Koliks maale ära!

Ma mäletan, et mõni aeg tagasi kuskil Eveliisi kommentaarides ma kirjutasin, et.. kuigi ta elab minu silmis karuperses, siis mul ei ole probleemi sinna kaugele mõnikord sõita. Lapsed saavad mängida, meie joome alati veini (joodikud ju), mehed saavad omavahel läbi. Et sõbrad ilmselt ei võta seda nii, et pekki, sa elad nii kaugel, ma enam ei suhtle sinuga.

Kui me nüüd eelmine nädalavahetus seal jälle külas käisime, siis ma mõtlesin õues suitsu tehes ja jalutades, et.. mine pekki, tegelt vabalt elaks sellises kohas. Ilm oli ilus, päike paistis, lumi sillerdas.. Mõtlesin, kui mõnus oleks hommikuti terrassil istuda ja kohvi juua ja olla. Nautida seda vaikust ja..

Jah, mulle ei meeldiks ärgata kell kuus, et jõuda kaheksaks tööle ja see koht asub kaugel ja.. Aga suures plaanis. Ma ärkan praegu 6.30 ja ma elan kesklinnas. Mu sõbrad, noh, need päris sõbrad, ju tuleks ikkagi külla. Jah, ma ei elaks enam taksoga seitsme minuti ja 5€ kaugusel, elaksin 27€ ja 30 minuti kaugusel, aga still.. nad on ju mu sõbrad, nad ei loobu minuga suhtlemisest, sest ma elan maal. Mina näiteks lähen hea meelega Eveliisile külla, miks meie sõbrad meid hülgama peaks?

Suures plaanis pean ma kuu aega veel tööl käima, siis võin isegi oma kuuekuupalgalipikutega panka minna. Aga.. arvestades minu jätkuvalt ebastabiilset sissetulekut, sest ma kasutan usinalt ka palgatapuhkuse päevi.. Pole need summad vist ikka piisavad. Arvestades, et mul on siin ametlikult ka kaks ülalpeetavat. Jaja, ma tean, võin pangas öelda, et me lahutame ja otsin elamist endale jne, aga suures plaanis.. Ega ma teagi, mis selline maamaja maksaks ja kui palju tööd sellega veel oleks ja..

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Ma tahtsin rääkida, et käisin tõelise sõbrana külas – oma toit kaasas ja vallutasin sujuvalt köögi.. “Palun kaussi, veel ühte, a anna veel kaks..” Lagastasin köögi, aga vähemalt tegin süüa, eks :) Tasakaal oli olemas ja nagu Eveliis kinnitas, on neil isepuhastuv köök, tee mis tahad. Ma proovisin kõik leivapuru ikka kokku pühkida, et Marek mu järelt koristama ei peaks.. Aga nagunii koristas.

Kolm tundi kokkamist võõras köögis

Kui me Tais reisil olime, kirjutas mulle Eesti Pagar, et nad sooviks saada Instagrami storys ülevaadet, mida saab teha mustast leivast. Algul plaanisin laupäeval kokata, see aga jooksis nii kiiresti käest ära, et mõtlesin, pidime nagunii Eveliisile külla minema, võtan asjad sinna kaasa ja kokkan seal. Suurem köök, teine taust, idekas. Aga kuna ma kokkasin lõpuks kolm tundi ja pilte tuli nii palju, siis.. ma ei malda neid jätta lihtsalt arvutisse seisma ja jagan teiegagi.

Kõigepealt alustasin hoopis magustoidust. Ma tahtsin ideaalis teha triibulist, aga kuna ma sain aru, et sinimustvalget sellest nagunii ei tule, siis hea küll. Esmalt segasin kokku jäätise ja rasvatu kohupiimakreemi, pigistasin sisse poole sidruni mahla ja jätsin sulama.

Seejärel asusin ette valmistama võileibu, esmalt tegin valmis kaks määret. Sinna panin köögitoorjuustu ja ühe rasvatu kohupiimakreemi. Poolele sellest lisasin ka peedimahla.

Kuna see jäi suhteliselt maitsetu, hakkisin sinna sisse peotäie päikesekuivatatudtomateid ja teate, see tuli ülihea.

Siis vahepeal tegin valmis kõik katted (retseptid allpool), augutasin leivad ja grillisin leivajäägid meega. Magustoidu jaoks.

