Meelis kirjutab: isadus muutis mu hellikuks

Kui Meelis mulle eile õhtul selle postituse saatis, siis mõtlesin, et küll on hea, et vähemalt tema beebiblogi peab, sest mina testin ju pidevalt mingit kraami ja promon jubedaid Hiina kleite… Vähemalt on blogis tasakaal – kui mina kirjutan naisteasjadest ja söögitegemisest, siis beebijutte kirjutab Meelis. Palun, siin on järgmine isablogi postitus:

Me kõike teame terminit alfa-isane. Uurisin, et mida see täpsemalt tähendab. Mingi leht annab siis sellise vaste:

Alfaisased on tugevad ja enesekindlad. Teised mehed n-ö jõlguvad neil sabas. Ja naised üritavad kõigest väest neid kätte saada. Kõik vakatavad ja vaatavad, kui alfaisane ruumi astub. Kui alfaisane räägib, teised kuulavad.

Ma pole kunagi olnud selline hardcore alfaisane või üldse isane. Senimaani arvavad ju paljud, et ma olen kapis ja mis laps jne. Vahet pole.

Ükspäev avastasin ma aga, et ma olen muutunud tõeliseks hellikuks. Vaatan nunnusid videosid kassidest või koertes ning loomulikult ka beebidest ja lastest. Vanasti ma seda ei teinud. Mis mul viga on, mõtlesin esialgu, aga samas vaatasin kohe järgmist videot ja sinna see mõte ka kadus.

Aega ajalt käin Leenu arvutis ja tal on alati Facebook sees ning kiirelt kerin ka tema uudisvoo läbi. Tal on nimelt teine uudisvoog kui minul ja ikka on ju põnev vaadata mis temal toimub.

Ja mulle jäi silma mingi postitus: “Meil pole kahjuks väga hästi läinud. Laps oli kahenädalane kui haiglasse läksime ja veetsime nelja seina vahel kaks ja pool kuud. Nüüd oleme kodus. Käime iga kuu nädal aega haiglas hormooni saamas .Lapsel kaasasündinud kopsuhaigus. Diagnoosi nime ma kirjutama ei hakka, ma peast ei mäleta, aga eestis on mu Tibu esimene kellel selline haigus ja maailmas üldse väga haruldane. Pisike paar korda lämbunud mu silme all. Jumal tänatud, et õigel ajal haiglas olime. Juba samal õhtu tal oli hapnikupuudus kui haiglasse läksime, kodus oleks see kurvasti lõppenud. Istus koguaeg hapniku mask ees. Kõiksugu ravid ja uuringud on tehtud ja lõpuks saadi ka midagi teada. Neli narkoosi üle elanud ja ühel opil võeti kaks kopsutükki uuurimiseks. Kodus on meil ka aparaat küljes, mis näitab hapniku näitu ja pulssi.”

Teate mis minuga juhtus kui ma seda lugesin ja sinna juurde pandud pilti vaatasin? Mul tulid pisarad silma. Ma ei tea, mis see oli, aga ma hakkasin automaatselt mõtlema enda pisikese peale, et kui tema oleks selle lapse asemel. Mul ei ole kunagi sellist asja juhtunud.

Samuti pidi mu süda pooleks murduma, kui samuti keegi Leenu rasedate grupist postitas pildi sellest, kuidas ta laps haiglas tilgutite all peab olema, kuna ta otsustas teda mitte vaktsineerida. See pilt sellest lapsest seal haiglas – see oli lihtsalt nii valus vaatepilt.

Ma ei saa öelda, et varem on mind sellised asjad külmaks ja ükskõikseks jätnud, kuid neil piltidel või lugudel polnud sellist mõju kui nüüd. Aga ilmselt ei ole varem mul olnud kedagi kellega selliseid juhtumeid kõrvutada. Automaatselt hakkan ma mõtlema oma lapse peale.

Mida ma tunneks või kuidas käituks, kui minu laps oleks sellises situatsioonis. Ta on ju nii väike ja harbas inimolevus. Kui saaks siis ma hoiaks teda pidevalt enda käte vahel ja kaitseks kõikide ja kõige eest.

Mis on minuga toimunud? Miks ma olen selline hellik? Miks sellised asjad nii sügavale minu südamesse poevad? Ma pean traditsioonilise peremudeli järgi olema see resoluutne ja isane perepea, kes koju tulles naisele moka otsast tere ühmab ja siis diivanile telekat vahtima asub. Aga ei, mina tulen koju, teen naisele kalli-musi ja võtan lapse ning tegelen ainult temaga. Leen on temaga ju terve päeva saanud olla. Jube tihti lähme me kaklema, kes teda vannitab või kes temaga jalutama läheb. Mõlemad tahame teda nunnutada. Kas mul on midagi viga? On see normaalne? Kas ma muutun kunagi selleks alfaisaseks, kes ma tegelikult olema peaks?