Meelis kirjutab: kompliment või kirstunael? “Sa oled ülekvalifitseeritud”

Ma olen pikalt mõelnud, kas tasub sel teemal kirjutada või mitte. Kindlasti on palju neid, kes elavadki kaasa mu tööotsingutele ja tunnevad endki ehk neis situatsioonides ära, aga kindlasti leidub ka sapipritsijaid, et olen liiga nõudlik, endast heal arvamusel jne. Ütlen kohe ära, et jah, ma tean, mida ma väärt olen. Ehk siis käesolev blogipost räägib sellel korral sellest, kuidas on läinud minu tööle kandideerimised ning millises seisus on need praegu ja kuidas ma oma elukesega edasi lähen.

Kui te küsite, miks ma hakkasin tööle üleüldse kandideerima, siis tegelikult oli see pisut blogilugejate survel ja siis see „ostame oma kodu“ projekt. Aga enne pangast laenu ei saa, kui ametlikku palka ei ole. Ja kuna Leenu juba käib tööl, siis ma mõtlesin, et no lähen ka. Olen tublisti tööl, saame laenu kätte ning siis lähen tagasi arvete/projektitasude peale üle nagu ma seni olen teinud.

Sügisest panin rauad tulle..

Tööle kandideerimist alustasin ma eelmisel sügisel. See tähendab, et ma hakkasin tõsisemalt ja igapäevasemalt erinevaid portaale külastama ja reaalselt ka oma CV’sid saatma. Siinkohal tahan koheselt öelda ka seda, et ma ei saatnud oma CV’d igasse kohta. Ehk siis kui näiteks cvkeskuses oli turunduse vallas 58 tööpakkumist, siis ma kandideerisin kas ühele või kahele kohale.

Nimelt panin ma juba eos omale paika teatud reeglid, piirid, nimeta kuidas tahad, et ma ei kandideeri kõikjale. Esiteks pidi see ettevõte mind „kõnetama“, teiseks pidi töö (vähemalt emapilgul) olema väljakutsuv (loe raske), kolmandaks pidi firma olema tugev või siis tuntud ja võib-olla, et üheks kõige olulisemaks aspektiks oli ikkagi asukoht.

Ei, ma ei ole printsess ja ei vali, et issand, see töökoht on Pirital ja ma olen Mustamäel, või see koht on Ülemistes ja ma pean Mustakalt sinna ja tagasi sõitma. See oli minu teadlik otsus mitte kandideerida töökohtadele, mis jäävad minust liiga kaugele. Ma ei näe mõtet kulutada 40 minutit või isegi tund, et sõita tööle või siis tagasi koju. Kui mul on võimalus valida ja see otsus teha, siis seda ma ka tegin. Minu trajektooriks oligi Kesklinn-Mustamäe (ühes me elame, teises on Hedoni lasteaed ja Leenu töö). Kadriorg näiteks oli juba minu jaoks out. Rääkimata näiteks Peetrist või Nõmmest.

Kindlasti tuleb mainida ka seda, et minu jaoks oli oluline ettevõtte maine ja tugevus just ärilises mõttes. Ehk siis kui on tegemist noore ja pidevalt halvas nimekirjas oleva ettevõttega, siis ei soovi ma sinna kandideerida, sest äkki tulebki ühel päeval uudis, et oi, aga meil ikka viimase aasta tulemus oli alla arvestuse ja tegelikul peame me putka kinni panema ja kõik lahti laskma. Aga mis siis kui see juhtub sellel hetkel kui ma olen olnud tööl kaks kuud või kuus kuud? Ei ole just meeldiv. Seega ma niiöelda maandasin juba eos oma riske. Taaskord valikute koht, et kas tahad seda teha või mitte. Minul oli võimalus selline otsus vastu võtta ja seda ma ka tegin. Kui majandusnäitajad ei ole head, siis sinna ma ei kandideeri.

Et olla võrdne kõikide suhtes ja siin selle GDPR seaduse valguses mitte kellelegi kannale astuda, siis nimetan kohti kuhu ma kandideerisin ja vestlusel käisin hoopiski värvide järgi.

Lihtsalt infoks, et need kandideerimised ei lähe kronoloogilises järjekorras, vaid lihtsalt panen kirja need mis kohe pähe vupsavad.

Kollane

See ettevõte on tegelikult tuntud ja omas vallas kindlasti tegija. Seega ei olnud mul sekundikski kahtlust kas kandideerida. Kuna see firma ei ole ka silma paistnud suure personali vahetusega, siis teadsin, et see oleks koht ning valdkond kus ma sooviks töötada.

Kandideerimine käis läbi personalifirma ehk siis üldsegi kolmas osapool tegeles esmaste kandidaatide ja intervjuudega. Tegelikult ei ole see minu jaoks mingi uudis, sest paljudel lihtsalt pole aega ja kogemust tegeleda igasuguste CV’de kogumiste ja intervjueerimistega. Ka see personalifirma oli minu jaoks suur pluss, sest olen nende kohta ainult head kuulnud.

Kohale minnes ei pidanud ma pettuma. Tõelised professionaalid ja seal vestlusel oli väga meeldiv olla. Kuigi intervjuu pidi kestma ca tund, siis tegelikult ütles värbaja juba 30ndal minutil, et tema laseb mind kindlasti edasi teise vooru ja ma olen selleks tööks sobilik, aga viimase valiku teeb loomulikult ettevõte ja sealsed inimesed, et kas nad tahavad mind üldse näha või mitte. Intervjuu lõpus tekkis endal ilgelt tahtmine küsida, et kuulge, kui selle kollase firmaga asja ei saa, et kas ma siis teile ei saaks tulla. Tõesti väga meeldiv ja tore oli seal nende juures.

Mõne päeva möödudes saingi siis kõne, et jah, olen saanud edasi vestlusvooru, kus siis laua taga ootab mind ettevõtte personalijuht, juhatuse liige ning värbamisfirma esindaja. Kõik tundus tore ja ma olin rõõmus, aga seda selle hetkeni kui ma sinna kohale jõudsin. Firma ise on lugupeetud, käive on vägagi okei, ollakse rahvusvahelise haardega… Aga see ruum kus vestlust läbi viidi… No ma ei tea. Kas see oli mingi test, et kuidas ma hakkama saan? Aga see ruum oli rõve. Päriselt ka. See oli must, pesemata, külm. Käsi laua peal hoides tundsin kuidas seal oli mingit õli või rasva. Sealt lahkudes oli mu esimene ja ainukene mõte, et kus siin käsi saab pesta. Ma tean, et see on norimine ja pisiasi, aga fuck it, mind see häiris. Kas sellised on kõik teie tööruumid oli üks minu mõtetest. Kui selline on teie koosolekute ruum, siis milline veel WC ja köök on? Kas siin käivad ka teie rahvusvahelised kliendid ja partnerid?

Okei, vestlus sai peetud ja mind „grilliti“ mõnuga. Loomulikult küsin ma päris tihti ka küsimusi vastu, et näha kuidas nemad hakkama saavad. Nagu ikka läks tunnikene ja lubati, et järgmise nädala lõpus antakse teada. Ja seda ka kenasti telefoni teel tehti. Õigemini oli selleks see värbamisfirma esindaja. Olgu siinkohal öeldud, et temale ei ole mul mitte ühtegi etteheidet ja mul jagub ainult kiidusõnu. Aga tagasiside siis ettevõtte poolt oli, et “kahjuks puudub teil täpselt selle valdkonna varasem töökogemus.” Nagu mida? Päriselt? Ja sa enne ei märganud seda või? Kas te tõesti ei näinud seda ei minu CV’st ega värbamisfirma esindaja märkustest? Milleks raisata teineteise aega ja mind siis üldse vestlusele kutsuda, kui sa juba ju eos näed, et vot, Meelisel seda kogemust pole, aga näed, Veronikal on. Ma ei näe sellel pointi. Ütle siis kohe ära, et me näeme, et Veronika on parem ja las see Meelis jääb mängust välja. Lihtsalt mul on sellest ajast kahju.

Iroonia on aga selles, et vist kaks või kolm päeva hiljem viisin ma samasse asutusse sama firma senisele turundusjuhile sünnipäevaks lilled. Mitte enda initsiatiivil, vaid tema hea sõbranna palus, kuna ise ei viibinud siis Tallinnas. Ja veelgi iroonilisem on see, et mitu kuud tagasi enne kandideerimist käisin ma selle firma ajakirja tarbeks kaanepilte tegemas.

Kuid mul on hea meel, et selle koha ei tuli selles mõttes kiirelt, et …. lugege edasi ja saate aru, et siin läks kõik veel hästi (kiirelt).

Sinine

Miks just see koht? Esiteks olin ma nende inimestega varem kokku puutunud ja seda hoopiski teises võtmes. Nimelt olin ma neile kaks aastat järjest Jõuluvana teinud. Kuna kokkupuude oli positiivne, inimesed tundusid juba siis äärmiselt toredad ja no asukoht oli enam kui ideaalne ning ka firma maine oli hea, sinna sekka juurde rahvusvaheline haare nii Baltikumis, Skandinaavias kui ja kogu Euroopas. No mis saaks parem olla. Ei saakski.

Saatsin CV ära ning loomulikult ei maininud ma kuskil, et btw, ma muideks olen teile siin Jõuluvana teinud. Loomulikult kutsuti mind ka vestlusele ja vestlejaks ei keegi muu kui see sama personalijuht, kes mind Jõuluvanana on tellinud ja kellega olen suhelnud. Seal kontoris pidin ma pisut ootama ja ma teadlikult olin sedasi küljega, et kui ta tuleb siis ma saan teha dramaatilise pöörde teha ja siis see naisterahvas oleks mingi… „Oot, kas me oleme varem kohtunud?” Ja täpselt nii läkski. Ta õnneks mäletas mind ja see andis palju juurde ehk siis oli niiöelda jää sulatajaks.

Lisaks personalijuhile osales vestlusel veel keegi naisterahvas, kes oli ülitore ja rõõmus ning väga sõbralik. Rääkisime maast ja ilmast ning nemad küsisid ja mina küsisin ja see kõik oli nii ilus ja tore. Ära minnes olid ainult positiivsed emotsioonid. Need tunded said kütet juurde juba päeva pärast, kui tuli kiri, et oled oodatud teise vooru vestlemaks meie regiooni turundusjuhiga aga läbi Skype ehk siis videokõnena.

Ka see vestlus algas positiivselt ja kulges samas vaimus ka edasi. Kuna see toimus niiöelda teises ruumis, siis liikusin läbi kontori ning nägin pisut ka teisi inimesi. Kõik olid nii vaiksed ja tõsised. Arvestades, et alles nädal tagasi kohtusin ülirõõmsate ja positiivsete inimestega. Ju see oli siis mingi konservatiivsete inimeste „tiib“.Aga nüüd tuleb see lõbusam osa ehk mis must sai.

Loomulikult ei ole üllatus see, et mulle tuli eitav vastus. Kuid kuna ma olen kiuslik inimene, siis tahan ma alati teada miks? Vastus „teil puudub varasem selle eriala töökogemus“ päriselt ka ei ole mingi argument enam. Seda on mu CVs näha, sellest on vestlustel räägitud.. Ma mainisin seda ka ise päris mitmel korral nii esimesel kui ka teisel vestlusel, et nagu te näete, siis mul ei ole konkreetselt selle valdkonna varasemat töökogemust. Et kui te leiate, et see on takistuseks, siis öelge kohe ja ärme raiskame teineteise aega. Keeg ei öelnud midagi. Ometigi tuli see lõppvastus selline nagu ma ei oodanud.

Aga mis on funny story. Ma nimelt tean, kes selle töökoha sai. Ja kas tal oli konkreetsel selle valdkonna varasem töökogemus? EI! Aga ta oli igav inimene. Ja ääretult kuiv, mis ilmselgelt tegigi temast selle ideaalse kandidaadi. Mina olen oma loomult lõbus, loominguline ja elav inimene ehk siis ristivastupidine. Kas ma kahetsen? Nii ja naa. Ma keskendun ikkagi esimesele kohtumisele, mis oli äärmiselt positiivne ja jätan oma mälestusse selle.

Must

Amazing firma. Kui ma seda kuulutust nägin ma lihtsalt süttisin. One in a million chance, et nad Eestisse inimest otsivad, sest sinna on raske saada, kuna lihtsalt inimesed ei liigu ja kõik on nii rahvusvaheline.

Saatsin CV sellel samal sekundil (öösel) ära ja jäin vastust ootama. Kõne saabus juba järgmisel päeval kell 11. Leppisime vestluse aja kokku ning läksin kohale. Taaskord viis vestlust läbi kolmas osapool ehk värbamisfirma. Aga see oli kuidagi igav ja kuiv ja üksluine koht. Tunned, et inimesed on sellised konservatiivsed ja meeletult vaoshoitud. Vestlusel oli selline õhkkond nagu ma oleks kuskil kirikus palvusel olnud. Kõik oli nii vaikne ja nii vaoshoitud.

Vestlus algas sellega, et kohe visati ette 40ne küsimusega test, mida pidi aja peale lahendama. Kõikidele ma ei jõudnudki vastata, sest keskendusin kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ja siis hakkas „grillimine“. Issand kui igav see oli. See naine vist ise ka ei tahtnud seda teha, aga ometigi pidi tegema. Kõik küsimused luges ta maha paberilt ja mitte sekundiksi ei tulnud temast välja inimest ega inimlikkust. Lihast ja luust robot. „Kuidas te käituks olukorras X?“, „Milline on teie suurim tugevus?“, „Kuidas käitute stressi olukorras?“ jne jne jne. Täiesti tüüpilised iidamast aadamast küsimused. Sellele tipnes muidugi küsimus/ülesanne: „Müüge mulle see pastakas“. Nagu mida? Päriselt? Mis aastas me elame?

Muideks, kunagi lugesin ühte lugu, et mida sellises puhul teha, kui keegi palub teil töövestlusel „pastakas maha müüa“, siis tõuse püsti, täna viisakalt ning lahku. Ma ausalt oleks tahtnud seda teha, aga samas see koht oli edasi istumist väärt.

Vestlus kestis ja kestis ja kestis. Tegelikult ainult tund, aga tundus nagu oleks läinud kaks. Kuna palju oli küsimusi ka toote enda kohta, siis loomulikult rääkisin ka sellest. Suured olid intervjueerija silmad, kui ma kõigist detailselt rääkisin. „Kuidas te kõike seda teate? Kas te olete kõik pähe õppinud? Ma ei ole varem näinud kedagi, kes sellest nii detailselt teaks“.

Ei, ma ei olnud seda pähe õppinud, vaid hoian end maailma asjadega kursis ja see toode/firma on üks neist, mis mulle alati on huvi pakkunud nagu ka filmid, muusika jne.

Loomulikult sooviti ka kahe soovitaja nime ja numbrit, kes oleks kaks võimalikult erinevat inimest võimalikult erinevast valdkonnast. Need kaks andsin ma kohe seal samas ja lahkusin. Tean, et mõlemale ka helistati ja minu kohta uuriti.

Kuid mis siis oli vastus minu puhul? Loomulikult oli see ei – „Kahjuks on teie teadmised tootest ja valdkonnast liiga detailsed. Ootame sellele ametikohale kedagi kes on pisut vabama loomuga ja hea suhtleja“.

Teate… ma isegi ei viitsi seda kommenteerida, sest see on lihtsalt nii ebaloogiline, aga heakene küll.

Roosa

See on kõige pikema kandideerimise protsessiga koht terves minu elus. Nii ajalises mõttes kui ka voorude mõttes. CV saatsin neile oktoobri alguses ning lõplik vastus saabus siis veebruari alguses. Aga koht ise oli ja on ka jätkuvalt väga äge.

Firma on suur. Lausa nii suur, et selle kohta on õigem isegi öelda korporatsioon. Vaatasin just huvipärast, et mida ka Wikipedia räägib. Töötajaid on neil kokku maailmas üle 80 000 ning käive üle 75 miljardi dollari. Te saate nüüd ehk aru kui suur see organisatsioon on. Ja et keegi otsib turundusinimest siia väiksesse Eestisse on samuti pisut uskumatu. Seega polnud teha muud kui võimalusest kinni haarata.

Kuna see kõik võttis nii kaua aega, siis ma teen lühidalt – nii lühidalt kui võimalik. Esimeseks vooruks oli telefonivestlus. Selle leppis kokku keegi isik X, kes helistas mulle Varssavist ja ütles, et intervjuu viib läbi inimene, kes viibib kuskil Tšehhis. Intervjuu esimene küsimus: „Kui palju te olete oma palgasoovis nõus alla tulema?“ Eeee…. ei olegi. Selles suhtes, et ma juba olengi tulnud alla, sest hetkel teenin ma rohkem. Ja siis sujuvalt mindi traditsiooniliste küsimustega edasi. Kõne lõppes sellega, et koheselt öeldi mulle, et ma saan edasi teise vooru. Selleks aga oli siis kohtumine Eesti divisionijuhi ning tulevase otsese ülemusega.

Teine voor leidis aset kesklinna kontoris ja seal olidki laua taga need kaks inimest, pluss see naisterahvas, kellega ma esimese vestluse telefonitsi tegin. Muideks, olgu taaskord mainitud, et iga vestluse ja vooru kohta saatis keegi isik X kuskilt kolmandast riigist mulle kinnituskirja. Ma ei ütle, et see on imelik, aga see pigem oli harjumatu. Miks kõik nii suure „ringiga“ peab käima? Ju see on siis suurkorporatsioonide eripära.

Teisest voorust pääsesin ma edasi ja mind ootas kolmas voor. Pidin minema uuesti kontorisse ning lahendama klassikalist juhtumit ehk inglise keeli öeldes business case presentation. Lisaks pidin ma seda tööd ka esitlema ning vastama tekkinud lisaküsimustele. Nii eesti kui inglise keeles. Kokku kestis kõik see üle kahe ja poole tunni. Enamuse sellest ajast veetsin ma tegelikult materjali läbi töötades, sest ülesanne ise oli lihtne. Lihtsalt infot ja erinevaid nüansse oli palju.

Kolmandast voorust pääsesin edasi kiidusõnadega, et nii head tööd pole ammu nähtud ja viiest punktist annaks nad mulle kuus, sest ma pakkusin enamat kui nad ootasid. Jälle jupp aega ootamist ning tuli kõne. Isik X helistas ja kinnitas veelkord, et ma olen edasi pääsenud ja minuga võetakse järgmise vooru osas uuesti ühendust. Seda tegi aga sellel korral Eesti üksuse juht, kes ütles, et kõik on väga tore ja ta sooviks minuga kokku saada kontorist väljaspool. Leppisime kokku kohvitamise ühes kesklinna kohvikus. See oli justkui selge märk, et I am in! Just samamoodi läks ühel meie sõbrannal hiljaaegu, et kutsuti kohvile, et kõik veel üle confirmida.

Kohtumine mis pidi algse plaani järgi kestma 30 minutit lõppes pisut enam kui tunni pärast. Nii paljust oli rääkida ja loomulikult ka minul aru anda. Tegelikult olin ma suhteliselt veendunud, et selle vestluse lõpus öeldakse mulle, et tere tulemast meie meeskonda. Aga ei! Seda ei tehtud, sest laual oli veel üks kandidaat. Möödus aega mis ta möödus, kui lõpuks tuli see kauaoodatud kõne.

Umbes kolmandal sekundil sain ma aru, et vastus on ei! Lihtsalt see tonaalsus oli kohe selline ja ma muidugi ei pidanud pettuma. Vastus oligi ei. „Tead, aus vastus on see, et sa oled meie jaoks ülekvalifitseeritud ja ma kardan, et sul hakkab meie juures lihtsalt igav“.

Ega ei osanudki midagi selle peale kosta, kui et aitäh ja oli tore teiega kohtuda. Ei saanudki nüüd aru, et kas see oli kompliment või mitte, aga loomulikult oli hinges pettumus. See oleks olnud selline ettevõtte, kus tõesti oleks saanud minna tööle mis tahes maailma riiki. Tuleb vaid pisut ettevõtte sees kogemust koguda, oodata võimalust ja minna. Tegime Leenuga nalja, et mõtle kui äge kui ma oleks seitsme või kümne aasta pärast kuskil Singapuris või Bangkokis regioonijuht. See oleks mega äge. Ja kui te ütlete, et ma unistan ja mõtlen liiga suurelt, siis… „Inimene kellel pole unistusi ja ambitsioone ei ole ka õpivõimet“. Just sellist lauset lugesin ma ühest raamatust. Minu arvates on see 100% tõene.

Valge

Siinkohal oli tegemist ühe reklaamifirmaga, mis on suur ja pakub teenust vägagi nimekatele klientidele. Selle saatis mulle jällegi üks tuttav, et näed heas asukohas, hea kontor, palju arenguvõimalusi ja et saatku ma CV. Mõeldud-tehtud.

Üsna pea laekus mulle kiri personalijuhilt, kes kohe ka vestlusele aega pakkus. Kuupäevad sobisid ja jäingi ootama vestlust. Aga… siin oli üks aga. Oli see mingi X asi mis mind häiris. Selles kuulutuses ei olnud minu arust kõik ausalt kirjas.

See oligi vist nädal enne vestlust, kui personaljuht uuesti helistas ja ütles, et teate kahjuks peame meie vestluse tühistama. Sõnadega: „meile tuli üks palju tähtsam kohtumine vahele“.  Veider oli muidugi rõhutada seda, et palju tähtsam kohtumine kui minuga vestlus, aga ma ei teinud sellest välja, kuna ma saangi aru, et reaalselt võis keegi tähtis klient kuskilt Ameerikast tulla.

Leppisime uue aja kokku ja seadsingi oma sammud nende kontorisse. Aga mind ikkagi näris mingi asi. Midagi, mida ma ei osanud seletada. Jõudsin mina kontorisse kohale, panin mantli garderoobi, istusin väiksesse koosoleku ruumi ja jäin inimesi ootama. Saabus personalijuht ja veel üks inimene. Niipea kui mulle seda inimest tutvustati, siis sain ma aru, mis mind selle kuulutuse ning töö juures häiris. Teiseks inimeseks laua taga osutus müügijuht, kes oleks olnud ka minu otsene ülemus nagu ma aru sain. Ehk siis tegelikkuses ei otsinud nad mitte turundusinimest vaid ikkagi müügimeest. Lihtsalt see oli kenasti sõnadega ära peidetud.

Aga see ei olnud veel kõik. Mis oli selle mehe avalause pärast teret? „Lugu on nüüd selline, et üritame siin 30 minutiga hakkama saada, sest meil on üks tähtis koosolek kohe tulemas“.

See oli päriselt minu piir. Nagu ma saan aru, et tähtis koosolek, aga.. No ei olnud meeldiv. Ma mõtlesin, et ütlen, et säästan teie kolmkümmendminutit ja lahkun. Kui mu mantel poleks kuskil teises kontori otsas olnud, ma olekski ilmselt tõusnud ja minema läinud.

Loomulikult jõudsime me peagi ka selleni, et mul oleks siis kliendid, kellega ma peaks tegema ja eesmärgid mida täitma ja kui tekib rahaline auk, siis ma pean kliendid leidma, neile teenust maha müüma ning selle augu niiöelda kinni katma. Ehk siis müügitöö. Ma lihtsalt olin viisakas ja istusin paigal. Samas ei suutnud ma ära oodata, et millal see kõik ometigi juba läbi saaks.

Loomulikult ei puudunud sellest ka klassikaline lause, et me saadame teile koduse töö ja siis lahendage see ära ja siis vaatame edasi. Müügijuhile ütlesin ma otse, et sellele hetkel kui sa paned mulle lauale paberi, et näed siis on kliendid ja hakka läbi helistama, siis see on see hetk kui ma tõusen püsti ja lahkun. Mina mingeid müügikõnesid tegema ei hakka. Juht muidugi kinnitas, et midagi sellist siin tegema ei pea. Aga sisimas ma selles kahtlesin.

Vist päev pärast vestlust sain ma personalijuhilt kirja, et olen saanud järgmisse vooru ja selleks on siis koduse töö lahendamine, mis omakorda koosnes mitmest osast. Ja vot siis mul viskas tegelikult üle. Esiteks pole ma enam 21aastane tudeng, et ma end hullult tõestama pean, mul on piisavalt kogemust ette näidata, kes ja mis ma olen ja milleks ma võimeline olen, teiseks olen ma oma elus teinud piisavalt neid koduseid töid, teinud neid ideaalselt, aga tööd pole saanud. Ja siis olen näinud kuidas minu tööd punkt punkti haaval realiseerima hakatakse. Loobusin viisakalt sellest kodutööst ja hing oli rahul.

See koht tuletas mulle ikkagi meelde seda, et usalda oma sisetunnet. Kui miskit ei tundu õige, siis jäta pooleli ja mine edasi. Kahjuks ma ei usaldanud ennast ja venitasin sellega liiga kaua ning raiskasin nii enda kui ka teiste aega.

Mis oli selle koha pluss? See personalijuht ise. Äärmiselt armas ja sõbralik, keda vaadates tunned, et just tänu sinule sooviks ma siin asutuses töötada. Aga see oli ka kõik. Ülejäänud oli minu jaoks üks vale (värk).

Pruun

Nagu eelminegi koht, peaaegu – reklaamiagentuur. Selle saatis mulle edasi tuttav, kes samuti reklaaminduses töötab ja ütles, et näed, nemad otsivad ja saada sinna. Aga…. kuna nad ei otsinud suurt ja tugevat projektijuhti, vaid spetsialisti tasemega töötajat, siis teadsin, et ma pean oma taktikat muutma. Olles juba eelnevalt saanud mitmeid eitavaid vastuseid ja seda just ülekvalifitseerimise osas, siis teadsin, et ma pean oma CV’d muutma. Seda selleks, et üleüldse vestlusele pääseda. Lühidalt öeldes ma siis valetasin oma CV’s. Ma ei pannud mitte midagi juurde kui te seda mõtlete. Vastupidi.. ma võtsin asju maha. Ikka julmalt. Töökogemust, oskusi, koolitusi…

Saatsin CV ära ning juba 20 minuti pärast potsatas kiri postkasti, et tore, et kandideerisite ning ootame teid vestlusele juba homme. Oli neil vast alles kiire. Läksin nende kontorisse kohale, mis minu mõistes ei asu ideaalses asukohas, aga vähemalt ei ole ka kesklinnas ja parkimisega probleeme ei teki.

Vestlusel osales siis lisaks juhile ka osakonnajuhataja, kes oleks minu otsene ülemus. Taaskord rääkisime maasta ja ilmast ning nad tegid seal samas mulle „teste“ ehk siis klassikaline, kuidas sa lahendad selle või selle olukorra jne.

Pärast 50minutilist vestlust tekkis võimalus küsida, et kuidas ma siis edasi läheme ja millised on minu võimalused… Selle peale öeldi kohe „kahjuks me näeme, et teil on oskusi, kogemust ning teadmisi rohkem kui me hetkel vajame. Seega aitäh tulemast ja me võtame uuesti ühendust, kuna meil on veel kandidaate“.

Et kas see oli nüüd siis ei või mis asi? Pigem ikka oli ju ei. Aga samas, et võtame ühendust?

Just nüüd sellel samal hetkel kui ma seda lugu kirjutasin, siis mõtlesingi, et aga oot, ma olen ka pisut tont ja kirjutan, et vabandust, aga te ei ole mulle mitte midagi teada andanud, et mis seis on kogu selle kandideerimise protsessiga ja milline on minu osas selles jne jne jne. Laekunud vastus on teie ees:

Sinu kandidatuuri üle kaaludes oli meil väga keeruline otsust vastu võtta. Sinus on kindlasti seda energiat ja tahet, mida me tahaksime näha meie meeskonnas. Tegelikult tundus, et sa oled „teeme ära“-inimene, kes on ka piisavalt loominguline kuid samas hea veenmisoskusega.

Miks Sa siiski ei osutunud valituks on klientide portfell, mis peab minema otsitavale kolleegile. Need kliendid on väga bürokraatliku struktuuriga, mis toob kaasa palju raporteerimist ning seda hoolimata sellest, kas kampaaniad on eetris või mitte. Sa tüdineksid ära sellest tööst üsna kiiresti. Kui Sa lubad, siis hea meelega soovitan Sind teistele agentuuridele, kes juhtuvad otsima uusi inimesi oma meeskondadesse.

Ehk siis olin nagu hea (vist), aga mitte selles mõttes hea.

Roheline

Ettevõte ise taaskord suur ning tuntud nii Eestis kui välismaal. Kuigi maine ei ole otseselt viis pluss, siis tööandjana paistavad nad pigem silma äärmiselt positiivsena. Lisaks oleks ka asukoht olnud mulle sobiv ehk kui ma Mustamäelt tulen, saan kohe tööle minna ja ei pea eriti ummikutes passima. Tööülesanded olid arusaadavad ja ei paistnud ka mingeid peidetud tegevusi olevat. Lisaks paelus mind sellel positsioonil rahvusvahelisus ehk siis oleks pidanud suhtlema ka välisriikides töötavate inimestega. Multi-kulti mulle meeldib.

Esimene kohtumine leidis aset üsna pea pärast CV saatmist. Istusin vastamisi koos personalijuhi ning osakonnajuhatajaga. Kõik sujus ladusalt ja leidsime niiöelda ühise keele ja ei tekkinud mingeid piinlikke vaikusehetki või muid ebameeldivusi. Vestelnud oleks veel kauemgi kui tund, aga juba tahtsid uued inimesed koosolekusaali sisse saada ning pidime ruumi vabastama. Ehk siis enda küsimustele sain ma vastused alles koridoris. Juba siis anti mulle märku, et olen edasi saanud teise vooru ja pean lihtsalt ootama vastavasisulist emaili. See ka üsna pea laekus.

Teiseks vooruks oli väike test. Test, mis koosnest 199st küsimusest. Jah! Ligi 200 küsimust. Ja need olid trikiga küsimused. Ehk siis korraga pandi proovile su tähelepanu ja arusaamine ülesandest. Näiteks küsimus nr 12 tuli uuesti küsimusena 55, aga pisut teise sõnastusega. Või oli küsimus sama, aga vastused teises järjekorras. Lõpus oli samuti hea see, et kõik klikid pidin ma tegema vasakul poolel ja käsi justkui paneks refelksist kõik vasakusse tulpa, aga siis see viimane. See oli täpselt kõige paremas veerus. Testi tegemine ei võtnud otseselt kaua aega, aga see nõudis tähelepanu. Jäägitut tähelepanu.

Teine voor edukalt läbitud jäin ootama kolmanda vooru kutset. Seega ka laekus. Siis istus minu vastas osakonnajuht ning üks meesterahvas, kes oli siis ühe üksusejuht, kelle heaks ma oleks tööle hakanud. Mitte otseselt tema alluvuses aga tema eesmärke täide viies. Selle vooru juures oli veider see, et kui meil oli vestluseks plaanitud jällegi tunnikene, siis 35ndal minutil oli justkui kõik räägitud. Me lihtsalt olime kõik vaikuses. Ei olnud nagu midagi küsida ei minul ega nendel. Kõik oli justkui selge. Siis ütleski osakonna juht, et ega me ei pea ju seda tundi täis istuma. Nii me siis sõbralikult kõik oma teed läksimegi. Ei jäänud teha muud kui oodata, et mis saab, sest laual oli kaks kandidaati. Mina ja veel keegi.

Tuligi siis lõpuks see kauaoodatud kõne, kus mind õnnitleti ja kiideti. „Konkursile laekus üle 70 sooviavalduse ja te saite auväärt teise koha“. Ma vastasin omalt poolt selle peale, et see nüüd tegelikult ei ole küll see koht, kus teise koha üle rõõmustama peaks. „Aga võtke seda kui komplimenti“. Tänasin viisakalt ning soovisime teineteisele kena päeva.

Suures plaanis on seis sama – ma olen kas ülekvalifitseeritud ja mul hakkaks igav või mul puudub konkreetselt selle ala eelnev kogemus. Ühes kohas reaalselt öeldigi, et te olete väga hea ja tugev kandidaat, aga kahjuks liiga hea ja tugev. Mis ma oskan kosta. Mitte midagi.

Mis edasi?

Tegelikult on vastus lihtne. Ma lõpetasin igasuguse kandideerimise. Miks? Sest see tundus kõik totaalse ajaraiskamisena. Käi läbi mitu vooru selleks, et sulle öeldakse, et kas mul puudub kogemus konkreetses valdkonnas või olen ma ülekvalifitseeritud. Mul tõesti ei ole seda kõike vaja. Saan jätkata oma projektipõhiste asjadega, esitada tehtud töö eest arveid ja teen täpselt seda, mis mulle meeldib. Turundust- ja kommunikatsiooni.

Teenus on ikka täpselt sama mis koguaeg, lihtsalt olen saanud uued kliendid kellele seda teenust pakkuda. Hetkel on ka läbirääkimised paari ettevõttega, kellest üks (vist) tahab lepinguga tööle ning kontakteerus minuga ise, kui ei leidnud avalikult otsingult omale inimest ja teine tahab loomulikult arvega teenust, sest see tuleb tema jaoks kordades soodsam. Ei mingit suurt palgafondi, füüsilist töökohta, töövahendeid ja mida kõike veel. Ettevõtte jaoks on see kõik ju kulu. Mina projektipõhiselt/arvega olen kordades soodsam. Ja nagu minu armas naine armastab öelda: seni kuni me tema palgast arved makstud saame polegi vaja rabeleda. Naudime elu!

72 Comments

  1. Lihtsalt tekkis mõte.. Äkki tööandajad veits pelgavad sind, vb liiga avalikult oma elu jagamises. Kardavad, et hakkad neil ka seal svingerdama äkki, hahahaa

  2. Päris huvitav lugemine. Tüüpiline vastus” pole valdkonnas kogemust” ei tähenda küll alati just seda otsese mõttes , vaid on kõige kindlam vastus(kui see kogemus teatud valdkonnas ju puudubki) kui otsustatakse seda inimest mitte valida. Tegelikult võibolla selle taga hoopis muud põhjused, mis kandideerijale jäävadki saladuseks.
    Tegelt tean ka konkreetset juhtumit, kus personalifirma valis välja 100% sobiva kandidaadi, kuid firma juht oli kategooriselt vastu, kuna nimi-isik oli teada-tuntud avalik sotsiaalmeedia persoon….sellega ei viita konkreetselt nüüd hetkel Sinu isikule jne. Tean vaid ka, et firmades sõelale jäänud kandidaadid “lapatakse läbi” . Veel jäi kirjutisest silma julge avalikult välja käidud veksel: copy-paste : “Olen tublisti tööl, saame laenu kätte ning siis lähen tagasi arvete/projektitasude peale üle nagu ma seni olen teinud.” Huvitav lugemine asjaosalistele. Aga kokkuvõttes soovin edu, kas siis tööle asumiseks või siis praeguses stiilis jätkamiseks.

    1. Kusjuures, jaa. Muidu ma üldiselt välistaks selle, et nende lõplike otsuste tegemisel on põhjuseks midagi Meelise minevikust või blogimisega seonduvat, sest sellega peaks olema juba veidi varem arvestatud, mitte alles päris lõppfaasis. Aga see, et natukenegi süvenedes loeb välja, et tema kandideerimise peamine, kui mitte isegi ainus, motiiv on saada kodulaen kätte, ning plaanib töökohal püsida max aasta, võib küll saatuslikuks saada.

    2. Jah, see on meie nö esialgne mõte, keegi ei välista, et kui töö päriselt ka sobib ja meeldib jne siis see on püsiv. Inimesed liiguvad nagunii tänapäeval kiiremini kui “vana hea 7 aastat”. Aga saan su poindist aru, vait olla ja teenida :D #notourcupoftea

  3. Väga tuttav tunne. Tööandjad võiks lõpuks aru saada, et nende käes ei ole enam jämedam ots. Inimest peab kohtlema lugupidavalt. Olen ka nii palju kordi lihtsalt tahtnud püsti tõusta ja lahkuda ning küsida, et kas te mõnitate mind? Kui tohutu vastutuse ja tööülesannete eest palka julgen küsida, siis tehakse suured silmad. Nagu tõesti, pange ennast põlema, nõmedad tööandjad. Ma ei kavatse teie orjaks hakata. Orjaaeg on läbi. Ma ei viitsi teie nõmedaid kodutöid teha, olen neid teinud oksendamiseni ja saanud kiita, et hea töö, super lausa. Aga vat palka tahad liiga palju ja nägemist. Pigem võtavad mingi suva jobu, kes asja ei jaga, teeb vigu- aga palka küsib vähe! Mida te tahate, kvalifitseeritud töötajat ja kvaliteetset tööd või madalapalgalist maskott-kohatäidet? Ausalt öelda, ega selliste jobude juures ei tahakski töötada. Õnneks on mul praegu super tööandja, kes väärtustab inimest. Kõik jobud, kes mulle pakkumisi orjapalga eest teevad, naeran välja. Enne ei lähe intervjuulegi, kui ei tea palgasummat. Andestust, tuli veidi emotsionaalne postitus, aga tundsin kunagi samu tundeid.

  4. Kui arvestada asjaolu, et esialgne plaan oli tsiteerin: “Olen tublisti tööl, saame laenu kätte ning siis lähen tagasi arvete/projektitasude peale üle nagu ma seni olen teinud.”, siis kõik need tööle esitavad tingimused, mis seadsid, võiks rahulikult latist allapoole lasta (a la ettevõte peab olema suur-mainekas-multi-kulti, asukoht ei tohi olla kadriorus nt jne). Kokkuvõttes ütled ise ka, et niikaua kui naise palgast maksud makstud saab on kõik ok ja ei peagi rabelema. Sul puudub reaalne surve arvete maksmiseks ju. Lihtsalt pangalaenu jaoks on vaja püsivat sissetulekut. Seega võtagi see fookusesse tööotsingul, pärast laenu tulgu või veeuputus (loe: ühemeheprojektid, ic)

  5. See oli kõige huvitavam postitus üldse, mis ma teilt kunagi lugenud olen. Esiteks said sa seda kadalippu läbides suurepärase kandideerimise kogemuse, mida paljudel pole. Teiseks said sa tegelikult ettevõtetelt kinnituse, et oled suurepärane. Kolmandaks on kindel, et nii edasi tegutsedes sa varem või hiljem ka leiaks endale sobiva koha. Kui just sobivad ettevõtted otsa ei saa. Aga lõpetuseks jääb küsimus, miks siis ikkagi ei näkanud? Meelis, sellele on nii raske vastata. Sest ei tunne sind ja ei viibinud värbamiste juures. Mulle isiklikult tundub, et mingil hetkel, kui kõik muu klapib, saab määravaks isiksus, see X faktor, mida ka tööandjad otsivad. Ametlik põhjendus on sel hetkel tegelikult ükskõik, sest midagi viisakat ju peab ütlema. Ma ise töötan nt. ettevõttes, kus kõik on selle hetkeni okei, kuni sa lased ülemusel end ülemusena tunda. See ei tähenda tallalakkumist. Ja kui on näha, et inimene võib inimesena (mitte erialaselt) üle pea kasvada, on kõik. Ma isegi ei usu, et keegi seda nii sõnastanud on, see on minu vaikiv äratundmine.
    Minu jaoks isiklikult mõjud sa oma videotes veidi ebamehelikult. Ja et sa justkui oled liiga kindel asjades, mida sa teed, aga milles sa tegelikult ei ole nähtavalt asjatundja (nt. sõidukite tutvustamine). Siis tekib nt. see isikuliselt usutavuse või tõsiseltvõetavuse teema, mis on kõhutunne ja mida ei annagi ametlikult põhjendada. Ma väga vabandan, kui teen sulle liiga, sest tööle kandideerimine on tõesti üks asi, aga koduvideod teine asi. Mu mõtted on sind tegelikult tundmata ainult ja ainult blogipõhised.

  6. Kui Sinu jaoks on oluline firma maine, siis firma jaoks on oluline Sinu maine!

    Googleda ennast üks kõik mis nimega ja kas sa kujutaksid ennast ette maineka rahvusvahelise firma x-juhina?

    Meil otsiti lattu tööle komplekteerijaid ja meie presonalispetsialist koos ülemusega googeldas isegi neid! Profiilid jms ütlevad ikka väga palju inimese kohta.

    1. Täitsa huvi pärast, kas siis googeldatakse ainult viimastes voorudes?

      Sest kui maine ei sobi, siis võiks juba varem välistada, mitte viimaste voorudeni vedada.

  7. Aitäh, Meelis, et siiski kirjutasid! Ma selles mõttes tean väga hästi mis-tunne-on, et olen ise kandideerides olnud ka pahatihti seal viimase kahe hulgas ja saanud palju kiitust aga lõpuks on otsustatud ikkagi teise kasuks. Tagasisidena on öeldud ka, et olen lihtsalt antud töökoha jaoks liiga hea – äkki ma võiks seda ikkagi ise otsustada? Või et niikuinii ma seal kaua ei püsiks – mis pole ka tõsi, sest olen juba loomult lojaalne ja väga kergekäeliselt midagi elus välja ei vaheta. Aga kui ei anta isegi võimalust, siis..
    Mõni koht või sellest ilmajäämine on läinud ikka väga hinge. Osade puhul olen näinud pärast, et väljavalitu püsis seal tegelikult ainult loetud kuud – siis olen küll mõelnud, et äkki nad ikka ei teinud päris õiget valikut. Ja selles valguses tundub kogu see kandideerimistega kaasnev tsirkus, lõputud testimised jm, veel eriti tobe ja küsitava väärtusega.

  8. Kui perele sobib või on lausa kasulik, et Meelis palgatööl ei käi siis milles üldse küsimus. See töö tundub jälle olevat survestatud osade lugejate poolt nagu kodu ostmine. Muidu nagu poleks okei.

  9. Kollase ja sinise kommentaariks Meie ettevõtte näitel.
    Ma pakun, et sulle vastati lihtsalt viisaks vastus, mille puhul inimene mõtleb: ahjaa õige, mul pole seda kogemust. Tööandja sai justkui viisaka vastuse anda ja sa ei tunne ennast halvasti. Tegelikkus on see, et vaadatakse, kas inimene INIMESENA sobib kollektiivi ja mis juttu sa laua taga ajad, ju neile pigem ei klikkinud see väga. See ei tähenda, et sa ei meeldinud, aga nt. keegi võis rohkem meeldida. Ametlikult vastatakse midagi viisakat, mis sind ei riiva.

  10. Mina arvan, et nii mõnigi osakonnajuht või muu tähtis nina nägi sinus nii palju powerit ja kompetentsi, et hakkas muretsema enda tuleviku ja positsiooni pärast. Muidugi võib see olla ka see Eesti väiksuse ja väikluse teema…kardetakse kontrollimatud tagasisidet tuhandete inimeste ees.

  11. Roosa tundub nagu üks firma, kus ma olen ka käinud kunagi intervjuul :D Öeldi ka ülekvalif. Mul ka tuttavaid seal käinud, tundub, et kõikidele öeldakse nii.
    Kui see on nüüd see sama firma, siis ta on kuulus selle poolest, et nad vahetavad teatud aja tagant turundusinimesed välja (nt 2 aastat saad seal töötada ja kõik va. need 2 inimest, kellega ma intervjuud tegin, need on seal igavesti vist töötanud).

  12. Väga põnev lugemine, väga hea, et otsustasid siiski pikemalt kirjutada! Samas tekkis kaks küsimust: kas tööandjate jaoks on ehk takistuseks su ajalugu (lampi su nime guugeldamine annab õige värvikaid esimesi vasteid) ning kas selliste tööandjate veidrate ei-argumentide taustaks ei ole kohati olnud soov ärgitada sind neid veenma vastupidises?

    Sarnaseid näiteid on ka minu tutvusringkonnast. Mõlemal juhul kutsuti inimesed kohe vestlusele, esimesel juhul kurdeti vestlusel ülekvalifitseeritust (inimene ise pakkus, et otsene ülemus lõi kartma), teisel juhul võeti pärast esimest tutvustust kohe jutuks see, et kandidaat liiga loov, hakkab sellel kohal igavlema. Miks üldse vestlusega osaliste aega raisata, kui CVs info kirjas – jäigi arusaamatuks.

  13. Kahju, et nii läinud. Kuigi eriti ei saa ma sellest loogikast aru, et mis mõttes ülekvalifitseeritud? Mis mõttes teab keegi liiga palju detaile? Kui ma endale inimest palkaksin, siis ma tahaks sinna just inimest, keda ei pea pidevalt kratist hoidma ja suunda näitama. Saan aru, et sa kandideerid turundusjuhi kohale ja kui sa ka selleks ametiks ülekvalifitseeritud oled, siis sellest ülespoole oleks vaid peadirektor? Igal juhul on nõme näha, kuidas talenti raisatakse ja praagitakse välja keegi, kes igal kandideerimisel töökohale täiuslik on lihtsalt sellepärast, et võtta keegi, kes sinna vähem sobib. Nagu sa ise end tabavalt kirjeldad, et oled elav, loominguline ja lõbus, siis sa ei sobigi sinna morbiidsesse keskkonda. Sa oleksid võinud näidata seda sama blogi siin ja võtta suvaline reklaamartikkel, kuidas te tooted elama panete ja alles lõpus näeme seda #koostöö märki ning tabamegi, et näe, ei saanudki üldse aru, et reklaam oli. Aga äkki olekski variant olla ise endale tööandja ja luua väärtust?

  14. Sellist asja lugedes tekib küsimus, et kas tegelikult on inimene juba olemas ja mängitakse kandideerimismängu mingi turukompamise eesmärgil? Täiesti idiootne tundub head kandidaati ära lasta, kui teda saaks kindlasti teises rollis ära kasutada.

    1. Ma usun, et tänapäeval enam nii ei tehta (ajaraiskamine). Vanasti tehti jah. Täiesti tobe oli see värk. Valiti inimene välja erasektoris, aga tehti avalik konkurss niisama, et oleks “aus.” Ma saan aru, et riigisektoris vist on jah teatud nõuded, aga erasektoris.. vali, keda tahad. Ei pea tegema teistele inimestele tsirkust.

  15. Mina arvAn, et asi on selles, et nad googeldavad su nime ja nähes, et oled blogija-loobuvad su palkamisest.

  16. Hei, töötan väikeses firmas (IT). Ja meie firma on just selline, kus võime üks hetk mõista et me järgmist aastat vastu ei pea ja seda enam tunnen endas olulist rolli. Meid on vähe ja absoluutselt iga inimese panus mõjutab, kas paneme putka kinni või lendame raketina tippu. Iga meeskonna liige tunnetab, et tema käes on võim, vastutus ja kogu meeskonna ühtne usaldus. Ja see tunne on suurim motivatsioon ja power. Lähen hommikul tööle nagu oma enda firmasse. puutun kokku firma core küsimustega ja mul on rõõm kaasa rääkida. Mõte jookseb pidevalt radadel, kuidas saada kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Eks see oleneb inimesest, tänu väiksele firmale pole meil hüvesid, preemiaid ja motivatsioonipakette. Aga meil on minu jaoks midagi palju olulisemat: tunne, et olen tõeliselt oluline.
    Btw otsime hetkel müügiinimest :)

  17. Ühe ettevõtte kohta tean, miks sa ei osutunud valituks – Marimell. Sa võid olla kvalifitseeritud, tore ja easy going, aga keegi ei riski lõuapoolikuid ja lobisejaid tööle võtta, fakt!

    1. Miks siis üldse intervjuule kutsuti? Ametlikult ei tohi googeldada jnejne, aga tegelikkuses ikkagi seda tehakse. Juba eos oleks saanud teada, kellega tegu.

  18. Kas sa oled proovinud oma nime/nimesid googeldada? Pilt mis sinust googeldades tekib ei ole just meeldiv. Inimene, kes tegeleb maine kujundamisega, kuid kes on enda mainet kujundades totaalselt feilinud ei ole just usaldusväärne.

    1. Lihtsalt infoks, et tegelikult ei võiks Meelist üldse enne googeldada kui ta selleks nôusolekut pole andnud. Aga see selleks :)

    2. Absoluutselt vale. Sa oled kuskilt loetud-kuuldust valesti aru saanud. Kandidaati võib vabalt googeldada, teha ka ilma luba küsimata päringud riiklikesse registritesse. Info, mis on kättesaadav, seda võib kasutada.
      Ilma isiku nõusolekuta ei tohi teha järelepärimisi nt eelmise tööandja käest.

      Mis puutub sellesse, et Meelist tööle ei võeta, siis põhjuseid võib hulgi olla. Tõesti, googeldamisel leitud väga negatiivne info võib kriipsu peale tõmmata, eriti maineka ettevõtte puhul. Kui ikka enda nina üle lati ei küüni, siis oleks tark latti langetada. Blogi on teine kitsaskoht. Sealt saab ühtlasi ka lugeda, et vend tahab tööle ainult panga pärast ja teatud aja pärast laseb varvast.
      Kolmandaks ei pruugi isiksus sobida. Te olete üsna vihatud blogijad, olen märganud, äkki teie olemus ongi selline, et ei kutsu kollektiivi lisama. Sügavuti minnes võib pilt väga teine olla, palju parem, aga ettevõtted hiromantiat eriti ei harrasta.
      Neljandaks – kui teie paljud sõbrad, koostööpartnerid, projektijuhtijad-kaaslased pole aastate jooksul tahtnud Meelist ära napsata, maksku mis maksab, siis see on ohumärk.
      Viiendaks ja viimaseks: jah, võimalik tööandja võibki lihtsalt tropp olla.

      Aga seda ütlen küll, et kui on plaan ainult aastajagu rasket raha teenida, siis tasubki minna sinna, kust seda saab. Ettevõtte kestvus, maine või koosolekuruumi puhtus ei puutu sel juhul üldse teemasse. Aasta on nii lühike aeg ometigi.

    3. Võib või mitte, aga seda tehakse nagunii. Sageli on see hädavajalik, ei puuduta küll Meelist, aga kas sina tahaksid tööandjana võtta tööle korduva roolijoodiku, netiropendaja, vägivallatseja või lasteahistaja? Muidugi mitte. Guugeldamine on ainus viis mingi esialgse taustainfo teada saamiseks.
      Tavaliselt tähendab “ülekvalifitseeritud” seda, et tööotsija soovib liiga kõrget palka. Sa võid istuda oma diplomihunniku otsas, aga kui ei ole võimalik maksta ulmelisi summasid, siis ei ole. Äkki jätaks oma CVst välja mõned lõpetatud koolid? Kui kõrgharidust ei nõuta, siis ei peagi seda mainima. Mul on kaks kõrgharidust ja esimest ma enamasti CVss kirja ei panegi, sest nüüdseks tegutsen hoopis teises valdkonnas.
      Ja veel… Kas te ise ei teinud postitust teemal, kus kirjutasite- paasi, et tööotsijal “silm särab” ja palgasoov olgu pigem madal. Piisab vaid entusiasmist ja töötahtest. Nüüd ehk mõistat, et ei piisa särvast silmast, sellega arveid ei maksa ja inimväärset palka ei küsi vaid lumehelbekesed.

    4. Mis ajast googeldamiseks luba peab küsima??
      Aga jah, eks see minevik mängib nii paljuski rolli, tahate seda endale tunnistada või ei.

    5. See on küll väga loll väide. Googeldada sa võid ükskõik keda, nii palju kui hing ihaldab.

  19. Ma arvan, et siin kommentaarides on juba oluline välja öeldud.

    Inimestele ei meeldi ebameeldivad situatsioonid ja nende vältimiseks ei ütle sulle keegi, et sorry sa ei osutunud valituks – sest sa oled osa Marimellist ja muu sellega kaasnev.

    Kui ma palkaks värbamisfirma ja lõppvooru valiksid nad sinu, siis mu enda esimene mõte oleks päris ausalt öeldes, et kas see firma teeb nalja.

    Ise töötan rahvusvahelises ja nö kõigile su linnukestele vastavas firmas ja kui uuel nädalal tuleks teade, et turundustiimis on uueks liikmeks Marimell, siis mul endal oleks väga palju küsimusi.. et noh kuidas kurat selline bläkk läbi läks ja KES palkas? Ja taaskord – kas see on nali?

    Sa võid olla tore ja kohusetundlik kolleeg ja turundusest isegi midagi jagada (Olgem ausad, mingi guru või särav täht sa ju pole – muidu oleks su enda CV hoopis teine ja poleks mingit probleemi tööle saamisega ja no teie Marimell oleks ka teine level) aga mingisse tõsiseltvõetavasse ja nimega firmasse sellise taustaga inimene võtta oleks ju täielik feil.

    Peamiselt eeltoodud põhjused, kuidas saab mainekujundust kui sellist teha keegi, kelle enda maine mingisugustki kriitikat ei talu. Ükski normaalne firma ei tahaks end teiega ju siduda, vahet pole kui toredad ja töökad te tegelikult olete. Asi ei ole oskuses hoida eraelu ja tööelu lahus aga no lihtsalt kui natukenegi teie eelnevaga kursis olla siis hakkab pea valutama põhjustest, miks on vastuseks ei ei ei ja miks keegi end teiega siduda ei tahaks.

    Iseasi on muidugi see, et miks nad üldse mingite voorude ja asjadega aega raiskavad, selle võiks kohe välja öelda, et kahjuks ei sobi.

    Pigem tule pilvedest alla ja kui panga jaoks on tarvis kindlat tsekki mujalt siis vaata lihtsalt kas keegi sind on mingis enamvähem talutavas kohas nõus palkama ja pea vastu kuniks laen olemas.

  20. Google muidu on avalik keskkond, aga midaiganes küsid ka luba kui midagi (ükskõikmidavõikeda) googeldad v?

  21. Olles ise ka töötajaid värvanud, siis kahjuks jah, Google otsingu tulemused on tihti olulisemadki kui CV ja oskused…

  22. Olen nõus, et äraütlevad vastused kvalifikatsiooni kohta on pigem viisakad ja adekvaatsed äraütlemised. Ja isegi kui põhjus tõsi, võib olla asi ka selles, et ehkki CV ees, siis inimesest endast saab pildi siiski suheldes, võidi anda võimalus ja sa ei suutnud seda enda kasuks pöörata. teiseks flogides oled sa väga ebalev, sõnad jäävad kurku kinni, jutt pole sujuv, eneseväljenduses proovid olla asjalik, aga kehakeel ja kõik muu räägib muud, et pole selline usutav ja jõuline ja eneseteadlik. Vähemalt mulje selline. Ei usu, et sa kuidaagi teistsugune võõrastega kohtudes oled. Ehk peaks hoopis võtma eneseväljendusekursuse vahepeal. V-o oskused ja teadmised on, aga eneseväljendus tõmbab sellele vee peale. See sõnum avalikult (blogi, googeldamine), et olen tööl kuni laen käes, annab sõnumi sinust kui mitte pikaajalisest töötajast. Paraku on eelarvamused inimestel ja sinu asi tööintervjuul peaks olema neid kummutada või suutma inimeste arvamust muuta, järelikult pole sa seda suutnud. Edu.

  23. Lisaksin ka, et ega ikka ei saa nii, et sa hoiad lahus oma elu fotograafina, blogijana, turundajana. Kogu info mis sa oled teinud, teed, otsustad või kommenteerid, iseloomustab sind kui inimest, hinnatakse tervikut, sina kui persoon, kelle elus on teatud huvid ja arvamused ja tegevused. Ja selle põhjal tehakse valik. Kaks soovitust: eneseväljenduskursus ja tunnistamine, et inimene tervikuna on oluline. Ja tunnistage olukorda: inimestel on eelarvamused, eriti, kui materjali nende tekkimiseks leidub kuhjaga, siis oskad selle võrra paremini ka ennast inimesena tuntud ettevõtetele müüa, lisaks katsetele, testidele jms-le.

  24. Te teate ju ise ka, et sellel ei ole suurt vahet kas nime v6ib guugeldada v6i ei :) See on juba aastaid olnud vaikiv tegutsemisviis, et inimese nime guugeldatakse potensiaalse t88andja poolt. Minul tekkis kysimus, et kas Meelis muidu ytleb intervjuudel, et ta on osalise sellises blogis nagu marimell. eu? Jah, see on teie eraeluga seotud ja saab alati kokkuleppe teha, et t88asjadest ei kirjutata ja t88andjat ei mainita, kuid fakt on see, et blogi ON suur osa teie elust. V6ib-olla tekitabki umbusaldust see, et ta ise seda ei ytle (justkui varjaks).

  25. Ma küll Eesti eluga eriti kursis pole, aga ega peale googeldamist mina ka Meelist tööle ei võtaks. Mingeid ametialaseid oskusi tal ei ole. Ei saaks teda isegi koristajaks võtta, sest ka koristajad tulevad tänapäeval koolist, paberitega. Tema reklaami ja turundusheietused ajavad muigama. Fotograafiks- olgem ausad, pildid on kõvasti alla keskmise. Mingeid sihte ja ambitsioone ei ole. Keskeas inimene, aga pole ei oma elamist ega sääste. Lühidalt- täielik luuser!

    1. Aitäh meile kaasa elamast ja meie elu paremini teadmast kui me ise. Teen kniksu ja kraapsu sulle selle suurepärase, positiivse ja lustist pakatava kommentaari eest. Aitäh! Tule jälle tagasi kommenteerima :)

  26. “tegelikult ei võiks Meelist üldse enne googeldada kui ta selleks nôusolekut pole andnud.” Mis krdi jura see nüüd on?? :D Millegi/kellegi googeldamiseks tuleb luba küsida ve? :D

  27. Ei tea, ma hetkel teisel pool lauda. Üritan leida asjalike inimesi meeskonda (finantsvaldkond). Hästi palju kandideerjb null kogemusega noori, kellel ulmelised soovid ja fat cat-id kes midagi teha ei viitsi kuna nad nii pro-d enda hinnangul. Tööka spetsialisti raske leida. Ja ei- ei paku madalat palka. BTW peale 2-3 vooru tehakse väike taustakontroll, milleks küsitakse ka nõusoleku ja muidugi kui Google-st leiab mobla ärandamise videosid, siis on üsna raske kandidaadiga edasi arvestada.

  28. Siin paljud juba arvamust avaldanud aga mul tekkis selline mõte et kas sa ise oled paindlik suuremas meeskonnas. Turunduse alla jääb palju muud ka ja palju inimesi, seega ei saa kõike yksi otsustada ja juhtida, vaid puhas meeskonna töö. Sinul puudub meeskonna töö kogemus ja kuidas sa käitud, kui pead arvestama paljude inimestega ja alati ei jää sinu arvamus peale. Eriti rahvusvahelises firmas on suhtlus hoopis midagi muud kui väiksemas. Paindlikkus ja meeskonna töö on võtmesõnad. Äkki sa liiga paugutasid enda jutuga ja olemusega ja see võib vahest ehmatada, sest videoid vaadates oled jätnud mulje et sinu arvamus on õige, sina tead kuidas asjad on ja oled suhteliselt paindumatu olekuga ja väljendad ka tugevalt. Sa oled oma natuurilt jätnud mulje et oled paras plõksija.
    Tavaliselt otsitakse meeskonda sõbralikku, rahumeelset ja eriti just paindliku olemisega inimest, sest peab suhtlema paljude erinevate inimestega. Arvan et sinu puhul sinu isiksus oli see miks sind ei valitud. Ei juletud valida. Aga said vähemalt kogemuse ja nii see tööle kandideerimine käibki. Sinu asemel jätkaksin otsinguid, et saada meeskonna töö kogemus kuskil firmas, mida sul veel ei ole ja edasi liikuda on juba palju lihtsam – firmast firmasse. Siis natuke hiljem võid leida end oma unistuste MUSTA firma meeskonnas. Sest pane tähele, MUST firma otsib töötajaid ka tulevikus. Liigu sinnapoole.

  29. Kirjutad: “Lihtsalt infoks, et tegelikult ei võiks Meelist üldse enne googeldada kui ta selleks nôusolekut pole andnud.” Millel see seisukoht tugineb, milline seadusesäte googeldamist tööle kandideerimisel keelab? Oleks isiklikel põhjustel väga vaja teada, et viidata.
    Aga nende kandideerimistega: esiteks on need “meie juures hakkaks igav”, “ei ole selle valdkonna töökogemust” jmt sellised, mida kindlasti ei maksa sõnasõnalt võtta – midagi peab ju keeldumise põhjuseks ütlema ja nii on kõige lihtsam. Eriti see ülekvalifitseeritus – seda saaks tõsiselt võtta, kui Meelisel olekski aastaid töökogemust (rahvusvahelistes) suurfirmades vmt, saan aru, et seda pole ju? Baka ja tasapisi omal käel nokitsemisi – kust see tõsiseltvõetav ülekvalifitseeritus välja loetav oleks? Kui Meelisel seda kuuldes esimene küsimus, et “oot, kas ma ei võiks selle üle ise otsustada”, siis mul samasuguse pagasi juures tekiks hoopiski küsimus, et oot, kas see on praegu halvasti varjatud iroonia? Aga sellest, et sellist põhjendust tõsiselt suudad võtta, tekib omakorda mõte, et ehk on asi natukene iseenda ülehindamises? Oled oma oskustes ja suutlikkuses nii kindel, et ei tule selle pealegi, et kõrvaltvaatajaile see nii ei paista, suudad võtta tõsiselt hinnanguid, mis pole otse nii mõeldud, ega vaevu nägema nende taha?

  30. ja veel, reklaamiagentuuri sa vbl väga ei sobiks, sest reklaami agentuurides on juba ees enamus kõrge egoga s.pead tööl ja kõigil on tahtmine näidata ja tõestada, sina oma arvamustega läheksid kiirelt tylli. Pigem sobiks sulle rahvusvahelises firmas turundaja roll aga mitte agentuuris. Liiga närvesööv ja kuklasse vajutatakse koguaeg. Rahvusvahelises firmas on juba ette teada mida ja millal ja otsustavad niikuinii suured juhid ja sina lihtsalt teed oma tööd.

  31. ülekvalifitseeritud jutt on teada tuntud vastus neile, keda ei taheta kollektiivi ja kellel on olematud kogemused nõutud erialal, milleks lasta ennast lollitada, fakt on see, et pole päevagi oma erialal töötanud ja google ei valeta :D

  32. Siin võib tõesti kaks põhjust olla
    1. Et sa oled avalik tegelane ning guugeldades leiab sinust liiga palju ebameeldivaid situatsioone ning tõsise mainega ettevõtte lihtsalt tahab sellest kõigest hoiduda.
    2. Sa tõesti oled liiga suur hakkaja ja tugev konkurent, et suuremad tööandjad ei julge sind võtta kartes et võid neid nende tööpositsioonilt maha lükata. Peab ju ikka oma kannialust kaitsma.

    Igaljuhul soovin sulle palju edu!

  33. Kust selline info? Google on täitsa avalik teenus, miks ma ei või kedagi guugeldada? Ja isegi kui see on tõsi – milles ma väga kahtlen, pigem hea tava teada anda – siis esiteks ei palkaks mina inimest, kes keeldub guugeldamisest, sest tekib küsimus, et mida teil varjata on? Ja teiseks, tõesti, jah, inimese eraelu on tema eraelu, aga – ja mitte et kedagi solvata – mõningad Meelise sõnavõtud võivad talle saatuslikuks saada küll. Teie blogi on ju ka avalik platvorm, ja see mis siia kirjutate kujundab tahes tahtma pilti teist kui inimestest. See sama kirjatükk teeb täpselt seda – jätab mulje nagu Meelis teeks tööandjatele teene oma üüratu kogemuspagasiga. Tegelt ju nii ei ole. Tööleping on ikkagi vastastikkune kokkulepe, kus üks pole üle teisest.
    Kena, et koodnimesid siin kasutate, aga ettevõtted ja HR tunnevad ehk end ära ikka ja jutt levib.
    Samuti – ma ei võtaks inimest tööle kes avalikult ütleb korduvalt, et tal pole mingit päris huvi tööle jääda vaid tahab nn linnukese kirja saada ja siis .. oma asjade peale jälle tagasi minna. Valin parem inimese, kellega näen koostöö potentsiaali.
    Just something to think about. Kõike ei ole tarvis netti välja paisata.

  34. Ma ei suuda vaiki olla.
    Olen põllumajanduse valdkonnas.
    Mõtlesin, et noh, lähen vahelduseks pmst müügitööle. Maailma kõige enim tuntud firma otsis parasjagu inimest.
    Khm..jah.
    1 voor – cv saatmine. Sain edasi (magistriga ikka saab edasi, haridus oli nõutav)
    2. Telefoni vestlus personali firmaga. Tund aega Skype ja sain edasi.
    3. Isiksuse test. 299 testi küsimust. Aega tund.
    Sain läbi.
    4. Sõita teise eesti otsa enda kulude ja ajaga kuskile farmi, et lahata sealseid probleeme ja pakkuda lahendusi. Niii… Minu jaoks häirekell, et farm maksab umbes neile stiilis:” Me ise ei oska, leidke põhjus”.
    Teha sellest leheküljeline raport.
    Sain vastuse, et sain edasi
    5. Teha sellest ettekanne ja esitada selle tööotsija firma esindajate ees inglise keeles ette. Farmis sai loomulikult teha pilte.
    Toimus jälle teises Eesti otsas.
    Läksin kohale – 1.5tundi kohapeal. Esitasin ettekande, suhtlesime, ahhetasid mu piltide peale ja olid shokis.
    Ma olin, et Jess, ettekanne õige ja saan tööle.
    Tegelikult selleks kohtumiseks, oli mul meelde tulnud, et sarnane ametikoht aga teise nimega oli neil paar aastat tagasi ja mul sõbranna töötas seal. Helistasin talle. Ta soovitas kaarega minema joosta. Palka mida lubatakse ei saa, töö pole mis kirjas jne.
    OK. Kunas oli tööd vaja siis saigi kohale mindud.
    Igastahes, rahvusvaheliselt meeletult tuntud, isegi mitte valdkonna inimesed teavad seda nime…. Mis sa mõtled, nad tagasiside andsid?

    Hakkasin ettevõte jälgima, et kes sai.. Ei tulnud infot ei kusagilt.
    Läksin 1.5 kuud hiljem farmi tööle ja küsisin otse ülemuselt, kas keegi sai sinna üldse tööle. Ta vastas, et ta teadis, et otsitakse aga infot saadetud ei ole. Sellest on 2 aastat möödas, see jama läks mulle 120 eurot kütuseraha maksma ja 30 lõunat ja näksi peale. Siiani nad pole otsust edastanud, ega inimest tööle võtnud!
    Ole sa Meelis sellegi üle õnnelik

  35. Esimene asi, mida tehakse, on kandidaadi guugeldamine. Mind on isegi guugeldatud keset intervjuud. Internetis peab avanema ilus emamulje, no võta näpust, ei soovita leida negatiivset infot, nii lihtsalt on. Meelisel on enda turundamine ikka tõesti ebaõnnestunud.

  36. Ettevõtted lihtsalt optimeerivad saadavat tulu (sinu oskused) ja kulu (sinu palgasoov) oma vajadustega ja võrreldes teiste kandidaatidega. Üle kvalifitseeritud tähendabki, et selles arvutuses on kuskil käärid. Siit ei ole mingit sügavamat ja peidetud tähendust vaja otsida. Olles aastaid teises valdkonnas oma meeskonda inimesi otsinud, olen tihti pidanud valima natuke väiksemate kogemustega inimese, kes on võimeline puuduolevad oskused omandama ja mahub minu eelarvesse. Nii käitutakse peaaegu igal pool, vähe on ettevõtteid, kellel on kummist eelarve.

    Kas sa oled uurinud, mis on nende ettevõtete (turundusinimeste) keskmine palk? Ja kuidas sinu soovid sellesse suhestuvad? Mida ülikoolist tulev säravate silmadega, ajakohaste teadmistega ja õppimisvõimelised noored sarnasel kohal küsivad?

    Turunduses mul endal kogemused puuduvad, kuid mind väga huvitaks, kas teistsuguse palgasoovi korral räägiksid ettevõtted teistsugust juttu? Ilmselgelt on see teie jaoks müüv teema, võiksid vähemalt eksperimendi korras proovida. Tavaliselt on ka nii, et kui juba kuskil ametlikult tööl oled, siis hakkavad järsku ka kõik teised tohutult palju suuremat huvi tundma ja on võimalik edasi liikuda.

    1. Miks vaatamata palgasoovi teadmisele siis ikkagi läbi mitme vooru solgutatakse? – Sest see keskastme juht tõenäoliselt samuti sooviks väga sind palgata, aga ta ei saa oma juhtidelt nõusolekut.

  37. Minu jaoks kummaline, et kasutatakse fraasi oled “ülekvalifitseeritud”. Arvestades asjaolu, et kandideerid suurtesse asutustesse kus on päris kindlasti edasi ronimis võimalus. Seega ei pea see paika.
    Enda kogemuse põhjal tean seda. Kandideerisin enda teadmistega väga tagasihoidlikule ametikohale. Ja oi mind kuulati üle miks siia, sa oskad ju rohkemat. Kuna ma olin sellel hetkel ikkagi tööturul üsna roheline siis ütlesin, et aga inimene peab kusagilt alustama. Ja kuidas see neile meeldis. Mu otsesel ülemusel lõi kohe pirn peakohal põlema. Teate me kevadel laieneme sinna valdkonda ka ja ma tunnen, et teie saaksite seal juba jupp kõrgema positsiooni kas oleksite nõus? Ja ettevõte ise ei olnud sugugi mingi mega rahvusvaheline. Seega kui juba sellises väiksemas ettevõttes ei olnud mitte mingi probleem minu suuremad oskused vaid hoopis oli see neile kasulik. Selle põhjal ma ei suuda uskuda, et suurettevõtted lükkavad tagasi inimesed kes vb oleksid neile tulevikumõttes kasulikud. See ära ütlemiste viisakas viis on ikkagi mingi muu faktoriga seotud.

  38. Kui mina mõnda aega tagasi töökohta otsustasin vahetada, siis mul olid ka teatud kriteeriumid: hea mainega ettevõte, rahvusvaheline, pigem suur jne. Kandideerisin üsna valitud kohtadele, sain pea kõigis lõppvooru…aga valituks ei osutunud. Oi see oli masendav, see “igavene teine” tunne. Kandideerisin 1,5a vältel vahelduva eduga, ei miskit.
    Kus ma siis täna olen? Minu jaoks täiesti tundmatu, väiksemat sorti (25 in), eesti kapitalil ettevõte, totaalselt teine valdkond. Ja ma olen MEGA rahul! Ma saan teha kõike oma ametipositsioonist tulenevat, katsetada, kujundada, mul on super läbisaamine ja sünergia oma ülemusega. Sattusin sinna ettevõttesse nii, et minu endine klient soovitas ehk siis nemad leidsid minu. Olin ainuke kandidaat, vestlus oli 3h ja 2 pv hiljem ütlesin oma jah-sõna! Ei kahetse!

  39. Olen ise sarnaseid asju kogenud!
    Mulle tundub samuti, et sinu puhul mängib rolli ka su taust ehk blogi jm. Seda kardetakse. Sellist avameelsust kardetakse.
    Oled tubli inimene, pole kahtlustki aga tausta uuritakse.

  40. Olgem ausad, eks see turundus ole üks õhu müümine. Kõik tahavad seal kõvad ässad olla, kõva palka teenida, aga nagu mille eest? Selle eest, et leida kanalid, kuidas inimestele rohkem pinda käia ja neid ostma manipuleerida? Kogu maailm on reklaami täis, ei aita mingi turundus siin. Head asja ei pea reklaamima, igasugu s”tta peab turundusinimene saiaks tegema.
    Meelis tehku kord elus päris tööd. Kui ainult aasta vaja tööd teha, siis mingu kasvõi lattu komplekteerijaks. Saab ilmselt sama palka või isegi natuke paremat, kui “turunduse” eest. Lisaks ei häiri ülemusi ilmselt see, et laos töötav inimene vabal ajal swingib. Ei ütle halva pärast, aga tegelt ka, kui on soov kodu hankida, siis peaks pilve pealt alla tulema korraks.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *