Iga jumalama pühapäev või esmaspäev ma mõtlen, et ohh, peaks nädalavahetusest kirjutama, sest alati toimub midagi ja käime kuskil ja miskit põnevat ikka juhtub. Ja no mitu korda ma seda teinud olen? Piinlik eksole. Aga no täna teen.

Tavaliselt hakkab nädalavahetus juba reedeti poolest päevast, aga sel korral oli kõik jällegi teisiti. Leenul oli kodukontori päev, minul terve päev koolitus (B2B turundus), lisaks sellele oli Hedonil lasteaias jalaktrenn (mitte see Nõmme Kalju oma, vaid lasteaia oma). Kuna esimesest korda oli soovitatav ka vanematel kohale minna, siis pidi Leenu veel sinna kiirustama. Noh, see läks üle kivide ja kändude nagu ma aru sain, sest lapsi oli üllatavalt palju ja grupp tahetakse kaheks teha, sest ilmselgelt ei käi treeneril jõud üle 22st 3-4-5aastasest.

Saime õhtul kodus koju. Hedonil oli eriti põnev päev, sest nad tulid koju trolliga ja jalutasid pikalt. Leenu oli hommikul e-maximast tellimuse teinud kella kuueks ja kohe kui kraam jõudis, viskas ta forelli ahju ja tegi läätsetampi pestoga. Jällegi, kõhud olid nii tühjad, et pilte pole. Aga arutasime siis, et mis homme teeme. Pidi nagu ilus ilm olema, aga ega selle peale ei saa ka ju kindel olla.

Seega leppisime ühe playdate’i kokku laupäeva õhtuks. Meil ongi tihti see laupäeva õhtu mure. Päeva aja jah, sisustame ära, aga tahaks lapsega kuskil käia ja, et ta saaks teistega mängida. Kuid seekord oli päeva osa selline… noh ligadi-logadi, ei osanud midagi peale hakata. Seda aga seni kuni mul meenus, et pekki, pilte on vaja ju teha. Meil on homme üks loosimine teile ja üks koostööpostitus lähiajal ja ei taha neid tootefotosid valgel taustal väga kasutada. Seega võtsime hoopis plaaniks selle, et magame kaua magama ja lähme hoopis metsa pildistama.

Kuna Hedon tahab ka jubedalt pildistada, aga Canoni kaamera on talle megaraske, samamoodi telefoni pigem ei taha anda, et see kildudeks ei kukuks… Otsisin kapist välja ühe kompaktkaamera, mis me majas sama kaua kui me koos oleme.. Vanasti oli hea reisidele kaasa võtta väike, ei jäänud kvaliteedile alla.. Täna küll, aga lapsele sobib klõbistamiseks ideaalselt.

Ta juba õhtul hakkas kodus kõike klõpsima. Hommikul sama. “Oota, ma teen teest pilti, oota, ma teen toolist pilti, oota ma teen võileivast pildi, oota..” Lõpuks kui me laua taga istusime, ütles ta: “Nii ja nüüd teeme laivi.. Tereeeee!” karjus ta samal ajal kaamerasse nagu Leenu kõiki laive alustab.

Ma kahjuks ei ole ühtegi pilti arvutisse tõmmanud, aga kuna tal kannatust ei ole siis on 98% piltidest udused. Ta ei jõua ära oodata, et see kaamera esmalt teravustab ja siis teeb pildi. Ta arvab, et kohe kui vajutab on olemas, nagu telefonil.

Sihiks võtsime Vääna-Jõesuu, sest seal on merd ja teed ja metsa ja.. Aga nii kuradima külm oli mereääres, et pagesime kohe heaga metsa tagasi. Seal oli kordades tuulevaiksem. Tegime seal vajalikke pilte ja..

Aga vot, nüüd pärast metsas käiku läks kõik see plaan pekki, sest noh, plaanid ongi ju selleks, et need ei toimiks või siis neid peab muutma. Ei erinenud ka seekord mitte millegi poolest.

