Alustame sellest, et tegelikult on mul hea meel iseenda üle,et ma olen ennast kätte võtnud ja peeglisse vaadanud. Julgen öelda, et see on kogu selle protsessi juures kõige raskem olnud. Istud iseendaga maha, võtad ette karjäärinõustaja antud ülesanded ning vastad neile. Ja mitte lihtsalt vastad, vaid vastad ausalt, sest ainult nii on sellest kõigest kasu. Oluline on ka mainida, et sa pead ise seda muutust tahtma ja olema avatud muutusteks. Mina olin ning seetõttu julgen öelda, et ka tulemused on kordades kiiremad saabuma.

Lühidalt öeldes on mul siht juba enamvähem selge ning olen hakanud vaikselt uudistama tööpakkumisi. Hetkel piirdun ma ainult LinkedIn omadega. Loomulikult jääb mulle ka sotsiaalmeedias neid cvkeskuste omasid ette, aga neile vaatan ma pigem niisama vilksamisi peale. Nagu öeldakse – kui pealkiri ei kliki, siis ei klikita ka. Mul sama lugu – kui kuulutus ei “kliki”, siis ma seda ei ava.

Olen avatud uuele karjäärile

Nimelt olen oma tutvusringikonnas öelnud, et jah, ma olen avatud tööpakkumistele või üleüldse uuele karjäärile. Täna saan öelda, et see toimib suurepäraselt. Kui mitmed inimesed on kohe sõnasabast kinni haaranud ning öelnud või tundnud samastumist minuga. Just laupäeval kui see jutuks tuli, siis leidis see naisterahvas, kes on muideks ka ise väga proff HR inimene, et oi, see töökoht oleks sulle ideaalselt sobinud, aga tema sõber juba leidis sinna kaks-kolm kuud tagasi inimese. Aga ta ei jätnud mind “maha”, vaid lubas meeles pidada ja mind kindlasti ka edaspidi soovitada, kui leiab, et mina kuhugi võiks sobida.

Sarnane stsenaarium leidis aset ka teise naistuttavaga, kes koheselt hakkas oma peas läbi käima firmasid ja asutusi, kuhu ma oma müügijuhi-kliendihalduri oskustega sobiksin. Ühe koha ta kohe välistas, sest oleksin üle kvalifitseeritud (magistrikraad nimelt) ja teise koha puhul ütles, et davai, saada CV, ma saadan otse tegevjuhile edasi ja säästan sind nendest “eelvoorudest”. Imeline uudis ju.

Paratamatult jäi mind see lause lõpp kummitama… Tõesti-tõesti neid voore on ju meeletult. Mäletan veel siiani hästi, kuidas ma Philip Morrises kunagi mingi viis erinevat vestlust läbi tegin, mis ajaliselt arvestades kestsid kokku ligi kaheksa tundi, et siis lõpuks mind ei võeta, sest mul hakkaks nende arvates igav. Mul ei olnudki toona üldse kahju sellest kohast vaid ennekõike ajast. Kas see aeg oli investeeritud aeg? See oleks seda olnud, kui me oleks kohtunud ainult paar-kolm tundi. Aga kaheksa tundi on minu jaoks overkill. Või on see sellises suurkorporatsioonis normaalne?

Mis on avalikele töökuulutustele kandideerimise plussid?

Googeldasin pisut ja isegi paar head asja leidsin.

• lai valik ja ülevaade firmadest, kuhu kandideerida, millest ma võibolla midagi ei teagi.
• võrdsed võimalused (väidetavalt). Aga kui võtta avalik sektor, siis me kõik teame, et seal ei pruugi asi ikka nii lihtne olla.
• töökuulutused pakuvad sageli väärtuslikku teavet praeguste turusuundumuste, nõutava kvalifikatsiooni ja konkreetsete töönõuete kohta, võimaldades kandidaatidel oma karjäärieesmärke vastavalt kohandada.
• isegi kui kandideerimine ei vii kohese tööpakkumiseni, võib töökuulutuste kaudu kandideerimine aidata laiendada professionaalseid võrgustikke, luues ühenduse värbajate ja valdkonna spetsialistidega.

Mis on aga miinuspoolel?

