Meelis kirjutab: kõik palgad avalikuks! Jah või ei?

Olles hetkel ka ise (pool)aktiivne palgatöö otsija, siis paratamatult ajab vahest närvi või siis oleks pigem mugav, kui koheselt oleks palgad ka avalikud. Ometigi seda meil siin Eestis väga ei tehta või siis kui tehakse, ilmneb laua taha istudes, et numbrid kuidagi ei klapi. Ehk siis lugu on ajendatud Raha Geeniuse loost.

Vabandan juba eos ette, kui ma kedagi solvan, ärritan, endast välja viin, alandan või muud moodi kehvasti tundma panen… Sest no aastal 2019 on keeruline kirjutada midagigi, mis kedagi ei solvaks, haavaks, puudutaks jne. 

Nagu loost selgub, siis Lätis ja Leedus on palganumbrite avalikuks tegemine seadusega kohustuslik, Eesti on selles vallas alles kiviajas. Loomulikult leidub üksikuid pärle, kuid need on pigem erandid kui reeglid. Vaatasin just huvipärast enda kandideerimisvaldkonda, et kas ja kui palju on seal avalike palkadega töökuulutusi.

Kokku on pakkumisi 67 ja neist palga või siis vähemalt avaliku palga vahemikuga on 16. Ehkki siinkohal ma veel noriks, sest müügiesindaja tööpakkumine turunduse- ja kommunikatsiooni vallas ei ole minu arust õige rubriik kus tiksuda. Eriti sellel firmal, kes kaubanduskeskustesse neid Telia, LHV ja Elisa müügimehi värbab. Aga ma saan aru, et nad on reaalselt igas kategoorias esindatud. Ehk siis tegelikkuses võtaks ma sellest 16nest maha julgelt veel neli. Pärast neid võtame veel maha neli kuulutust, mis on puhtalt müügitöö (ehk siis ei ole turundus- ja kommunikatsioon) ja ega ei jäägi alles palju neid avaliku palgaga pakkumisi.

Üks mu tuttav rääkis muidugi seda, et isegi kui palk on avalik, siis see ei tähenda, et see ka reaalsusele vastab, sest töövestlusel selgub hoopis midagi muud. Nimelt oli tema siis kandideerinud töökohale ja üldse mitte palga pärast, vaid talle meeldis organisatsioon, tema sõber töötas seal…

Kui töövestlusel küsiti, mis tema palgasoov on, oli tema imestus suur, sest neil oli palk avalikult väljas. Personaliinimene tegi võltsilt imestunud näo ja teatas, et tegemist on eksitusega ja sellist palka nad kindlasti valmis maksma ei ole.

Kus see viga tehti? Ja ei taibatud siis parandada? Aga ei, asi polnudki niivõrd veas kui lollitamises, firma eesmärk oligi proovida palgaga meelitada inimesi kandideerima ning neid siis vestlusel murda ja tööle võtta see, kes on nõus tulema väikseima palga eest. Selline on Eesti normaalsus töömaastikul?!

Rimi esindaja ütleb selles loos, et palga järgi töökoha valik ei garanteeri töötajale alati rahulolu. Njah, aga pidades silmas eelmises lõigus kirjutatut, siis ega ka ettevõtted ise ei ole just altid palka maksma. Tegelikult eelistatakse sellistel kohtadel ikkagi inimesi, kes küsivad vähem raha. Töö saab ju tehtud. Ja no kui lähebki teise kaubandusvõrku, siis las läheb. Vähemalt mingi aeg sai töö tehtud ja mure justkui lahendatud.

Aga kas palk motiveerib jääma? Julgen väita, et ei motiveeri. Mingi aja võib küll ära olla, kuid kui ikka kolleegid ja üldine õhkkond ei soosi töötamist, siis seal asutuses pikka pidu ei ole. Ma olen enam kui kindel, et inimesed on nõus väiksema palga eest töötama, kui neile endile seal meeldib.

