Meelis kirjutab: armastus internetis on (tihti) võlts

Sattusin lugema Kirsti Timmeri blogipostitust sellest kuidas inimesed, kes sotsiaalmeedias kiidavad seda kuidas nad teineteist armastavad, on peagi lahku minemas.

On meist vast igaüks mõnda sellist paari ja suhet mõnel sotsmeediaplatvormil näinud. Kõik tundub justkui perfektne aga ometigi…

Just vahetult enne Taisse tulekut vaatasime mingit dokki sellest, kuidas eelmise aasta augustis tappis Ameerikas üks mees ära oma raseda naise (kes oli vlogger) ja kaks tütart. Miks? Just seda küsimust küsisid ka paljud nende tuttavad ja sõbrad. Kõik paistis justkui ideaalne olevat. Oligi! Internetis. 

Ma olen ka ise tihti vaadanud seda kuidas inimesed sotsmeedias nii nunnud on ja teineteist aina lillede või kallite kingitustega üle kallavad või romantilistel õhtusöökidel käivad.

Jah, see kõik ongi tore ja armas, aga mis on peidus selle pildi taga? Ega alati ei pruugigi midagi olla, aga paratamatult tekitab selline pilt küsimusi, kui veel eelmisel nädalal räägib selle suhte naispool, kuidas talle ikka tema mees üldse ei meeldi ning sooviks lahku minna, aga lapsed on ja no majalaen jne. Parem oleme koos, kannatan ära, aga on muus mõttes lihtsam. Kui kauaks seda kannnatust aga jagub. Ehk siis jah, alati ei pruugi see ilus pilt ja imal tsitaat peegeldada seda, mis toimub pildi taga tegelikult.

Kuid seoses sellise “trendiga” olen hakanud mina end imelikult tundma. Nimelt on lugu selles, et ei mina ega Leenu ei pane väga teineteisest sellised nunnusid pilte üles, kus me teineteist maa ja mere taha kiidame ning avaldame armastust, mis on suurem ja kuumem kui nii mõnigi vulkaan. Ja mul on imelik olla. Tihti peale mõtlen, et oot, kas ma peaks ka midagi sellist tegema?

Presenteerima, et mul on naine ja mina nii nii väga armastan teda ja üleüldse meie kooselu on võrratu. Kas Leenu peaks minust või meist enda kontole pilte panema, kus ainsaks pealkirjaks oleks hunnik südameid. Kuna me sellist asja ikka väga tihti ei tee (kui siis ainult aastapäevade puhul), siis ma  mõtlengi, et äkki ma peaks panema, sest kõik teised panevad. Aga samas ma nagu ei tunne selleks ka vajadust olevat. On see normaalne, et ma nii ei tee? 

Mulle piisab sellest, et me oleme koos ja teineteise jaoks olemas. Nii siis kui vaja, kui ka siis kui ei vaja, aga vähemalt tead, et on olemas. Selle all ma mõtlen, et paarid ei pea alati 24/7 ninapidi ja kaelakuti koos olema ja igal sekundil oma armastust eksponeerima. Iga inimene vajab oma aega. Meie puhul ka lapsega koos olemise aega ja tihti just eraldi. Et on minu ja Hedoni aeg ja Leenu ja Hedoni aeg. Meie huvid on erinevad ja teeme Hedoniga erinevaid asju. Leenu pigem ei lähe temaga laulukale kelgutama, mina iga kell. Mina seevastu pigem ei pane puslesid kokku ja loe raamatuid ette, ei ole süüa tehes aasta kannatus jne, aga Leenu iga kell.

Elu ei ole alati roosiline ja tülli võib minna ka pipratoosi ulatamise kiiruse pärast. Ega ka meie suhtes kõik päevad roosilised ei ole. Ikka vaidleme, sest me oleme erinevad inimesed erinevate ideede, soovide ja mõtetega. Aga me leiame kompromissi. “Happy wife, happy life!” Ok, nii ka ei ole, aga enamasti ma lihtsalt ei viitsi jaurata, ütlen: “Fuck this shit” ning jalutan uksest välja. Sellest ma ju pilti üles ei pane. Ma ei pane pilti või stoorit sellest, kuidas me siin Phuketil käest kinni jalutame ja suvalisel hetkel näiteks Leenule musi teen. Milleks? Mida see annab mulle või teile? Eriti ei midagi ju. 

Ehk siis loo moraal on see, et kõik mis hiilgab ei pruugi alati kuld olla. 

Aga kuidas siis sotsiaalmeedias käituda, kui ikkagi oma meest/naist armastad, aga samas nagu seda tervele maailmale ka kisada ei taha. Mis on see õige reegel? Polegi tegelikult.

Suurimaks märksõnaks on ehk spontaansus.

Kuidas teie suhtute sellistesse paaridesse, kes igal võimalikul hetkel enda kiindumust eksponeerivad? Like ju ikka paned, aga kerid samas tuima näoga edasi. Kas olulisem on see, et paar oleks koos ja suhtes õnnelikud või see, et kõik teised teaks kui õnnelikud nad on?