#meeliskirjutab

Meelis kirjutab: kuidas napsitrallist said Naksitrallid

Oli üks kena laupäevane päevakene ning Leenul olid sõbranjed külas. See aga loomulikult tähendas, et avati ka paar pudelit šampanjat ning lobiseti maast ja ilmast.

Sattusin ühel sekundil tuppa ning Leenu teatas, et tema nägi Facebookis, et Estonias etenduvale “Naksitrallidele” on piletid müügis, et nad ei saa homme minna. Uuris siis Leenu, et kas ostab ära. Ma kehitasin õlgu ja pigem olin sisimas selline mitte väga vaimustuses. Mõnikümmend minutit hiljem teatas ta, et piletit olemas ja homme Estoniasse minek. No minek, siis minek.

Saabus pühapäeva hommik ning sellega seoses ka karm tõetund minu jaoks. Panime end kõik kenasti riidesse, istume autosse ning hakkasin Leenult detaile uurima. Esimene šokk tabas, kui selgus, et see on kahes vaatuses ja mõlemad vaatused on tund aega. NAGU MIDA? Kahe lapsega tund aega ühe koha peal passida. Ja siis tuli järgmine litakas. See on ooper. MIDA? Operett jaa, aga ooper? Kindel ei. Aga enam ei olnud midagi teha – juba olime autos ja juba terendas kesklinn.

Ma ütlen ausalt, et ma olin vägagi frustreeritud ja pigem isegi pahane, et Leen va napsitrall sellise ostu sooritas. Aga noh, abielu see on kompromissid – lähed sinna kuhu naine palub.

Kerides aega mitu tundi edasi, siis tuleb tunnistada oma eksimust ja öelda, et ma olin väga õnnelik, et me Estoniasse läksime. Kui ma sellel pühapäeval ei oleks sinna läinud, siis poleks ma mitte kunagi Estoniase “Naksitralle” vaatama läinud.

Aga pisut ka etendusest endast. Kas meeldis? Jah, meeldis. Kas see oli liiga pikk? Nii ja naa. Esimese vaatuse 40ndal minutil hakkas ikka selline 90% lapsi nihelena. Sh ka meie omad. 50ndal minutil jäi aga beebi tuttu, aga enne seda istus süles nagu kukupai ja vaatas suu ammuli etendust.

Teine vaatus oli tegelikult lühem (äkki 40 või 45 minutit) ja see mõjus kindlasti palju positiivsemalt. Mainin kohe ära, et kui Hedelin jäi viis minutit enne esimese vaatuse lõppu magama ja süles vedasin ta kohvikusse ja olin valmis temaga sinna jääma ja teisest vaatusest loobuma, siis konkreetselt kaks minutit enne teise vaatuse algust olid plikal silmad lahti ja nägu imestust täis, miks me saalis ei ole. Läksime siis vudinal saali tagasi ja liikumatult vaatas ta ära ka teise vaatuse ja plaksutas lõpus nii kus jaksas.

Ma ei hakka siinkohal lahkama lugu ja näitlejaid ning laule vaid kiidan ennekõike kostüümikunstnikku. Eriti meeldisid kasside ja lindude kostüümid ning samuti linnarahvas.

Aga kõige-kõige suurem kummardus ja kiitus kuulub hoopiski nendele inimestele, kes tegid laval olevad rekvisiidid. Puud ja kivid, majad ja põõsad ning loomulikult see auto. Ma lihtsalt vaatasin neid elemente laval ja mõtlesin, et vau. Nii palju aega ja vaeva on sinna läinud. Milline töö ja milline planeerimine, et see kõik valmis saada.

Pilt: Estonia kodukas

Leppisime kokku ka tulevase plaani, et proovime tulevikus vähemalt üks kord kuus jõuda kuhugi teatrisse. Eelistatult muidugi lastega, aga kui saab, siis miks mitte ka kahekesi. Väga hea meelega vaataks etendusi, operette või muusikale. Viimase kuue kuu jooksul olen ma kahel korral oopereid vaadanud ja pean siinkohal siiski tunnistama, et ma ei ole väga suur fänn. “Naksitrallid” oli tõesti hea vaheldus, aga las see sedasi ka jääda. Lemmikuks oleks mul ikkagi muusikal või klassikaline teatrietendus. Aga loomulikult vaatan hea meelega ära ka lasteetendused.

Kuhu te soovitaksite meil järgmiseks minna?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga