Meelis kirjutab: meie nädalavahetus

Kus-mis siis sellel korral ehk mida tegime, kus tegime ja miks tegime jne. Huvitav, millal tuleb selline postitus nädalavahetusest, kus reaalselt kirjas kaks kolm lauset, sisuga „sellel korral me vedelesime kodus ja ei teinud mitte midagi.“ Kas üldse tuleb?

Muideks hoiatus, et seekordne postitus on päris pikk, sest no mis teha kui nädalavahetus on toimetamist täis.

Reede hommik oli üsna rahulik, mingeid kohtumisi ei olnud, aga tegevust oli küllaga. Esiteks saatis meie videomees Jõuluvana klipid.

Ehk siis kes mäletab, kes mitte, aga augusti lõpus käisime Vääna-Jõesuu kandis Jõuluvanale videoklippi filmimas. Noh sellist, mida sotsmeedias levitada ja kuhugi taustaks mängima panna. Õnneks oli noormees juba nii nutikas, et lõikas need klipid ka Instagramstory vormi, seega saame neid kenasti ka sinna panna. Aga mis puudutab videod endid, siis… ma ei tea.

Ma olen nagu nii kahe vahel. Mulle nagu meeldib, aga samas ei meeldi ka. Esimest korda kui ma neid vaatasin, siis olin täiega õhinas ja mingi oo, lahe ja äge. Siis aga hakkasin vaatama, et okei see kaader mulle ei meeldi ja siis ei meeldinud ka see ja see ja see ja see. Ja nii ma siis lõpuks vaatasingi neid ja mõtlesin, et hmmm, vaeva sai ju nähtud, aga miks ei meeldi? Näitasin ka päris mitmetele sõpradele, kuid nemad jäid rahule. Aga ka neile meeldisid need klipid rohkem, mis Instagrami lähevad. Kuigi meil oli algselt plaan filmida üks klipp veel ühes vanalinna hotellis, siis ega enam selleks tuju ei ole. Ise ka ei tea miks, aga no pole. Kardan, et jälle pettun.

Märkamatult oli kell juba kaks saanud ja tuli hakata mõtlema, mida süüa, kus süüa, mida üldse õhtuga peale hakata. Õnneks on meil palju häid sõpru, kelle juurde me võime alati minna, sest kuskil ikka miskit toimub. Nii ka sellel korral. Aga enne veel, kui sain lapsele järgi minna, siis helistas kuller ja teatas, et tal on mulle pakk. Noh, mitte minule kui Meelisele, vaid loomulikult Leenule. Ja mis pakis olid? Jalanõud. Ilmselt need, kes Instagrami kasutavad juba teavad, mis jalanõusid saadeti ja miks, sest väga paljud said need just reedel kätte ja panind kohe pildid ka üles. Ma ei jõudnud neid kohe pildistada, laupäeval mõtlesime niisama mere äärde minna, sõbranna tuli ka lapsega, lapsed said kive loopida, meie pilte teha.

Kes veel ei tea mingil põhjusel, siis 3. novembril toimub Saku Suurhallis #MyHitsAwards. Ma olen väga üllatunud, milline rahaline süst sellesse üritusse on pandud. Alles Leenu ütles, et peaks kirjutama, miks seal ainult kategooriatena Instagrammerid ja Juutuuberid on, miks blogijaid pole. Kuidas nad muusikaauhindadega kokku sobivad? Aga samas armas, et nad EBA ikka EBAks jätavad ja ei anna lampi mingeid auhindu, mis EBAga kokku käivad. Aga turunduslikult ja promo mõttes kaval lüke. Laura-Liisa, job well done!

Aga meie suurim probleem on, et.. mida selga panna. Need Leenule saadetud Conversed (hmm.. kus minu omad on või kus on soovoliniku silmad, ma olen teine pool marimellist (mari = mari-leen, mell = meelis ehk siis marimell)) on muidugi ideaalsed sellisele peole. Seega Leenu ilmselt panebki need ja mina…Või siis ma ignon totaalselt Leenu outfitti ja lähen nii nagu mulle meeldib. Kuigi noh, arvestades, et me alati matchida tahame, siis.. Meil on tõsine mure, mida kanda, sest dresscode on „What the Bling“, ehkki jalanõude karbis oli hoopis muu teema?!

Aga reedest rääkides, haarasin lasteaiast Hedoni ja läksime Ülemistesse. Reeded on meil sellised, siis saab kommi, jäätist, šokolaadi, mäkki.. Ühesõnaga, patupäev, kui me talle midagi ei keela. Nädala sees pigem mingit metsikut kommisöömist pole. Ja ta küsib üsna tihti, kas täna on reede? Sest ta teab, reede on pidupäev. Magama ei pea vara minema, saab kokakoolatki lonksu kui hästi läheb.

Õhtuks läksime külla, kus siis lapsed said mängida ja saunas käia, basseini hüpata soovi korral, ja täiskasvanud niisama jutustada. Funfact: Hedon läks sauna ja oli minuti pärast väljas: vuhh, nii palav! :D

Reede öösel või noh, kella ühe paiku öösel saabus ka Leenu Sloveeniast tagasi. Aga kuna me olime mõlemad tegelt nii väsinud, siis ei muljetanud pikalt, vaid keerasime kohe magama. Meil ju veel terve elu aega rääkida.

Laupäeval ärkasime mingi üheksa, sõime ja kuna ilm oli imeline, kutsusime sõbrad kaasa ja läksime hoopis Katariina kai juurde pildistama ja kive loopima. Enne veel aga tuli mulle sõnum, et Smardis pakk. Kirjas oli Lelunurk, ma mõtlesin, et hmm.. ma pole midagi tellinud. Leenu ütles, et see on hoopis kingitus Hedonile, et ta oli minu numbri andnud, kuna oli ise Sloveenias. Tegemist oli siis magnetilise joonistamistahvliga, millega saavad lapsed harjutada tähtede tegemist. Ja kuna Hedon juba paari tähte joonistada oskab, siis on see talle kindlasti abiks.

Aga kuna õues oli nii ilus ilm, siis oleks patt olnud veeta see toas, seega riided selga ja randa. Seal olles mõtlesin, et no miks ometigi ei leppinud ma mõne fotograafiga väikest fotoshuuti kokku. Ilm oli nii ilus, soe ja sügisene. Aga äkki on veel nädalavahetusel ilus ja saame siiski shuudi teha. Seega, kes tunneb, et tahab meid pildistada, siis võite vabalt mulle kirjutada: meelis@marimell.eu. Õnneks nuiasime sõpradelt ka paar pilti endast välja.

Instagrami ja Facebooki panime ka pildi Hedoni talvesaabastest, mis reaalselt pärast esimest korda kandmist lagunenud olid. Rannas tuli jutuks, et sõbranna mees sai Humana 1,50€ päeval ülilaheda parka, siis mõtlesime, et lähme vaatame ka, kuna mulgi mingit jopet vaja. Saime teada, et sel päeval oli 50 sendi päev… Leenu sai 3€ eest päris palju lahedat kraami (mingi viis kleiti, ma sain ühe pusa).

Kuna me juba seal Mustika keskuses oli, siis Leenu ütles, et käime Javeri poest ka läbi, et ta oli kuskil Instas näinud, et neil talvesaapaid ka müügil. Olidki. Reimad. Hedon valis meeldivad välja (no me valisime esmalt mõned, mis meile meeldisid), proovisime talle jalga, sobisid, ostsime. Minu jaoks oli selling point see, et seal oli “lumetõkke äär.” Et kui kombe säär peaks üles tõusma (Hedon ei kannata neid kumme talla all), siis lumi ikkagi kohe saapasse ei kuku.

Vahepeal magasime terve perega lõunaund ja õhtul läksime külla sõbrale, kes oli „üksikisaks“ jäänud. Tegelikkuses oli naine kuhugi pralletama läinud ja jättis lapsed mehega koju. Aga kuna ka Hedonile oli vaja tegevust leida, siis mõtlesime, et sajame sisse ning las lastel olla lõbus. Mõeldud tehtud. Võtsime uue magnettahvli ka kaasa ja üllatav, et nad suutsid isegi jagada. Üks tegi ühe rea, teine teise…

Tulime mingi 21 ajal koju, sest lastel taas uneaeg, ei taha režiimi väga segi ka lüüa nädalavahetusel ja Hedon kustus reaalselt 30 sekundit enne hoovi keeramist. Meil aga juhtus nii, et me läksime alles kell üks magama. Mis me tegime? Rääkisime. Lihtsalt rääkisime. Elust, olust ja tööst. Leenul oli päris hard core week seal Sloveenias ja tal vist oli vaja rääkida, et aju päris ei plahvataks sellest infokogusest millega ta üle kullati.

Pühapäeval ootas meid Instagrami konverents. Toimus see siis teist aastat järjest ning seekord ka Eesti publikule. Põgusalt mainisime ka seda oma blogis ning loosisime kaks piletit sinna. Veider oli muidugi see, et paar päeva enne üritust oli terve Instagram täis kooduskoodi “family,” mille sisestamisel said pileti 10euroga. Minu jaoks oli see veider käitumine. Kas siis vähe inimesi tulemas, et nii soodsalt saab? Üritus ise…Leenu blogis sellest eraldi! St tegelikult blogisime samal ajal. Hedon vaatas näosaadet ja meie blogisime.

Mina aga ei saanud tervet konverentsi olla, sest kella kahest viieni oli mul pildistamine, seega kimasin stuudiosse, sest seal pidi mind ootama ligi 20 inimest. Tegemist oli suguvõsa pildistamisega. Taheti kõik inimesed korraga kokku saada. Kuna ma sain natuke varem õhtule ja Leenu otsustas poole pealt vehkat teha sealt konverentsilt, siis kohtusime kodus. Ta tellis vahepeal sushit, sõbranna-assistent tuli ka meile, sõime, siis tõime Hedoni koju. Ja hakkasime koristama. Päriselt kah, kell kuus õhtul mõtlesime, et võiks ju koristada. Mina olin kõik Hedoni asjad nädala jooksul kuskile hunnikusse visanud, Leenu kallas oma kohvri asju keset põrandat… Ühesõnaga, pesud pessu, tolmuimejad välja, vaibad kloppimisse. Samal ajal tegi Leen veel praekartuleid. Õhtusöögiks sülti, kartulit ning taustaks SNKT. Leenu lemmiksöök pärast reisilt tulekut!

Meil ongi kujunenud nii, et Hedon jämmib voodis iga särtsakama loo peale kaasa (täna oli ta eriline lemmik India-Ott), meie blogime, mingil hetkel jääb Hedon magama ja meie lõpetame blogimist.

Uue nädala plaanid… Ütleme nii, et jagub. Arvestades, et meil päevatöö ka :)

Samal teemal

6 Comments

  1. Leenu, kustkohas sa ostad teksapükse või üldse pükse? Olen ise ka vähe jämedama jalaga ja suurema pepuga, no niiiii raske on leida…

Comments are closed.