda küll nii ja mina arvan nii. Kunagi oli ta humoorikas ja nati terav, aga enam ammu mitte.

      3. Äkki sa môtled vanust? noh, et mida vanemaks saame, seda targemad oleme? Kui sellises vanuses plârtsuda nagu pubekas, siis see oleks just koht, kus peaks muretsema mitte praegu, et oiiii 100 maski

        1. Just just, sellele ma viitangi. Et päriselus on ta raudselt samasugune nagu vanasti, aga blogis ei ole. Jah, ta jagab oma elu jne, aga ta ei plärtsu ja lärma nagu vanasti, mis tegigi minu jaoks temast selle Mallu, selle päris mallu.

      4. Et kui plärtsub ühe korra peab elu lõpuni plärtsuma?
        Oli Mallukas enne ja on ehtne Mallukas nüüd. Ehk veidi vanemaks saanud ja arenenud (mitte, et enne oleks midagi viga olnud). Aga vanust ja elukogemust on inimesele juurde tulnud.

          1. Ma arvan, et siin ei ole küsimus selles, kas plärtsub või on tegelikult Külli Narvast, vaid selles, et kindlasti on erinevad paled. Toon mõned näited. Esiblogija ei saa öelda “tra, see batoonike maitses nagu s*tt”, sest reklaami eest on makstud. Saab öelda oma sõbrannale, mehele, emale “elu sees ei ostaks seda”
            Saab kodus öelda “kas nad ei tea, kellega tegu on, muidugi ma ei maksa selle eest ise”, samal ajal kui blogis on “ma kunagi ei kasutaks ära oma tuntust, et midagi laita või maha teha”.
            Ma ei ütle, et sellised olukorrad on juhtunud, aga ma arvan, et seda peeti silmas selles postituses. Üleolevad “vastupostitused” (stiilis tegelikult olen ma Külli Narvast) näitavad inimese ebakindlust.

  8. Et siis ühesõnaga, kui sa blogis kirjutad, et “sa oled igavene jobu ja l**s”, siis ma päriselus sind nähes ei peaks su peale vimma pidama, sest see oli Blogija sina, mitte see, keda ma päris elus näen?
    (mitte, et sa peaks seda minu kohta ütlema, aga mõte on oluline. :D )

    1. Ei. Saad aru, kui ma blogis 2x aastas kleite kommenteerin, siis see ei tee minust mingit kleidikommentaatorit. Kui su kleit on kole ja mulle ei meeldi, siis sa ei pea tõesti vimma pidama, sest mulle ei meeldigi kõik maailma kleidid. Ja üldiselt ma kedagi litsiks ei sõima :D

  9. Ma samuti ei saa aru, miks te vabatahtlikult etendate mitmepeaga lohet olemist – ehk siis marimelli mitu palet.
    Minul seostub teiega kohe see – olete täpselt samapalju võltsid nagu on Paljas porgand. Etendate elu eest, nii et veri ninast väljas, enda igapäeva elu glamuursemaks kui see tegelikult on. Ja see on teie kinnisidee. Ainuke erand on see, et PP, suudab endale üürida puhast korralikku üürikorterit, teie seevastu elate ja veel koos lapsega täielikult remontivajavas tikutopsi suuruses peldikus, maas 27 aastat vana rõve võidunud vaip, 27 aastat vana rohelist värvi köök, iidamast aadamast erivärvi tapeet seinas, magate vana võidunud ja ära vajunud poroloondiivani peal, isegi korralikku voodit teil pole. Ehk siis elate korralikus peldikus, aga kodust väljapoole soovite välja paista nagu edukad inimesed, “staarid” nagu te endid ise nimetate ja etendate oma võltside “glamuurpiltidega” rahvale seda, kes te igatsete olla, aga ei ole.
    Minul seostub TEIEGA seoses veel 1 näide. 90-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses oli paljudel madala enesehinnanguga inimestel elutähtis etendada et oled rikkur; kallis kell käe peal, viksitud nahkkingad jalas, tuntud moeloojate kallid brändideriided seljas, auto pidi olema uhke ja kallis. Ja see oligi kõik, mis inimsel oli. Tegelikkuses polnud raha isegi üürikorterit omada, vaid magatigi autos ja/ või pooltuttavate juures, aga oluline oli et välja pidi paistma fäänsi elu peal elav miljonär. Tegelikkuses oli inimene paljas nagu püksinööp, aga elu eest oli vaja etendada kedagi teist. Teiega on täpselt sama lugu. Meelisel on elutähtis et ta eristuks oma kireva riietusega, looks selle abil justkui mingisuguse parema kuvandi endast, (tunneb end ilmselt riietuse abil kindlamana) tegelikkuses on paras äpu ja madala enesehinnanguga kergesti ärrituv inimene. Mingi viimased 8-9 kuud olete taotluslikult palju vaeva näinud oma imidzi muutumisega; kõik need lavastatud ninnunännu võlts pildid, fotosessioonid, laenatud riided, jne, jne,. et kõik arvaksid ja “näeksid” nende fake piltide kaudu kui edukad te ikka olete ja teie soov on, et see kinnistuks lugeja ajusse, sest te ei ole ju mingid suva blogijad, vaid te olete sinu/teie enda sõnul ikkagi STAARID
    :D