Pühapäeval kell 14 oodati meid ühele sünnipäevale PÄRNUS. Kuna ma aga mõtlesin, et ma ei viitsi sõita hommikul sinna ja õhtul tagasi, siis äkki läheks juba laupäeva õhtul? Helistasime Liisile ja plaan paigas, Leenu käib Decuses oma laseris ära ja paneme Pärnu poole ajama.

Siinkohal olgu oluline meelde tuletada, et me juba olime Tallinnas Hedonile kokku leppinud playdate’i. Ja sellel hetkel ma mõtlesingi, et okei sõidame koju, siis kirjutan ja tühistan selle. Jõudsime linna tagasi, käisime mäkis, läksime koju, pakkisime asjad ja peaaegu, et läksime Pärnusse. Või noh, enne käis Leenu Decus kliinikus protseduuril, õnneks see oli mingi pooletunnine sutsakas, ma käisin seni Hedoniga poes.

See ei ole video vaid screenshot videost. Leenul ikka normaalsed sinikad jalgadel :D

Lõpuks asutasime end siis teele. Kell oli selleks ajaks siis kena 16.30. Hedon ei olnud maganud, mis tähendas, et ta magab teel Pärnusse, mis tähendab, et ta on vähemalt südaööni üleval. Nii peaaegu ka läks.

Teel Liisi juurde, kes elab mitte Pärnus, vaid hoopis Sindis, oli meil Leenuga aega autos arutada ja rääkida. Õigem oleks öelda analüüsida. Mida? Meid, blogi ning kõike seda mis on tehtud, mis tegemata on jäänud ning mida me plaanime või sooviks teha.

Teemasid ja probleemseid kohti oli päris palju. Kohati lausa liiga palju, vähemalt leidsime neile kõikidele ühise nimetaja. Rääkisime ja mõtlesime ja arutlesime. Aeg lendas nii kiiresti. Ütlesingi, et tead, las Liis ka annab oma hinnangu või niiöelda pilguvaate asjale, sest tema ei ela selles maailmas ja äkki ta näeb midagi, mida meie ei oska näha.

Õhtul me selle ka teemaks võtsime. Tegelikult ongi hea, kui vahest räägite oma asjadest niiöelda kolmandatele isikutele, sest nende mõtted võivad olla hoopis teisest vaatenurgast ja just sellisest, mida teil hetkel vaja läheb. Me küll jõudsime probleemideni ja tõime välja niiöelda negatiivsed asjad, kuid paraku ei suutnud keegi meist kolmest pakkuda lahendust. Noh üks tuli, aga see oli natukene liiga drastiline. Aga samas mine sa tea… Äkki ongi see just see, mida meie vajame ja mida vajavad ka lugejad ning vihkajad.

Tegin Leenust ka metsas pilti

Kuna me lubasime suure suuga live’i teha, siis ei saanud sellest taganeda ja kell 21:35 me sellega ka alustasime. Kõik sujus kenasti, kuni Hedon teatas, et tema on väsinud ja tahaks magama minna. Me kusjuures juba vahepeal olime ta magama suunanud, aga tema sujuvalt pani püksid tagasi jalga ja ühines meiega. Seega ei võtnud me tema esimest märguannet tõsiselt ja jätkasime live videoga. Planeerisime vist tunni pikkust live’i, kuid piirdusime poole lühemaga.

Samal ajal kui Leenu läks Hedonit magama panema, tundsin mina, et fakk nälg on. Tegin külmkapi lahti ja mis vastu vaatas? Tühjus. Selles mõttes, et kapp oli süüa täis jah, aga ei midagi sellist, mida süüa oleks tahtnud. Ja siis ma tulin geniaalsele ideele. Sindi on ju Pärnule nagu nii lähedal. Ja kui juba Pärnus oled, siis Steffanis peaks pizzat sööma. Seega helistasin restorani, tellisin omale kell kümme õhtul ühe pizza ja Caesari salati. Sõitsin linna, ootasin pisut oma tellimust ning siis sõitsin tagasi.

Hedon muidugi juba magas selle aja peale, teised lapsed ka ning isegi Liis on teki alla pugenud. Egas siis midagi. Mina nosisin salatit ja haukasin pizzat kõrvale. Kuna kõik juba magasid, siis mõtlesime, et no mis me siin niisama tiksume. Ja läksime magama.

Magada saime kuni… mina kella 6.15neni ja Leenu veel vähem, sest… kõrval korteris oli väike beebi, kes karjus. Nagu ikka karjus karjus. Selline tunne oli, et ema ja isa on kuskil hoopis teises korteri otsas ja nad isegi ei kuule seda last. Kohutav. Hedon õnneks magas. Ega muud polnudki, kui saime aru, et ega me edasi maga ja ärkasime üles. Võtsin läpaka, töötlesin pildid ära ja analüüsisime veel eilse õhtu jätkuks paari blogiga seotut teemat. Lahendust muidugi me jälle ei leidnud.

Märkamatult oligi kell juba keskpäev, kui avastasime, et nii, lähme veel poodi, sest Leenu soovis Apollost mingeid raamatuid osta (kuna seal mingi allahindlus) ja siis peaks sünnipäevale minema. Aga kuna see on Pärnu ja kõik on kuidagi nii lähedal ja oli ka pühapäev, siis me saime kõik asjad nii kiirelt aetud, et meil oli isegi aega poest pirukat ja jäätist osta ning need poe ees pingil veel ka ära süüa. Ja alles siis läksime sünnipäevale.

Seal olles kuulis aga Leenu mingist uuest second-hand riidepoest, mis üllatus-üllatus, asus meie peopaigast üle tee. Selgitasime Hedonile, et nii, nüüd emme-issi lähevad poodi ning sina jääd siia mängima. Lapsel chill ja meie panime ajama. Poeks oli siis selline uus koht nagu Kilomax. Pole elus sees sellisest kohast kuulnud. Aga olles nüüd seal käinud, siis tuleb tunnistada, et polnud paha. Leenu skooris omale vist neli kleiti ja kampsuni ja särgi ja pintsaku, põhimõtteliselt mõne euri eest. Mina aga… lahkusin tühjade kätega nagu ikka. Riideid oli, aga M suurust polnud. Või kui kirjas oli M, siis tegelikkuses oli see L. Aga ma olen sellega juba harjunud.

Kell neli mõtlesime, et tavai, hakkame tagasi Tallinna sõitma, sest meil on ka linnas vaja ühel sünnipäeval käia. See muidugi kuskil mänguväljakul ei toimunud, vaid ikka koduses keskkonnas. Krabasime Pärnust kaasa koogi ning hakkasime tagasi sõitma. Sünnipäevalapse juures ootas meid ahjuliha ning ka ahjukartul. Hea või jaa. Kuna see oli selline kodune istumine, siis rääkisime niisama juttu, sõime kooki ja lasime üsna ruttu varvast, sest kamoon homme ju tööpäev kõikidel.

Ja siin ma nüüd siis olengi. Kell on 22:05. Leenu ja Hedon juba magavad ning mina kirjutan siin seda blogipostitust. Lisaks vaja veel ka küsitlus teile koostada.

Tulles siis nüüd tagasi tõsise teema juurde, ehk kõik see mida me nädalavahetusel arutasime, siis paluksime siinkohal teil ühele pisikesele küsitlusele vastata. Meil Instagramis oli sama asi üleval aga no huvi pärast vaataks, mida siin inimesed arvavad. Instagramis mulle tundub ajavad inimesed taga üldse ainult ilusaid pilte ja glamuuri ja veits sellist feikelu, et kõik on ilus ja tore ja nii nagu Instagramis.

Soovitan küsitlust täita arvutis, sest telefonis see loobib miskipärast koguaeg lehe lõppu ja siis keri aga tagasi. Kellel kannatust on, siis võib seda teha, aga kiirem ja mugavam on arvuti ekraani taga seda teha. AITÄH!

Võite ka kommenteerida ja teada anda kuidas teie nädalavahetus möödus? Kas oli sama kiire ja ringirändamist täis kui meil, või saite nautida kodust olemist? Kuidas teie ühe kolmepooleaastase poisslapse laupäeva päeva ja õhtut sisustaksite?