Meelis kirjutab: restoran Helk – hea, aga saaks paremini

Ma tegelikult pikalt juurdlesin selle üle, et kas teha seda postitust või mitte. Otseselt seda ju keegi tellinud ei ole ja ma ei peaks seda tegema, aga samas äkki on keegi, kes on mõelnud T1 Mall of Tallinn asuvasse restorani Helk minna, ja siis oleks ju hea seda lugeda. Konsulteerides ka oma abikaasaga, siis leidsime, et paneme ikkagi kirja. Meeldigu see siis Helk tegijatele või mitte. Ja mu eemsärk pole kedagi maha teha, vaid anda indu juurde, et saab paremini.

Esiteks ajasin ma selle koha miskipärast segamini Olaf Cafe Resto’ga. Ma ei tea miks, aga selles mõttes on see Olaf head tööd teinud, et kuigi ma ei ole mitte ühtegi T1’s asuvat restorani “laikinud,” siis ometigi jääb Olaf mulle kuidagi ette. Ja mulle see meeldib. See visuaalne pool just. Söömas ma ei ole seal käinud. Ju on selle segiajamise taga heledad toonid, mida Eestis väga tihti ei kohta. Seega kiitus agentuurile Refleks Design, kes sellise visuaali neile loonud on. Aga see selleks.

Restorani Helk läksin ma pühapäevasel päeval ca kella ühe paiku. Enne seda olime lapsega koos vaadanud ära uue Lotte multika. Ega me muidu ei oleks sinna läinudki, kui meid ei ole informeeritud, et kinopileti ettenäitamisel saab Helk’ist tasuta jäätise. No ja kuidas ma siis saan lapsele seda keelata.

Nüüd siis jõuame lõpuks selle kogemuseni

Restoran ise on ilus ja heledates toonides ning tegelikkuses võib paraleeli tõmmata Komeediga, mis asub Solarises. Mis minu jaoks aga suurimaks müügiargumendiks osutus, oli Lotteteemaline mänguväljak. Ja selles mõttes ongi see koht ideaalne just lapsevanematele. Võtad oma söögi ja joogi, istud laua taga, vaatad ilusat vaadet linnale…

… samal ajal kui laps mängib, saad teda ka silmanurgast piiluda ja tundubki kõik päris ideaalilähedane. Samas kui sulle lapsed ei meeldi või sooviksid neist pausi teha, siis on mänguala kenasti suuremat sorti seinaga eraldatud, et saaksid kisavabalt aega veeta. Seega on seal justkui kõigele mõeldud.

Menüü on selles mõttes väike ning suuri dilemmasid ei tohiks tekkida. Mul mõnikord on tunne, et kui menüü on paks nagu “Tõde ja Õigus”, siis muudab see otsustamise nii keeruliseks.

Endale võtsin ma karjase piruka, kalja ning Hedonile Bruno kalasaagi ehk siis friikad ja kalapulgad.

Toit oli täiesti okei, kuid ei midagi erilist. Samas mida erilist ma peaks karjase pirukast ootamagi, eksole. A vot Hedoni kaks kalapulka olid küll head. Need ei olnud mingid poe kalapulgad vaid ikka päris kalast tehtud. Kuna ma teadsin, et ta neid nagunii ei söö, siis lasin aga hea maitsta.

Nüüd aga jõuame teeninduseni ja vot, see on koht, mis on selle koha kõige suurem miinus. Ja mitte lihtsalt miinus, vaid lausa mitme miinusega miinus.

Olen ka ise HoReCa sektoris teenindajana töötanud ja tean millised on klientide ning ka restorani ootused ühe teenindaja suhtes. Ilmselt on tegemist nii uue kohaga, et teenindavale personalile ei ole veel selgeks tehtud, millised on ootused ja lootused. Või kui neid ka on, siis täidetud need ei saanud.

Alustame sellest, et minnes ise oma jäätise järgi, siis leti taga askeldas kolm inimest. Üks küsis siis minult pärast mitme minutilist seismist, et mida ma soovin. Ütlesin, et sooviks Lotte pileti eest kahte jäätist. “Ja kohe” kõlas vastuseks. Ootasin veel mitu minutit. Siis tuli tagasi see teenindaja, kes algselt mu poole päärdus ja küsis, et kas ma olen oma jäätised saanud. Ei olnud. “Selge” vastas tema ja läks uuesti minema. Okeiii… Seisin seal edasi ja no veel pärast paari minutilist seismist saime oma jäätised. Muidugi suutsin ma veel teenindaja korraks segadusse ajada sellega, et ma soovisin kahe jäätise kogust ühte topsi saada. Aga no vähemalt saime kätte.

Just see teeninduse pool ongi Helk’is ikka väga poolik. Toon siis mõningaid näiteid.

Tellin mina söögi ja kalja ära – teenindaja nr1 lahkub. Natukese aja pärast tuleb teenindaja nr2  küsima, et mida ma soovin. Ütlesin, et tellisin juba. Siis toob teenindaja nr1 mulle kalja. Mõne minuti möödudes tuleb kaljaga ka teenindaja nr2. Seisab teine nii nõutult minu laua juures ja ei oska selle kaljaga enam midagi peale hakata.

Toitu ootasin ma muidu ca 35 minutit. Aga ma annan selle andeks, sest oli pühapäev ja kiire aeg, sest rahvast oli tavalisest rohkem. Ehk siis kõik need seitse lauda, mis minu poolel asusid oli emasid-isasid täis. Ehk siis seitset lauda teenindas korraga kolm teenindajat, kes sellega tegelt hakkama ei saanud.

Suurimaks probleemiks oligi see, et teenindajatel oli “ala” jaotamata. Kõik jooksid kõikjale ja tegid kõike. Ja sedasi see kaos tekkiski. Veel näited.

Lauast nr 1 lahkusid inimesed. Juba tulid asemele uued ja laud oli koristamata. Natukese aja pärast saabus teenindaja arve ja makseterminaliga ning ulatas selle uuele inimesele. Mees seletas, et me oleme uued ja sooviks alles süüa tellida. Teenindaja taaskord omadega erroris. Mida teha ja mida öelda või kuidas käituda.

Lauast nr 2 sooviti arvet. Arve toodi, kuid klient ütles, et see latte mis siin kirjas on, seda meile toodud ei ole. Ja siis tuli küsimus mille peale ma haarasin peast kinni. Ehk siis teenindaja küsis: “Aga mis me siis nüüd teeme?” Päriselt? Päriselt sa küsisid just seda? Kuidas kõlaks, et pakuks ise lahendused välja, et kas soovite ma toon kohe teile selle kohvi nüüd või panen take-away topsi. Lastele väike jäätis ootamise eest…

Mina istusin oma lauas ja minuga ühines hiljem ka Eveliis, kes võttis ÜHE tassi kohvi. Tuleb teenindaja ja ma seletan, et sooviks arvet ja maksame eraldi. Tuleb teenindaja terminal käes ja avastab alles lauas olles, et oih, ma ikkagi panin kõik kokku. Reaalselt sul oli vaja ÜKS kohv eraldi arvele panna. You had one job – ONE!

Ma ei tea mis vahepeal juhtus, aga kui ennist oli laste mänguväljak valgustatud, siis mingil hetkel oli see pime. Mainisin ka teenindajale, et äkki paneks tuled tagasi põlema. Aga selle peale isegi midagi ei vastatud, vaid keerati ots ringi ja mindi ära. Tuld loomulikult keegi põlema ei pannud.

Laua juurde nr 3 läks teenindaja ja küsis, et kas te olete lõpetamas ja kas ma võin nõud ära viia? Vastuseks kõlas jah, ning sooviti ka kaardiga arvet maksta. Teenindaja keeras otsa ringi ja läks kandikut tooma. Kõndis, aga siis taipas, et unustas terminali maha. Läks tagasi ja krabas selle kaasa. Jõudis lauani ja tegeles maksmisega. Aga siis oli jama majas. Kandik oli nüüd musti nõusid täis ja terminali ei saanud enam kuhugi toetada. Kuigi ta oleks võinud juba kohe alguses kandiku järele minnes kaasa võtta kausi või mingigi nõude koguse, sest oli ilmselge, et see kogu ei mahu kõik ühe korraga kandikule. Aga no õnneks taipas ta terminali praetaldriku peale panna. Hiljem pidi ta seda alust küll kastmest puhtaks nühkima aga see selleks. Vähemalt sai arve makstud ja nõud viidud. Kuigi ka arve peal oli midagi valesti, sest see naine käis veel leti ääres sellega jagelemas.

Ja neid näiteid jagub veel ja veel ja veel. Lühidalt võib kokkuvõtta sellega, et teenindajatel puudus süsteem. Puudus jaotus, et sina teed seda ja seda ning sinule kuuluvad need ja need lauad. Kolm teenindajat seitsme laua peale on ikka priiskamine. Ja nagu näha oli, siis ka kaos omaette.

Restoran ise oli ilus ja meeldiv, soola ja pipraveskeid küll kõikjal laudades ei olnud, aga õnneks inimesed jagasid ning olid lahked. Lapsed said mängida samal ajal kui emad-isad sõid. Selles suhtes oli kõik vinks-vonks. Kas ma lähen tagasi? Kindlasti. Kasvõi ainult selle pärast, et vaadata kuidas on teenindus muutunud.

Ehk siis koht oli ilus ja hea, aga on palju asju mida saaks paremini. Kuid kuna koht on alles avatud, siis anname andeks, sest eks iga algus ole raske.