    Kirjutasid et Henry on võlts. Vat Henry on tavaline “maakas”, ja ta ei etendagi kedagi teist, ei etenda ta glamuurse elu tegelast. Henry oskab kirjutada ja selle abil luua justnimelt head emotsiooni. Tema kirjutükid koos sarkastilise huumoriga ajavad tihti naerma.
    Mallukas on ka suvaline tont, suhteliselt labase ja lohaka inimese imidziga aga ta oskab kirjutada ja selle abil luua ja pakkuda emotsioone. Kuigi tema kirjastiil ja lood on pea alati sarnased ja need lood korduvad tihti. Lisaks ülevõlli toodud näited, mille abil ta püüab vaimukas olla jne, aga vahest ajab naerma seegi.
    Teil seevastu pole isegi midagi sellist “lihtsamat” vastu panna. Te olete kuidagi sellised kuivetunud blogijad, kes ei leia oma stiili kuidagi üles, proovite ühte, teist ja kolmandat, pidevalt tõestate midagi ja pidevalt teist saadakse valesti aru. Teie kirjutised on enamus vinguvas ja ennast õigustavas ja tihti hooplevas stiilis.

    1. Ohjah, no klassikaline Eesti200 situatsioon – ma räägin, et ma hoian töö ja eraelu lahus ja suudan olla tööl midagi muud kui blogis ja välja kukub ikka nii, nagu ma elaks kuskil mingit salaelu :D

      Haha, mu elu on Instas, blogis täpselt selline nagu ta on ja nagu me elame. Mida ma etendan? Käime pildistamas, jagan pilte.. Käime poes, jagan pilte, käime kohas x, jagan pilte.

      See on mu vaba valik, kus ma elan. Ma võiksin elada ka neljatoalises üüritud majas kui ma tahaks, aga ma ei taha. Mu valik on elada soodsalt ja panustada mujale kui üürikorterisse. Seni kuni me siia mahume, edukalt hakkama saame, on mul kama kaheksa, mis värvi on köögiseinad või kui vana on vaip :D

    2. Veits hirmutav, kui palju aega leiab suvaline inimene teiste valikute üle kritiseerida ja analüüsida!
      Paratamatult tekib tunne, et mõttega seda postitust läbi ei loetud. Läbivalt kritiseeritakse ainult neid aspekte, mis kommenteerijale endale ei meeldi, k.a materiaalselt kindlustatust.
      Rohkem aega võiks kulutada hoopis sellele, et aru saada mida Mari-Leen selle postituse all mõtles, seda tõlgendada ning enda jaoks lahti mõtestada.

      Minu jaoks oli väga mõnus lugemine. Sain mõttest aru ning nõustun, et ka ise valin käitumist vastavalt olukorrale, inimestele jne.
      Arutelu kommentaariumis on väga teretulnud ja põnev, juhul kui inimesed on avatud mõtlemisega ning põhjendused argumenteeritud. Väga mõnus on lugeda, kui postitustest ning vastustest kumab läbi kaasamõtlemine ning vastastikune mõistmine.

    3. Vau. Selliseid kommentaare lugedes, ma tõesti loodan, et Sul ja teistel sarnastel siin on mitu palet, mitte pole päriselus tegemist täiskasvanud koolikiusajatega.

  10. Mulle meeldib, et M teeb kohe ennastõigustava postituse, alati. Seekord rõhub eriti kui aus ja tõene ta on. Kas sel juhul ei peaks ausalt oma elu pahedest ka rääkima, näiteks abikaasa kanepisõltuvusest? Kõik näevad-teavad, aga ei räägi. Olgu, üks pale, siis üks.

