Meelis kirjutab: jälle sellest ülikooli minekust

Nii pea kui hakkavad lähenema kõiksugused koolide lõpetamised, ilmuvad internetti ning ka tänavatele reklaamid erinevatelt ülikoolidelt, kes kõik kutsuvad oma kooli õppima. Ja mis tundeid see minus tekitab? Loomulikult janu uute teadmiste ja veelgi suuremat janu õppimise järgi. JÄLLE!

Miks jälle? Sest see iseendaga kemplemine on mul kestnud juba aastaid. Lähen jälle ülikooli või ei lähe? Lähen, ei lähe. Ja nii aastast aastasse. Tahaks minna, aga raha ei ole. Võtaks laenu, aga siis ei saa hiljem äkki kodu jaoks laenu, sest õppelaenu tõttu on kohe suurem laenukoormus ja ma olen see riskigrupp. Probleeme mitmeid, eks.

Siis hakkab pihta see jama, et mis eriala. Vanasti olen ma kindel olnud, et sihin turundust ja kommunikatsiooni, kuid nüüd olles läbinud kümneid erinevaid koolitusi, kursusi ja online seminare välismaal, siis tunnen, et see ei ole enam see. Olen ka ise turundusalaseid külalisloenguid käinud andmas, seega ma tunnen, et see ei ole nagu paberi pärast vajalik, kui mul on kamaluga kogemust sel alal. Jah, alati on võimalik juurde õppida ja targemaks saada, kuid tänavu see ala kuidagi ei kõneta mind.

Käisin teisipäeval superministeeriumis mingil konverentsil ja seal kõrval asub teadaolevalt selline kool nagu Tallinna Polütehnikum. Silt oli kenasti väljas, tule aga meile. Ja see oli see, mis mind kõnetas. Ma ei mõtle otseselt polütehnikumi, vaid eriala, mis silma hakkas.

Nagu ma juba ka ennist mainisin, siis mulle meeldib õppida ning saada uusi teadmisi ja kogemusi jne. Seda aga eriti aladel, milles ma just kõige targem ei ole. Seega mõtlesin mina siin isekeskis, et miks mitte minna käesoleva aasta sügisest õppima infotehnoloogia eriala!? Ehk siis lihtsalt öeldes IT’d!

Paar aastat tagasi korraldas mingi asutus Euroopa rahade eest ümberõppeprogrammi, kuhu ka mina Töötukassa kaudu kandideerisin. Ehk siis anti suur hunnik raha, et õpi IT inimeseks. Käisin ka mina seal katsetel, sest päris igatühte ka ei võeta. Vanalinna Rimi kõrval toimusid need katsed, kuhu ma siis kindlal sammul astusin. Loomulikult kukkusin ma kolinal selles katses läbi. Ma sain sajast punktist vist 30 punkti. Aga pidi saama vähemalt 60 kui ma ei eksi. Igatahes ma ei saanud sinna programmi sisse ja minu jaoks oli selge, et IT ei ole minu ala. Seal testis oli hästi palju mingite ruumiliste lahenduste leidmist ja muud moodi arvutamist. Aga ma ei ole matas kõige osavam.

Minu nõrgaks küljeks on terve elu olnud reaalained. Ma olen istunud kooli ajal suvetööl nii matemaatikas, keemias kui ka füüsikas. Osalt laiskusest, kuid enamasti ikka selle pärast, et ma tõesti olin loll. Ma võisin pähe taguda lehekülgede viisi valemeid, kuid need ei olnud minu jaoks loogilised ega kuidagi rakendatavad. Terve elu olen ma olnud loominguline ning pigem humanitaarkallakuga poiss. Seega matemaatika ja muud arvutamised ei ole minu teema olnud. Ometigi suutsin ma lõpetada Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna. Ka seal oli päris palju matemaatikat. Ühte ainet ma tegingi reaalselt kolm aastat. Seal oli probleemiks nii minu rumal pea kui ka pisut kiusliku loomuga õppejõud. Aga vähemalt sai tehtud.

Ja kui ma nüüd mõtlen, et okei, läheks IT’sse, siis ma ju tean eos kui palju on seal matemaatikat ja arvutamist ja reaalaineid. Sellel hetkel ma tunnen, et kurat, ei peaks oma nina sinna ikka toppima. Aga samas on minu sees selline kiuslik õpihimuline poiss, kes ütleb, et mine-mine ja sa saad hakkama. Ma sisimas tean ka, et ma saaks hakkama, aga lihtsalt see oleks kindlasti raskem, kui mõne humanitaaraine õppimine. Kuid selleks, et saada IT’d minna õppima on vaja jällegi matemaatika eksamit. Esiteks ei ole ma seda kunagi teinudki ning teiseks isegi kui teeks, ei saaks ma sellest läbi. Õnneks on osadel ainetel ka sisseastumiseks mõeldud erinevad testid. Äkki ma sealt pääsen läbi?

Ja siis jõuame me tagasi nii aja kui rahani. Kuna ma siiski käin tööl (mingil määral), mis tähendab seda, et ma peaksin siiski valima avatud õppe, kaugõppe, avatud ülikooli või kuidas iganes seda nimetatakse (ehk käima ülikoolis kord kuus neljapäevast pühapäevani). Kaugõpe aga ei ole tasuta õpe. Tasuta õpe ei ole aga kaugõppes võimalik. Ja nii ma siis siin istun ning diskuteerin iseendaga.

Just vaatasin mis need õppemaksud ka on. TalTechis on see ca 2800 eurot, ehkki ma saan aru, et käesolevast aastast hakkab see olema hoopiski 3600 eurot aastas, EBS’is ma ei saagi aru, kuidas neil see õppekava välja näeb, kui aus olla ja kas neil sellist ainet on, Tallinna Ülikoolis samuti mingi 2500 eurot aastas ning Tartu Ülikoolis kohati isegi ligi 6000 eurot aastas. Huvitav kas sellise summa eest saan arvuti ka kaasa? Lisaks teeb asja keeruliseks see Tartus käimine. Igakord ööbi siis kuskil hostelis, mis on ka kulu või lähen tüütan sõpru. Lisaks siis see, et sisseastumiseks on kindlasti vaja miljon matemaatika eksamit teha. Mitmeid dilemmasid selle Tartu Ülikooliga.

Aga üllatuslikult selgus, et Polütehnikumis on õppimine tasuta. Tundub nagu jackpot olevat. Lisaks on neil uue ainena sees tarkvaraarendaja õppekava. Samas ma ei ole sellest polütehnikumist ja nende pakutavast haridusest väga midagi kuulnud varem. Kas sealt saab hea hariduse? On see paber ning teadmised ka mujal tunnustatavad? Ehkki minu jaoks ei ole oluline paber, vaid pigem teadmised, sest ega ma ju paberiga oma tööd ei tee. Ikka oskustega, mida koolis (ja elus) õpin. Aga on see kool ka hea?

Siis hakkab see pihta, et kui paljudele tööandjatele üldse meeldib, et inimene koolis käib. Ega see väga tervitatav vist ei ole. Olen lugenud lugusid, kuidas inimesi õppepuhkuse ajal lahti lastakse. Tegelikult võib hirme ja kartusi jäädagi välja mõtlema.

IT ained mida õppida on enam kui küll, lihtsalt sellel aastal võib asi jääda teostamata, sest: a) ma olen rumal; b) mul ei ole vajalikke eksameid tehtud; c) mul ei ole raha d) hirm, et äkki ei saa hakkama.

Selline murepostitus. Mida teha? Kuhu minna ja kas üldse minna? Äkki ei saa hakkama? Kellel on kogemusi või infot erinevate koolide ja õppekavade kohta, siis võite vabalt kommenteerida. Ma ise ei jõua ka kõiki läbi lugeda. Ja isegi kui loeks, siis on lõpuks kõik sassis.