Tegelikult olen mina vägagi selle poolt, et palgad oleks siiski avalikud. Esiteks näeksid ka firmade esindajad ehk tulevased tööandjad, milline on tegelik palkade tase antud ametikohal ning ka inimesed kes kandideerivad, on teadlikud sellest millist palka nad võiksid/peaksid saama. Loomulikult ei saa välistada seda, et tegelikkuses võib palk olla väiksem kui kuulutuses, aga vähemalt siis on kandideerijal mingigi alus kuhu tugineda kui järsult seda numbrit väiksemaks hakatakse tingima.

Seega andke teada omi mõtteid. Kas palgad peaksid olema avalikud? Mis on plussid ja mis on miinused? Kuidas võidab sellest kandideerija? Kuidas võidab sellest tööandja? 

14 Comments

  1. Palk ei ole minu hinnangul nii must-valge number. Esiteks nagu sa ise välja tood ei tohiks raha number olla kusagile tööle kandideerimise põhjuseks. Teiseks sõltub see tööle võetava inimese kvalifikatsioonist, oskustest, kogemustest jne. Kandideerijate taust on väga erinev – mõni alles alustab selles valdkonnas, teisel on kümme aastat kogemust. Sama palk sellisele kahele poleks loogiline. Kolmandaks olen mina kokku puutunud mitme juhuga, kus katseajal ongi palk natukene madalam ja peale inimese tegelike oskuste nägemist korrigeeritakse see vastavaks.
    Kokkuvõttes arvan mina, et palganumbri avalikustamine ei anna midagi juurde. Ettevõtted, kus töötajate panust reaalselt ka hinnatakse, on valmis maksma konkureerivat palka. Töötajana tean ma ise palgataset, mida selles sektoris pakutakse ning mis on minu teadmised, kogemused ja oskused, mida ettevõttele vastu pakun.

    1. Täiesti nõus selle kommentaariga.
      See palk, mida ettevõte on valmis sobivale inimesele pakkuma, sõltub nii paljudest erinevatest aspektidest, et palganumbri kohustuslikuks muutmine tooks ainult segadust kaasa.
      Ja mis kibestunud jutt see alati inimestel on, et nagunii võetakse tööle see, kes kõige vähem palka küsib. Võibolla tõesti juhul, kui töö on ülilihtne (võtad kasti ühest riiulist ja viid ta teise riiulisse), on mõistlik tööle võtta “odavaim”, aga tööga hakkama saav (!) inimene.
      Ma tahaks tõesti näha ühte edukat ettevõtet, kes teeb finantsjuhi, turundusjuhi, raamatupidaja või sekretäri puhul valiku puhtalt selle põhjal, kes vähem palka küsib. Jah, teinekord võetaksegi tööle ka sarnastele ametikohtadele väikseima palgasooviga töötaja. Nt juhul kui ettevõttel ongi võimalik värvata üks noor ja potentsiaaliga kandidaat, kelle väljaõpetamiseks ja toetamiseks on ettevõttel aega, ressurssi ja tahtmist. Aga ka sel juhul on selline valik siiski põhjendatud, mitte tehtud puhtalt rahanumbri järgi.

  2. Eelmine kommenteerija kirjutas minu mõtted juba ära.
    Muidugi vargsi loodetakse, et tööle tuleb superinimene , kes lepib väiksema palgaga. Aga teine asi on see, et samal ametikohal makstakse väga erinevat palka, olenevalt sellest, kes tööle palgatakse. Milline on haridus, eelnev kogemus, saavutused. Kui töötajat on väga vaja, aga ideaalset ei leita, siis võetakse ka algaja ja tema tasu on madalam. Kui leitakse ideaalne, siis pakutakse talle ka rohkem. Väga häid tegijaid ostetakse üles. Eesti on väike ja kõik teavad kõiki. Palgafondid ei ole piiritletud kindla summaga, mänguruum on üpris suur, sõltuvalt sellest, kui suurt väärtust uus töötaja võiks luua.
    Kuna sa tegutsed turundus- ja müügivaldkonnas, siis peaksid palkadega hästi kursis olema. Võta siis see keskmine, millega ise rahul oleksid ja küsi seda. Mina teadsin oma eriala palkasid juba siis, kui seda eriala alles omandasin- ka minu sektoris pole palgad avalikud, aga koolitustel ja praktikal ikka kuuled, kus ja kui palju makstakse.
    Palgainfo Agentuurist saab infot oma valdkonna ja ameti keskmise palga kohta. Vasta küsitlusele ja uue info saad veel sel aastal.

  3. Noh, see on selline nii ja naa küsimus. Olen olnud mõlemal pool lauda – nii värbaja kui ka töö otsija rollis. Tugevad argumendid on mõlemal pool.
    Aga mõlemal pool olen tänaseks jõudnud sinnamaale, et nö palga “põrand” ehk tase, millest allapoole ei maksta, võiks pakkumises kirjas olla.
    Ja saabki ju selgitada motivatsioonisüsteemi, kvalifikatsioonist jms sõltuvalt palgatõusu võimalusi juba tööpakkumises.

    See tähendab muidugi seda, et tööandja peaks enda jaoks oma ettevõtte palgasüsteemi ja töökorralduse väga hästi selgeks tegema. See on meie juhtide jaoks aga väga suureks murekohaks. Kui mujal Euroopas on juhikohtadel tihti ikkagi inimesed, kes on samas valdkonnas kõige madalamalt pulgalt alustanud ja siis karjääriredelil üles roninud – ehk siis teavad üksipulgi oma valdkonda ja oskavad ka näha, milliste oskuste ja kvalifikatsiooni eest lisatasu maksta – siis meil on juhtideks-jupijumalateks tihti täiesti valdkonnavõhikud. Särasilmsed noored “ärijuhid” ja “haldusjuhid”, kellel küll bakalaureusepaber taskus ja enesekindlus üle ääre voolamas, kuid tegelikud teadmised valdkonnast paremal juhul ähmased.
    Nii ei osatagi ettevõtte sees arenguastmeid ja korralikku palgasüsteemi paika panna. Ei osata koostada korralikke töökuulutusi, mille põhjal tööotsija reaalselt aru saaks, mida temast tegelikult oodatakse, millised on arenguvõimalused, palgatase alustades, võimalik palgatase tulevikus ning palgatõusu astmed.
    Üks tuttav töötab ühes suures rahvusvahelises ettevõttes ja on väga rahul. Just seetõttu, et ettevõte on paika pannud selged arengutasemed. Igal aastal tõuseb palk mingi x % võrra, peale x aastat töötamist on edutamisvõimalused teada jne. Ehk siis ei pea ootama ja lootma ja ülemuse kintsu kaapimas käima, vaid asjad on selgelt paigas ja kõigile ühtemoodi teada. Inimesed tõmblevad vähem, keskenduvad rohkem tööle ja on rahul.

    Üldiselt inimene ikkagi tahab teada, mis on töökoha puhul palk alustades, kuhu on võimalik jõuda ning millest see sõltub.
    Meil pallitakse see palgateema tihti hoopis töötaja väravasse. Et saadetagu aga CV koos palgasooviga. Olen saatnud, on vestlusele kutsutud ja siis teatatud, et CVs kirjas olnud palka kohe kindlasti maksta ei saa ja pakutakse oluliselt väiksemat summat. See info oleks viisakas edastada juba vestlusele kutsudes – siis saan vajadusel kohe otsustada kandideerimisest loobumise kasuks. Sest kui tööandja pakutav palk on minu soovitust ikkagi poole väiksem, siis me ilmselt kompromissi ei leia.

  4. Absoluutselt peaks olema avalik, sest esiteks see reguleeriks mõne ajaga tööturu ühtlasemaks.
    Teine asi, miks see vajalik on, on just see sama teema, et kogu aeg kurdetakse, et ilma kogemuseta noored töötajad küsivad ulme summasid palkadeks. Kui palgad oleks avalikud, siis oleks juba kooliskäivatel noortel ülevaade, mis üldse toimub töömaastikul ja kus aladel millist palka pakutakse. Kaoks ära liigsuured ettekujutused ülisuurest palgast ja asenduks reaalsete numbritega, millega arvestada oma valikuid tehes nii õppe- kui tööelus.
    Kolmandaks on see austus nii töötaja kui enda aja suhtes. Kui mingi tööandja on ikka väga ahne ja tahab maksta madalamat tasu kui antud alal kombeks, siis see raiskab endast lugupidava kandideerija aega. Samamoodi kogu see protsess – vestlused ja kandideerimise ülevaatamine raiskab ka tööandja enda aega kui alles hiljem selgub, et see tasu oleks nagunii liiga väike.

    Ega ühtegi tehingut, projekti või tellimust ju ka ei tehta ilma hinda teadmata – sellepärast ongi olemas hinnapakkumised, hinnakirjad jms. See on loogiline, et inimene tahab saada täit ülevaadet asjast, mis ta elu täielikult täitma hakkab ja paraku palk on osa sellest, eriti kuna selline “pime tööturg” tagab eriti tugevalt selle, et samal ametikohal erinevates firmades võib olla väga tugev üle- või alarahastatus. Näiteks tean kohti, mis palkavad raamatupidajaid praktiliselt miinimumpalga eest, aga ka kohti, mis pakuvad kõvasti üle eesti keskmise. Ja see on väga oluline vahe.

    See argument, et inimene ei tohiks valida töökohta vaid palga järgi – loomulikult ja vaevalt et seda tehtaks ka siis, kuna palgaturg oleks erialade lõikes ühtlasem, aga samas on aina enam inimestele oluline ka ülejäänud motivatsioonisüsteem ning alati on olnud tähtsad ka asukoht, tööaja sobivus jne – need asjad ei kao ju ära.

    Teine argument, mida vastu tuuakse, et erinevad palgad eri kogemusega jne – tegelikult on ju nii, et ettevóttel on tavaliselt väga selge arusaam, milliste oskustega töötajat ta soovib ja palgafond. Kui töötaja sellele vastab, siis saabki selle palga. Kui on kombineeritud- või tulemustasu, võib vabalt ka väike vahemik olla märgitud.

    Katseaja ja katseaja lõpetanu palga saab väga edukalt välja tuua tööpakkumises – see ei ole nii, et tööpakkumisse ei saa märkida rohkem tähemärke vms.

    Kõik need vormilised küsimused taanduvad sellele, et kuidas siis need riigid need palgad märgitud saavad, kus see kohustuslik on? Aga näed, kõike saab kui tahta.

    Lihtsalt Eestis on kohati selle tööandja poputamisega liiale mindud – meil on vähe vabu riigipühasid võrreldes teiste ELi riikidega, meil ei saa reedet või esmaspäeva vabaks kui riigipüha langeb nädalavahetusele (nagu paljudes kohtades saab), meil on haiguspäevad kohutavalt halvasti tasustatud, nii et väga paljud töötajad riskivad pigem enda ja kolleegide tervisega kui jäävad koju, meil tööandjad virisevad avalikud meedias isegi Kaitseväe õppuste üle, rääkimata noortest naistest kui “ebameeldivate lisakohustustega ohutegur-töötajatest”, meil kontroll erasektori (sageli ka avaliku sektori) tööandjate seadusandlikkuse koha pealt väga puudulik (tean ise kümneid juhtumeid, kus töötajatega käitutakse seadusevastaselt, aga ette ei võeta enamasti midagi, sest kes jaksaks)…ja siis on meil veel need palgad ka peidetud…

    Ühesõnaga minu arust on see palkade varjamine võrdväärne sellega kui suurtes kaubanduskeskustes poleks hinnasilte. Et iga kauba mis võtad, hinna saad alles kassas teada ja siis on jah võimalus öelda, et sa ei soovi seda ja tagasi viia. Aga see ei ole jätkusuutlik lähenemine.

  5. Olen nõus kommenteerijaga, kes ütles, et palk pole must-valge. Meie paneme enda ettevõttes n.ö tavatöötajate palga avalikuks, aga juhtide oma mitte. Just sel põhjusel, et valime inimese tema oskuste järgi ja see, kui palju ta palka küsib võib anda ka meile märku, kuidas ta väärt on (muidugi, seda määravad veel mitmed asjad). Toon näite: inimene kandideerib juhi kohale suurfirmas, kogemusi on, vastaks tingimustele (oletame, et turundusjuht) ja küsib palka nt 1200 bruto. Siis on aru saada, et midagi on mäda. Ehk see on väike palk, mida küsida, seega ta ennem pidi saama sama palju või vähem. Headele inimestele üldjuhul makstakse rohkem raha. Jah, ka mingi 5000 bruto küsida on Eestis ulme ja siis peaks ikkagi vaatama, et mis firmasse sa kandideerid. Ei saa paraku need inimesed ka Eesti suurfirmades selliseid palkasid (käisin intervjuudel, tean) v.a kõik perekoolis olevad inimesed. Nad töötavad kuskil imemägedel, mida ei eksisteeri. Jah, tegevjuhid ikka teenivad kindlasti nii ja rohkem, aga kui sa oled ikkagi nt. turundusjuht, siis pigem 2500-3000 on reaalne tasu. Muide, fun fact, et suurfirmad polnud nõus sedagi maksma…

    1. ps. see oli ka mõni aasta tagasi (3a), nüüd võib olla on seis parem palga suhtes selles valdkonnas. Mul endal ettevõttes on palk iga aasta oluliselt tõusnud, aga nt. 5000ni on veel aega.

    2. Oot see on nüüd küll väga vildakas loogika, kui ma su jutust õigesti aru saan. Et kui inimene kandideerib ja küsib liiga vähe raha, siis järelikult sai ta eelmises kohas vähem või sama palju – okei, tõenäoline.
      Aga siit edasi teed järelduse, et järelikult talle maksti vähe, sest ta oli kehv töötaja?! Tõsiselt?
      Jumal tänatud, et selliselt mõtlejaid Eesti tööturul eriti palju ei tundu olevat sel juhul. Mina näiteks küsisin töökohta vahetades enda meelest suure palganumbri, mis uuele tööandjale tundus naljakas, sest nende majas said sama taseme inimesed kõik märgatavalt suuremat palka. Aga mina tulin lihtsalt nii masendavalt väikeste palkadega firmast, olimegi kõik alamakstud seal, et see, mida uuest kohast küsisin, tundus mulle juba ulmesuur raha.
      Ja mind kutsuti üle tulema, mitte ma ei kandideerinud kusagile ise, mis on üsna selge märk sellest, et oma kehvade oskuste pärast ma küll eelmises kohas vähem raha ei saanud.
      Kui sa inimeste värbamisele nii lähened, siis pudenevad küll tõenäoliselt väga mitmed väga head tegijad sõelast läbi, sest sa oletad, et nad küsivad vähe raha, sest on saamatud.

  6. Eelmisele kommenteerijale – aga kust sa tead palgataset enda sektoris? Mina küll ei tea! Eesti inimesed ei taha rahast rääkida või vähemalt pole see minu tutvusringkonnas kombeks ning seega polegi nagu end kellegagi-millegagi muuga võrrelda kui mingi umbmäärase keskmise palgaga…

  7. Elan välismaa, enamuste töökuulutuste juures on palgad avalikud. Kui tegu on palgaga mis sõltub kogemustest, siis pannakse palgaks näiteks vahemikus 17 000-18 500 aastas sõltuvalt kogemustest, või kui tegu on päeva palgaga, siis 300-400 päevas vastavalt kogemustele ja oskustele.
    Inimestel ei ole aega ja raha selle peale kulutada, et minna ehku peale intervjuudele, teadamata kas see koht ka rahaliselt neile reaalne on.

  8. Targem on panna cv-sse oma palgasoov siis jääb hiljem ära see pettumus ja üksteise aja raiskamine. Minu arust küll ei ole mõtet kohustuslikuks palk välja tuua. Väga paljud tööd ju olenevad tulemusest siis see otseselt olenebki inimesest endast milliseks ta palk kujuneb. Ei ole ka tore vaadata töökuulutusi kus kirjas palk “540-2000” või palk “kuni 3000”. Parem siis ärgu üldse sinna midagi pangu sest see ei tekitab ebakindlust ja ei motiveeri kandideerimagi.

  9. ilmselt tekitab avalik palk paksu pahandust siis, kui otsitakse uut töökaaslast ametikohale, aga kuna ajad edasi läinud siis üldiselt uutele pakutakse ikka kõrgemat palka kui 5-10a samal kohal juba töötanud inimesele. vähensed ju julgevad ise palka juurde kõsida ja juhid ise ei ole pigem altid seda tõstma. siis soovivad vanad töötajad ju ka sama palka saada, et miks nad kehvemad on..

Comments are closed.