Seejärel polnudki muud kui hakkasin leivapealseid täitma. Peedimäärdele lisasin peale Gran Regale kõvajuustu (Valio uus toode ja totaalne lemmar!)

Retsept: mustaleiva rattad peedikreemi ja kõvajuustuga ning prosciutto singi ja mango-maasika salsaga

Teise variandina, mis poleks kala, tegin midagi ülilihtsat, aga ülimaitsvat.

üks Taist toodud mango
peotäis maasikaid (Selverist sain, jumala hea maitsega olid)
supilusikatäis tšillihelbeid

Serveerisin siis leivale prosciutto sinki, panin peale natukene salsat ja lisasin tšillihelbeid veel kaunistuseks.

Retsept: mustaleiva suupisted kalaga

Tegin heeringa ja suitsulõhe tartari. Oh, ma olen nendes kogustes nii halb.

Heeringa tartar

400gr heeringafileed
2 punast sibulat
poole sidruni mahl
kaks supilusikat õli
soola-pipart
maitserohelist

Tükelda kõik imepeeneks ja sega omvahel. Alla läks siis see köögitoorjuust+rasvatu kohupiimapasta, et poleks nii kuiv.

Lõhe tartar

400gr külmsuitsulõhefileed (võid teha ka värske kalaga)
poole sidruni mahl
kaks supilusikat õli
soola-pipart
maitserohelist

Tükelda kõik imepeeneks ja sega omvahel. Alla jälle see köögitoorjuust+rasvatukohupiim. Kaunistasin sibularataste ja kapparitega.

Retsept: väljamõeldud mustaleiva magustoit

Ma ei tea, kas sellel on mingi retsept või ei. Mina teen seda oma ema järgi, mille ma olen kohandanud iseendale meeldivaks. Mu ema karamelliseeris suhkru ja võiga alati riivitud leiva, pani seda kihiti maasikate ja vahukoorega. Kuna ma ise vahukoort ei söö, kohupiim tundub liiga lamp, siis kasutan ma väga paljudes magustoitudes jäätis+kohupiimakreem kooslust, millest üks on alati suhkruvaba. Siis ei jää liiga magus ja sidrunimahl annab alati mõnusat hapukust juurde.

Sel korral kasutasin mustsõstraid, tundus selline mõnusalt eestimaine ja eeldasin, et annab ka hapukust. Suhkru asemel röstisin leiba hoopis meega, mille ma riiulist leidsin. Oli kunagi mingis Loodusväe pakis. Sellepärast mulle meeldivadki mu põhjatud sahtlid ja kapid, sest seal leidub alati x asju, mida vajadusel käigu pealt kasutada. Ma lihtsalt haarasin riiulist suvalisi asju kaasa Eveliisi juures, et äkki tahan kokates kasutada. Kõike kasutasin. Päikesekuivatatud tomatid, kapparid, mesi, tšillihelbed, kõik läks kaubaks. Mulle meeldib köögis suvalt, ilma kindlate retseptideta toimetada.

Ma loodan, et ma ajasin nüüd isu peale :) Millega teie end nädalavahetusel hellitate? Klassikalise kiluvõileivaga? EV101 ju. Eelmine aasta ma mäletan, Insta feed oli konkreetselt kiluvõileibu täis :D

Samal teemal
Jaga teistega ka :)

22 Comments

  1. Mis maalkell elamisse puutub siis võin öelda, et maal elades seltsielu isegi aktiivsem, eriti soojal ajal. Sõbrad suurima heameelega tulevad grillima, sauna jne. Ikka midagi muud kui linnas aianurgas sussutada naabrite silme all.
    Ma elan linnast tunnise sõidu kaugusel, enamus sellest maanteesõit kuna kontor linna ääres. Saaks rongiga isegi käia aga ma ei viitsinud seda praktiseerida. Nüüd olen kodune, lapsehoolduspuhkusel.
    Jah, linna mõnele üritusele minek nõuab suuremat planeerimist aga miski pole võimatu. Samuti toimub maakohtades vahvaid üritusi. Linnad käies saab sõprade juures ööbida, ei pea hotellis olema jms.
    Kogu privaatsus, ruum, vabadus jms kaaluvad üles selle, et planeerimist rohkem vaja. Minu jaoks tööle/koju sõitmine nö minu aeg kui lülitan end töö mõtetele ja pärast välja jne.
    Mul mitmeid kolleege, kes elavad uuselurajoonides ( Laagri, Pirita jms) aga sõidavad ka üle tunni tööle.