  11. Aga miks sa ei võiks olla blogis see sama inimene, kes sa oled mujal päriselus, lapsevanemana, töötajana, eba korraldajana, kliendina, abikaasana? Minu arust vaatame (meie lugejad ja sina) sama asja kahest erinevast otsast. Sina heidad ette, et miks lugejad ei taha teie erinevaid rolle eristada. Et miks lugejad ei võta seda blogi kui mitte isikliku elu blogi, vaid “meelelahutusportaali”. Ja samas lugejad soovivad ja avaldavad pettumust, et see siin ei oleks umbisikuline ja teeseldud (vunki meelega juurde pandud) meelelahutusportaal, vaid päris Mari-Leeni blogi päris elust ja päris mõtetest. Ühesõnaga, kas sa saad aru mu pointist, et mõlemal poolel on siin kana kitkuda täpselt ühe asja ümber, aga erinevatelt otstest vaadates? Kas päriselu mõtted ja eluviis ei tooks nii palju klikke juurde, kui sihipäraselt klikkidele kavandatud ja vürtsitatud postitused? Kas päriselt oma mõtteid ja eluviisi avaldades kardaksid näida silmakirjalikuna osade koostöödega? Eks need ongi “pärisblogi” miinused võrreldes suht umbisikulise meelelahutusportaaliga, aga ma arvan, et lugejad jäävad alati soovima, et blogisse tulles loeksid nad teie endi päris elude kohta, mitte nagu elu24 igavaid treitud artikleid kellegi ja millegi muu kohta.

    1. Saabki lugeda ju meist, kellest siis veel :) aga nt ma ei tunne, et ma peaksin kirjutama meie töödest jne – ma ei taha. Ma tahan, et kôik ei teaks kôike :)
      Ma olengi sama inimene, aga jah, tööl ma pole selline emotsiooni pealt plärtsuja nagu siin blogis v kui mõni koostööasi läheb vussi, ma ei draamatse koostööpartneritega vms – no õnneks selliseid olukordi on ka ülivähe, nagu siin blogiski (emotsiooniposte vähem..)

  12. Ausalt, minul on täiega õudne lugeda neid komme Malluka lehelt. Plankton oli FB-s ikka eriti hoos. Noored (üksik)emad seal enamasti ja mis jutt. “Panid nätaki talle vastu nägu ära”. Jeesus. Sellist solki kannab meie Eestimaa

    1. A ma ei saanudki aru, mul sõbranna kirjutas, et noh, aasta draama v.. ma ei saanud aru, et kus ja mis, siis sain aru, et mõtleb Malluka postitust. Kommentaare ma ei lugenud, postituse lasin silmadega kiirelt üle. Ma ei saanudki aru, kas ta nagu võttis megatõsiselt seda, et ma ütlesin, et ma arvan, et ta on muidu ikka samasugune, aga blogis hoiab viisakamat joont või.. ta ei saanud aru ja ei saanud aru ka mu blogiposti pointist ja läkski meganärvi.. Ja mu jaoks juba eilne teema, ei viitsi süveneda ka :D

      1. Kas sulle tundus mu postitus meganärvis olekus kirjutatud v ? Ma seda jah ei tea, miks kõik seal sinu peale kettasse läksid, ma tegin ka kõigest ainult nalja, ma ausalt ei ole Külli. Aga no nagu sinugagi vist, keegi ei saa aru mu postide pointist :D

        1. Ei, ma ei saanud üldse aru, kas läksid närvi või ilkusid. Mulle tundus, et tegid nalja, et haha, ma olen tegelt Külli.. Aga rahvas läks vist nii leili, et ma enam ei saanudki aru, kas see oli nali või sa olid megakettas :D Ja kui mulle kaheksakümmend inimest oli juba kirjutand, et appi, kas draama lahti.. siis ma ei saanud üldse aru :D

          1. Ma ei saand ise ka aru, miks nad kõik nii vihaseks läksid su peale, ma ise ka kommisin lõpuks et kle see post pole selle poindiga tehtud üldse vaid niisama nali jeesus küll :D

  13. Heh, täiesti nõus. Sinu blogi ei meeldi mulle kohe teps mitte, aga klubis juttu tehes olid imearmas, sõbralik, särav, seltsiv ja vaimukas. Sellist inimest ihkaks sõbrannaks, seda blogijat pigem mitte :)

Comments are closed.