Mingi hetk jäeti blogisse kommentaar, mille ma endale mustandisse kopeerisin, et sel teemal pikemalt peatuda. Hakkasin seda postitust kirjutama ja mõtlesin siis, et ma tunnen end kohati nagu Eesti200 plakatiskandaalis. Üsna tihti ma ütlen midagi, aga rahvas saab aru hoopis teisiti.
Suht sama, kui ma teeksin EBA kohta pildi, et siin on blogijad, kes tahavad koostööd teha ja siin seisavad blogijad, kes ei taha koostööd teha, siis rahvas arvaks ka, et ma lahterdan, ühtedel on sinised ja teistel punased toolid saalis jne. Kuigi tegelikult ma tahaks öelda, et me oleme kõik blogijad, erinevate valikutega, tehke mis tahate, peaasi et kirjutate ja kirjutavate blogijatena saate ka EBAl osaleda :)
PS! Eilsest on avatud ka blogiauhindadele registreerimine!
Kuidas lapsevanemad lasteaias k.a. õpetajad suhtuvad teisse ja kuidas on see teid/neid teie blogi mõjutanud.
Ja lisaks, et kelle blogisid me loeme, mida arvame…
Selle viimasega on see asi, et… ei saa ju midagi öelda, kui just Paksuke pole, aga ka anonüümsena (nagu tema) saad puid alla, et raudselt oled kade. Mul iga jumala kord tekib mingi vihapurse, mille peale ma kade olen? Nagu päriselt? Ma ei saa aru, mille peale ma peaks kade olema kui ma kirjutan Mallukast, Henryst, Britist, Miiust, kellest tahes. Miks ma peaks kade olema ja mille peale? Või siis, et kirjutan neist klikkide pärast… Nagu misasja. Elu on näidanud, et juba ammu ei too teistest blogijatest kirjutamine mingeid ulmeklikke blogisse.
Ma kirjutan üldiselt teemadel, mis on päevakorras. Loen kellegi blogi, tekib mõte, emotsioon ja jagan. Sama kui ma lähen sööma, saan eriti hea söögi osaliseks, jagan. Või saan kehva teeninduse osaliseks – jagan jälle. Käin kuskil, jagan teiega ka jne. Kas ma olen siis iga kord kade või?
Tulles nüüd uuesti ikkagi teema juurde, siis mul on äärmiselt hea meel, et ma tegelikult (isegi kui nad teesklevad, supertöö sel juhul) olen ümbritsetud inimestest, lasteaiakaaslaste vanematest, õpetajatest, tööandjast, kolleegidest, sugulastest, töösuhetest jne inimestega, kes suudavad eristada töö-marimelli, blogi-marimelli, EBA-marimelli, lapsevanem-marimelli, sõber-marimelli, päriselu-marimelli…
Ehk siis.. Me oleme eelkõige inimesed. Ma just lugesin ühte oam vana postitust (aastast 2010). Tsiteerin: Ma olen üritanud hoida staaridega, kui neid nii nimetada saab, selliseid suhteid, et töö on töö ja vaba aeg on vaba aeg ehk et kui Lauri Pedaja saabub viie õllega pärast tööd meile külla, siis nendest asjadest ma ei kirjuta, olgu nad nii skandaalsed kui tahes. Iga inimene on eelkõige inimene, ka ajakirjanik.
Saate aru, see kes ma olen sõpradega, ei ole ma tööl, see kes ma olen tööl, ei ole ma blogis, see kes ma olen lapsevanemana lasteaias, ei ole ma blogis, see kes ma olen EBA korraldades, ei ole ma siin blogis, see kes ma olen päriselus ei ole ma blogis jne. Mul on mitu nägu. Jah, mind on üks, aga ma suudan ise need asjad eraldi hoida.
Näiteks, ma tunnen blogi-Eveliisi ja päriselu-Eveliisi ja kuigi teda on üks, on nad erinevad. Mulle meeldivad nad mõlemad. Mulle meeldib see bitch, kes julgeb öelda, samas.. päriselus ma ei ole teda kunagi sellisena näinud. Ehk pole lihtsalt jopanud.
Või näiteks Mallukas, jah, ta võib nuttes laivi teha ja lolli peaga Mangi jagada ja kõik need “päris asjad” sinna juurde, sitanaljad, ülevõlli tekstid trussikumiisudest, dramaatilised blogiskandaalid jne.. Aga see ei ole see Mallu, kellega mina käisin vanasti veini joomas. Ja olgugi, et me ei ole praegu ma ei tea kui kaua veinil käinud, siis ma olen enam kui kindel, et päriselu-Mallu pole blogi-Mallu.
Jah, ma saan aru, mind on üks ja kui ma korraldan EBA, olen ma korraldaja Mari-Leen, aga samas ma ei ole sealjuures blogija marimell. See, et mina arvan, et Merkal oli kole kleit, ei tähenda, et ma ei võiks paluda teda EBAt juhtima vms. Jah, okei, inimesed on erinevad, keegi ehk solvub, keegi jälle mitte ja on nõus “teises kontekstis” koostööd tegema. On inimesi, kes suudavad need kaks asja lahus hoida ja inimesed, kes ei suuda. Aga ega teha pole midagi. Iga inimese vaba valik, eks :) Või teadlik valik?
Mul on viimased neli kuud olnud töö, mis on mulle nii mokkamööda, et ma enam teisiti ei oskaks ega tahakski. Ma suudan asjad lahus hoida ja see on imeline, et seda suudavad ka inimesed minu ümber. Tööandja näeb mind kui inimest, kes hoomab biiti, mida ma teen. Ma ei ole tööl blogija. Lasteaias pole isegi kordagi teemaks tulnud, et ou, sa oled see blogija vä…
Aga siin tuleb mängu järgmine seltskond – blogijad ja blogilugejad. Nemad ei suuda eristada üht teisest. Nende jaoks võrdub ainuüksi Mari-Leen marimelliga kuigi me oleme kaheksakümmend korda seletanud, et marimell on meie ühisnimi mari Mari-Leenust ja mell Meelisest ja kokku marimell. Ikka kirjutab keegi marimell ja Meelis :D Aga see selleks.
Tulles selle teise teema juurde, et keda me loeme ja mida me neist arvame.. Ma ei saa siin blogis öelda, et mulle ei meeldi Mati blogi, sest kui seda loeb ka blogija Kati ja tema Matit jumaldab, siis nüüd ta solvub juba eos Mati eest ja peab minu peale vimma. Olenemata sellest, et Matil näiteks on jumala suva, kas ta mulle meeldib või ei. Aga Kati on eesrindlik, ta ei osale blogiauhindadel, sest seda korraldab ju ometi marimell.. Oot, ei, Mari-Leen korraldab… Ah, sitta kah, vahet pole, ühed tondid kõik.
Keegi just jättis kommentaari, et.. “Mulle tegelikult see blogi siin meeldib, vahel sekka on selliseid ausamaid postitusi, emotsiooni ajel kirja pandud vist, mida on hea lugeda. Aga suurem osa on küll nii silmnähtav fassaad, kohe on kaugele aru saada, et päriselt te meile jagategi ainult näpuotsaga litreid ja kullatolmu, päris elu on teil peidus ja sellest ei näe teie lugejad raasukestki. Mis on tegelikult ka päris mõistlik. Teie lugejad ei ole ju kõik sugugi mitte head inimesed.”
Ja nagu ma talle ka vastasin, tõsi on ka see, et meie päriselu on siin vähe. Ja seda sel lihtsalt põhjusel, et kui ma jagan 10% saan 120% paska kaela. Kujuta ette, kui ma jagaks päriselu, millise pasatormi all ma 24/7 elaksin. Tänan ei :)
Nii kurb kui see ka pole, inimesed ei suuda hoida lahus üht meelalahutusportaali (mida meie blogi mu meelest on, kerge “uudis” hommikukohvi kõrvale) ja mind kui EBA korraldajat, töötajat, tööandjat või lihtsalt inimest.. Aga teha pole midagi. Ma püüangi võimalikult vähe rääkida siin blogis muudest asjadest nagu blogiauhindade korraldamine, meie töö, lasteaia- ja sõpradejutud… Sest inimesed ei suuda eristada.
Ja noh, kui inimesed ei suuda eristada, siis.. ma ei saa aidata. Vähemalt ma tean, et minu tööandja on mõistusega, minu sõpradel on kõik kuplivahel korras ja on neid, kes suudavad asjad lahus hoida. Aitäh teile :) Oleks aeg ka teistel eeskuju võtta, korraks maha istuda ja mõelda. Kas teie ise olete 24/7 need kes te olete kodus, tööl, sõpradega, vanematega? Arvan et mitte.
Teate, ma tunnistan täiesti ausalt, et umbes 30 aastat koosnes mu apteegisahtel valuvaigistitest, paracetamolist ja…
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…