    Igatahes maal on üli mõnus!
    Nt Raplamaa – hea ühendus Tallinnaga, kohapeal mitmed lasteaiad, head koolid, lai valik huvitegevusi, söögikohti, kino, raamatukogu, kultuurikeskus, ööklubi, pubi, ujula (Valtu), spordihooned, haigla…kõik eluks vajalik, mille tõttu pole Tallinnasse vaja minna. Isegi töökohti leiab kohapeal.

    Kaugemale tahta siis nt Järvamaa, Lääne- Virumaa.
    Elukvaliteet on maal parem. Sa päriselt saad end välja lülitada ja puhata.

    Alati võimalus oma hobi tööks keerata, sinu puhul toitlustamise asi.

    1. Lubage naerda, maal on elu nagu lust ja lillepidu või? No siis sa küll päris maal ei ela :D
      Esiteks teed on kohutavad-aukus.Kevadel palvetad,et jõuaksid maanteele mitte ei jää mutta kinni. Talvel vaatad kas jõuad ikka autoga kuskile st kas on lund lükatud või ei ole.Mul oli see aasta KAKS nädalat lükkamata, kui algul sai autoga läbi gaas põhjas siis lõpuks jäin keset teed lumevangi ja siis sai vihast karjudes lumelükkaja helistatud et nii need asjad ikka ei käi (oli puhkusele läinud keset lumetormi ja asendaja ei teinud oma tööd üldse). Lisaks aed ja maja tahab kõpitsemist mitte ei istu perset laiaks iga päev hommikust õhtuni. Külaelu on selline, et näo ees tehakse head nägu ja selja taga kirutakse sind maapõhja.Küll neid külajutte tuleb lihtsalt heal juhul sa ise neid ei kuule.Maal elades sõltud autost sest bussiliiklus pole nii nagu Sina tahad.Kütusekulud suurenevad märgatavalt.Aga kokkuvõttes elan maal ja mulle siin isegi meeldib.Värske õhk,koguaeg on midagi teha et ei istu käed rüpes, oma köögiviljad,puuviljad,marjad jne. Oma kanad,kitsed,pardid jne. Vabas õhus sport jne. Maale kolides peab alati läbi mõtlema nii plussid kui miinused mitte nii, et ah lähen nüüd maale. Ma ei kujuta ette üldse, et Marimellid sobiksid maale elama (ärge seda solvanguga palun võtke).

        1. Jumal tänatud, et sa ei ole. Nagu ma koguaeg rõhutan siis see kuidas inimene loeb oleneb temast. Kahjuks läbi ekraani Sa mu emotsioone ei näe ja smaile ekstra Sinu pärast ma ei kasuta.Muide, mitte keegi pole kunagi mind närvilisena läinud ja ma pole kunagi tühiasja pärast närvi läinud.Ma naeran väga palju ja peres olen ma hüüdnimega rõõmurull.Kas närvihaigele inimesele pannakse selline hüüdnimi? Aa, sa mõtled miks ma oma lumelükkajale helistasin ja AHASTUSEST ja NUTMA PUHKEDES ütlesin, et nii need asjad ei käi või? Sest kui sa ei saa oma kodust välja poodi,tööle vms siis see ei aja mitte närvi vaid nutma.Aga mis ma lollikesele ikka seletan.Ilusat päeva!

      1. Kas sa elad veel sellisel “maal”, kus on 50km kruusa/metsateid?
        Minu “maa” on pärnust 45km kauguse. Metsa sees. Kruusateed on sellest 7km, 10a tagasi oli 20km. Pole pori, kruus on. Suvel tolmab. Teed hooldatakse.
        Küla ja alevi elu on uhke. Erinevad üritused. Klatsitakse ikka, aga ikka pigem siis, kui uue auto ostad, et vahi rikkurit.
        Alati ole elu selline nagu sul on. On ka teistmoodi. Niiet sa ei saa väita, et maal on teed jubedad. Igalpool küll ei ole.

        1. No ja maal ja maal on sellessuhtes ka vahe, et üks ongi keset laani ja metsa ja totaalne karup… teine on 30km linnast ja asfalteega ja normaalne. Ma pean silmas pigem linnalähedale maale, mitte karup… mustikale :D

          1. Need majad, mis on “30km linnast ja asfalteega ja normaalsed”, on ka vastavas hinnaklassis… Eveliisi puhul on vist nii, et nad said siiski selle maakoha päranduseks? Ei? Pärandusega on muidugi teine lugu, sest ei ole vaja kusagilt leida 100 000+ euri…
            “Maaeluga” kaasnevad palju suuremad väljaminekud võrreldes korterieluga Tallinna kesklinnas…
            Ise elan Keilas eramajas ja käin 5 korda nädalas läbi ummikute või rongiga tööle. Varem elasin Mustamäel korteris ja oi kui palju lihtsam elu ikka oli. :D
            Muidugi on oma majas elamisel suured plussid (jajah, kõik unistavad kastepiiskadel jalutamisest, hommikukohv käes, ja need lõputud grillipeod jne jne…), aga kui enda vastu aus olen, siis kohati on kopp väga ees sellest kaugusest, sest igapäevane elu on nii Tallinnaga seotud… Metsik kulu kütusele ja muule transpordile ja just see ajakulu… Kui praegu arvutan, siis selle raha võrra, mille me terve perega kulutame pidevalt Keila-Tallinn vahemaa läbimiseks (2 autot peres, sest suht võimatu käike nii sättida, et ühe autoga alati käidud saaks), oleks võinud olla igakuine laenumakse suurem ja oleks saanud Tallinnasse päris kobeda elamise…
            Keila ei ole muidugi veel päris maakoht…
            Maakoha osas tuleb ka mõelda sellele, kuidas lapsel seal kasvada on… Kui kaugel on kool, kui kaugel sõbrad… Eveliisi laps on ka praegu veel lasteaialaps ja sellisega elu lihtne… Aga kui laps on juba nt 9-aastane, siis ta tahab hakata sõpsidel ise külas käima ja sõpsid tahavad temal külas käia… Aga kuidas lapsed seda teevad, kui kõik on mingi 4-5 kaugusel…
            Valik on muidugi teie, aga tuleb kindlasti läbi mõelda KÕIK aspektid ja mitte kujutada maaelu ka liiga idülliliselt ette. :D

  2. Vaatasin üle-eelmine nädalavahetus Maahommikut ja seal oli üks paar avanud kodurestorani lausa kohas, kus inimesi üleüldse vaid umbes 100, seda siis paari km raadiuses. Võru vallas kusagil. Kuid Võrusse oli ka vist ikka paarkümmend km. Kusjuures nad rääkisid, et isegi kuidagi toimib see restoran. Et pidavat inimesi käima küll. Vaata see klipp ära, etv lehelt peaksid leidma. Ma ise arvan, et maal on ikkagi raske alguses ja nõuab kõva närvi, et kõik tööle saada, kuid kui õnnestub, siis võib rahulolu olla lõpuks kordi parem kui linnas elades.

    1. Ma arvan, et kui mingit nišikat teha, siis tulevad inimesed ka Tallinnast kohale. Kui kuskil natuke suuremas kohas lõuna-asja pakkuda, usun, et on ka minekut.

      1. Sattusin juhtumisi seda kommentaari lugema, olen Maahommikus näidatud koha perenaine :) Tahaks kohe teha paranduse, et restoraniks me siiski end ei tituleeri ja ka kodurestoraniks mitte. Ikka kohvik. Mida me ise sellest kogemusest õppinud oleme, on see, et ise tuleb uskuda sellesse, mida teed ja teha seda armastusega, siis on kõik võimalik! Eks esimene aasta oli ikka üsna peost-suhu elu, aga edasi on läinud kõik ainult kergemaks ja paremuse poole. Kusjuures, alustasime kaks kätt taskus ilma igasuguste säästudeta ja palju on veel kohviku kallal nokitseda, millega me ka jooksvalt tegeleme.