• tihe konkurents: töökuulutused meelitavad tavaliselt ligi palju kandidaate, mis toob kaasa tiheda konkurentsi ja vähendab potentsiaalselt teiste kandidaatide seast silma paistmise võimalusi.
• piiratud personaliseeritus: kandideerimisprotsess töökuulutuste kaudu on tihti isikupäratu, kuna see hõlmab sageli standardiseeritud kandideerimismaterjalide esitamist, ilma võimaluseta tuua esile isiklikke tugevusi või kogemusi.
• automatiseeritus: kuulutuste kaudu kandideerimine võib hõlmata automatiseeritud sõeluuringusüsteeme või jäikasid valikukriteeriume, mistõttu on ebatavalise tausta või oskustega kandidaatidel raske end märgatavaks teha.
• siseinfo puudumine: töökuulutused ei pruugi pakkuda samal tasemel siseteavet või teadmisi, mida võiks saada isiklike sidemete kaudu, mistõttu on ettevõtte töökultuuri hindamine või ametikoha kohta siseinfo hankimine keeruline või ei pruugi avalik info vastata tegelikkusele.
• pikaajalised kandideerimisprotsessid: töökuulutused võivad nõuda ulatuslikke kandideerimisvorme, mitut intervjuuvooru ja erinevaid hindamisi, mis võivad olla aeganõudvad ja nõudlikud. See pikk protsess võib olla kurnav, eriti kui kandideerite korraga mitmele ametikohale.
• kõrge tagasilükkamise määr: kuna töökuulutused meelitavad ligi palju kandidaate, võib tagasilükkamise määr olla kõrge. Korduvad tagasilükkamised võivad olla demotiveerivad ja põhjustada ebakindlust, mõjutades enesekindlust edasises kandideerimiste faasis.
• ebatäpsed ametikirjeldused: mõnikord võivad töökuulutustes olla ebamäärased või puudulikud ametikirjeldused, mistõttu kandidaatidel on raske täielikult mõista ametikoha nõudeid, kohustusi ja ootusi. Selguse puudumine võib pärast liitumist põhjustada ootamatuid konflikte.
• piiratud paindlikkus: töökuulutused kirjeldavad tavaliselt konkreetseid töönõudeid ja nõutavat kvalifikatsiooni, jättes vähe ruumi läbirääkimisteks. See võib olla puuduseks kandidaatidele, kes otsivad karjäärimuutusi, mis nõuavad ülekantavaid oskusi või teistsugust tööstuse tausta.

See viimane punkt on ju täielikult minu kohta. Ja kindlasti veel mõne teie kohta, kes te tööturul ringi vaatade, lootuses leida midagi uut ja paremat. Olgu selleks siis palk, kollektiiv või ülemus.

Minu jaoks on aga läbi tutvuste “kandideerimine” või siis tööle saamine kordades mugavam ja kindlam. Esiteks saan ma koheselt ilma keerutamata küsida töökultuuri ja sisekliima kohta. Vestluselt antakse ikkagi ju hea ja ilus ülevaade. Keegi ei ütle, et tegelikult tegevjuhil on alkoholiprobleem ning täiesti okei on ka see, et ta helistab sulle laupäeval purjus peaga, sõimab näo täis, laseb sind lahti ja esmaspäeval ei mäleta midagi. See muide ei ole suvaline näide, vaid päriselus aset leidnud juhtum. Mitte küll minuga. Kõik tahavad head muljet jätta. Nii kandidaat, kui ka tulevane tööandja.

Töövestlustel on miskipärast tavaks töötasu osa jätta kõige viimaseks. Juhul, kui see pole koheselt töökuulutuses välja toodud. Samas kui tuttavatega rääkida, siis on palgast rääkimine kui mitte esimene, siis teine-kolmas punkt kohe kindlasti, mida puudutada. Ja ma leian, et see on jumala okei. Vestlus võikski ideaalis välja näha selline, et kui kandidaat on endast rääkinud, siis teeb tööandja otsuse, kas minnakse edasi või mitte, kui jah, siis räägib ta avatult palgast ning boonussüsteemist ja seejärel teeb kandidaat otsuse, kas minnakse vestlusega edasi või millised on tema ootused töötasu osas. Ei ole vaja seda keerutamist ja uina-muina ajamist. Asume asja kallale, räägime ausalt ära ning lähme eluga edasi.

Kogu selle pika jutu võtan ma tegelikult kokku ühe lausega:

Kõige parem töökoht on see, mida ei ole avalikult üles pandud.

Aga loomulikult on ka erandeid ja kõigele ei saa ühtemoodi läheneda.

Lõppkokkuvõttes ei pruugi avalike kuulutuste kaudu ideaalset töökohta alati leida, kuna mitteavalikud ametikohad ja võimalused võivad minu (või sinuga) paremini sobida. Oluline on leida tasakaal, hinnates samal ajal ka oma aega ja eneseväärtust. Samas tuleb meil siin Eestis ikkagi silmad-kõrvad lahti hoida ja uurida erinevaid võimalusi, sest ainult nii suurendan ma oma võimalusi leida ideaalne ametikoht ning ettevõtte, mis on harmoonias minu eesmärkide, oskuste ja väärtustega. Firmad ja nende värbamispoliitika on samuti erinev. Kuldne kesktee on siiski vaadata kõikjal ringi ning seejärel oma otsus teha.

Millised osad sina töövestlustel välja jätaksid? Või millise osaga sooviksid sa alustada?