Meelis kirjutab: kuidas mind kindlalt nutma ajada?

Reaalselt üle mitme kuu avasime me kolmapäeva õhtul teleka. Nagu teleka selles mõttes, et Eesti kanalid. Suvel ei olnud sealt ju mitte midagi vaadata. Okei, mingi päev vaatasime ka “Kuuuurijat”, aga seda striimisime telefonist telekasse.

Miks me selle digiboksi üldse avasime oli see skandaalne ja enneolematu “Rannamaja” saade. Esimest osa me ei näinud ja mõtlesime, et okei, vaatame siis asja. Õnneks ma algust ei näinud, sest olin pesus, aga vist siiski oleks pidanud nägema, sest terve saade keerleski selle ümber, et mis juhtus saate esimeses pooles. Tunnistan ausalt, et see saade oli igav. Kohe niii igav, et ostustasin kanalit vahetada.

Samal ajal kui TV3’s jätkuvalt arutati, kes ikka kellega midagi tegi ja kuidas Kepi-Kerli omale ise nime pani, oli ETV’s “Pealtnägija.” Selle saatega ei saa ju eksida. Ei saanudki.

Hakkasine vaatama seda just siis kui oli eetris viimane osa ehk sellest ratastoolis mehest. Ma lihtsalt vaatasin seda ja kuulasin. Kurb oli. Kurb oli vaadata peret ja samas tore oli kuulata, sest see mees on vaimselt nagu nii tugev. Ta loomulikult oli ka kindlasti oma elus alla andnud mingitel hetkedel, ta silmis oli meeletu kurbus kui näitas neid alguseaja pilte, mida ta perele haiglast saatis, ise kinnitades, et kõik saab korda…

Ma lihtsalt vaatasin seda ja minus ei olnud mingit erilist emotsiooni peale kurbuse ja kaastunde. Seda selle hetkeni kui tulid mängu lapsed. Õigemini see üks. Ja ei mingi lugu, vaid üks pilt. Pilt lapsest, kes kallistab oma isa ja nutab. Teate kui õudne see oli. See oli nii kurb, aga samas ka vist tore, sest laps sai lõpuks isa juurde ning lasi emotsioonid valla. Ma ei tea, mis minuga sellel hetkel juhtus, aga ma hakkasin lihtsalt nutma. See oli lihtsalt nii-nii kurb. Ma panin kohe ennast ja Hedonit samasse olukorda. Mida tema teeks, kuidas mina käituks? See pilt sellest nutvast tüdrukust oli tegelikult nii kurb.

Jah, ma tunnistan, et ma olen selline hellik, sest lapsed on kindlasti minu nõrk koht. Lapsed, kes on meie veri ja meie hing ja tegelikult meie elu. Lapsed, keda me armastame ülekõige ning teeks nende heaks mida iganes. Vähemalt mina teeks seda Hedoni jaoks. Kui vaja, kaitsen viimase hingetõmbeni. Ta on ju minu laps. Mu süda läheb lihtsalt igakord katki kui ma näen midagi, mis on lastega seotud. Ehk siis jah, kuidas mind 100% nutma saada on see, kui sa näitad mulle kurba lugu mis puudutab väikest last.

Loo lõpetuseks olgu öeldud, et tegime ka meie enda poolt 100eurose annetuse selle mehe taastusravi tarbeks. Ja ma olengi nõus kuu aega ainult pelmeene sööm,a kuna meie toiduraha läks sellele mehele, aga äkki saab see tüdruk kunagi oma isaga taas joosta ja isa teda altari ette viia.

Muud ei olnudki. Lihtsalt kurb lugu, mida tahtsin teiega jagada.

Argo kohta saab lähemalt lugeda siit. Ühtlasi saab seal ka silma peal hoida annetuste laekumisel. Siis kui meie raha kandsime oli seal 3700€ ees.. Nüüd juba nii palju rohkem!

4 Comments

  1. Ehk nüüd jõudis teile kohale,millised on tegelikult inimestel elus peobleemid,mitte see ,et palju Paavli kaltsukast täna kleite juurde osta !!!

    1. Mis sa arvad, et ma tegin elu esimese annetuse? Ma annetan aastaringselt ja alati teen neid emotsiooni pealt. Sel korral lihtsalt jagasin :) olen annetanud nii kassidele kui lastele, vähihaigetele, neile kellel majad põlenud.. ja tavaliselt emotsioonipealt on summad suured.. panengi oma konto praktiliselt nulli nii palju kui sel hetkel võimalik.

    1. Ma olen tahtnud sinna ammu minna, aga kuidagi ei satu sinna kanti. Nuudel on meil mõlemale poole linna kiviga visata kaugusel ja käime pigem seal. Aga.. kuna ta töötas enne Nuudlis, siis.. pole vist väga vahet kui Katusepappi ei jõua :D

Comments are closed.