  3. Maal on mõnus ja plussid kaaluvad miinused üle tegelikult. Okei, kõik ei ole käe jala juures ja natuke on varasele lennule tüütu minna, aga põhimõtteliselt on need vaid väikesed miinused. Lisaks on maal mu meelest kordades rohkem võimalusi soovi korral millegi omaga tegelema hakata. Ja sõbrad tulevad külla ka karuperse tõesti:)

  4. Loen postitusest, et 30 min kaugusel… See ei ole mingi vahemaa. Elan linnast umbes 20-30 min kaugusel, kõik sõltub sellest, mis ajal liikuma hakkan ning kuhu linnas minna tahan. Hommikuti sõidan kesklinna 25 min ja seda väga paljudest Pirita ning Nõmme inimestest kiiremini. Linna sõiduks on mul umbes 3 erinevat teed/võimalust, seega ummikud saavad välditud. Ise nimetan oma kodukohta “linnalähedalmaal”. Mul pole kunagi pähe turgatanud mõtet, et koliks linna, sest meie aleviku seltsielu on vägev – teatrid, simmanid, ühistegevused, ringid, koolid, muusikakoolid, lastaiad, terviserajad, taluturg, kohvikutepäevad jnejne… Kuid sellejuures on kinnisvara hind 30-40% odavam kui linnas (ok, praegu tõuseb, sest asukoht on populaarseks muutunud noorte perede seas) ja võib saada ka väga häid pakkumisi, kui hoiad silma peal ning pigistad mõne koha asja kohapealt silma kinni, näiteks maja külakeskusest paari kilomeetri kaugusel.
    Maal on mõnus :)

  5. Mari-Leen, kas sul juhiluba on? Mulle nagu oleks silma jäänud, et sul pole.
    Maale kolides on see päris vajalik, sest ei saa eeldada, et kogu liikumine on ainult mehe pärusmaa. Maal elades on raske ainult teisest sõltuda ja sellele teisele vahel tüütu kah. Lõpuks ikka. Ühistranspordile maal pigem ei loodaks ja lõputult taksodega vurada oleks narrus.

    Maal elada on muidugi tore. Aga ausalt, ma ei usu, et teie pere täiskasvanud päris maaeluga hakkama saavad. Kuskil väiksemas keskuses – miks mitte? Hedonile tuleks küll kasuks ja küllap talle meeldiks ka. Väiksema koha laste lapsepõlv on pea alati vahvam kui linnas korterilastel või üksiku metsatalu lastel.

    Normaalne maja, kuhu ei peaks hakkama kohe tuhandeid või kümneid tuhandeid sisse lappima, on kallim kui korterikökats, aga alati võib ootamatult ka pärli leida.

    Blogist oleks muidugi ülipõnev lugeda “MariMelli metsatalu ja kodukohviku lugu”, aga reaalsus on siiski see, et suvalises paigas asuv nišisöögikoht ikka hinge sees ei hoia. Tai toidu ja tillukeste sätitud snäkkide pärast keegi mingeid ekstrakilomeetreid vaevalt et sõitma hakkab. Sõbrad ainult. Lõpuks lähevad püsi- ja toorainekulud suuremaks kui paar võimalikku klienti päevas suudavad sisse tuua. Suvalises metsakülas ei toimi see kunagi, kui pole juures majutust või mingit tõmbenumbrit. Jällegi – väikekeskuses võiks isegi toimida.
    Igal juhul on põnev värk.

    Muide, pank võtab Meelise sinuga koos jutule küll. Firma ju on, seega inimesel ka töökoht. Kui ta endale kas või miinimumpalka maksab, siis ei ole ta midagi ülalpeetav ja sobib laenu kaastaotlejaks päris hästi. Aga kui te niisama sahkerdate, siis pole muidugi mõtet. Igal juhul saad kasutada Kredexi noore pere käendust, see on päris suureks abiks.

    1. No ma ei mõtlegi maa all mingit totaalset “hakkan talu pidama” varianti.. pigem mõtlengi al 20-30km Tallinnast (linnast).

      Lube pole. Niši koht ei toidaks ära ka Tallinna kesklinnas ilmselt
      :)

  6. Maal on tüütu, koguaeg on maja rahvast täis ja mis kõige hullem veel – külalised tulevad juba hommikul ja mõni tahab veel ööseks ka jääda

  7. Ma avastasin selle blogi paar nädalat tagasi :) Pole suur blogide lugeja, kuid siit leiab nii palju, mida endale kõrva taha panna. Ise kolisime pool aastat tagasi maale, tahtsime linnakärast eemale. Ainus miinus ongi nüüd tööle ja töölt tagasi sõit, lisakulutus aga no saab hakkama. Proovin ka antud tartarid ja magustoidu järgi. Jõudu ja jaksu teie vahvale perele :)

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *