Meelis kirjutab: miks Leenu peab oma koha pärast mu kõrval võistlema?

Eks ikka loed meediast ja näed kasvõi TikTokist neid USA saateid, kus mehed petavad ja naised neid telekaamerate ees vahele võtavad jne. Aga see on kuidagi telesaade ning ausalt öeldes läheb see minust täiesti mööda. Siis näen ma klubides ja ööelus naisi, kes nutavad. Miks ma neid alati näen, ma ei tea, aga on kuidagi tavaks saanud, et vähemalt üks pisarais naine peab mulle õhtu jooksul ette sattuma.

Isegi kui me Mehhikos olime ja ma öösiti ringi ei tuianud nägin ma seda ühte nutvat naist. Loomulikult leidis see aset CocoBongos, aga mis oli üllatav – see juhtus nii vara. Juba kella kümne ajal õhtul. Tavaliselt olen ma harjunud selliseid draamatsevaid paare nägema kella ühe paiku öösel või hommikul viiest. Mina ei saa muidugi aru miks minnakse öösiti klubides tülli?

Kuhu ma tegelikult oma jutuga tüürida tahtsin oli armukadedus. Ja seda just naiste poolelt. Loomulikult oleme ka Leenuga rääkinud, et meie suhte algusaegadel oli ta suhteliselt armukade, aga mida aeg edasi seda rohkem ta harjus, et ma olen selline nagu olen ja suhtlen nii nagu ma suhtlen. Pigem olen sõbralik, mis võib eemalt vaadates tunduda, et ma olen võõra inimesega liiga sõbralik. Aga no mis teha. Leenu muidugi ütleb, et meil mõlemal on sisse kodeeritud see flirtiv suhtlusstiil võõrastega, mina tema väidet ei jaga. Ma olen lihtsalt sõbralik.

Juba aastaid ei ole Leenu pidanud kellegi teisega minu pärast võistlema aga konkurentsi tundma. Seda kuni tänaseni. Ja see konkurent ei tule talle ega mulle üldse mitte kaugelt. Nimelt on meie väike kaheaastane Hedelin mega armukade. Ja seda just minu osas.

Kas me tohime diivanil kahekesi teineteise kõrval külgkülje vastas istuda? EI

Kas me tohime teineteist kallistada? EI!

Kas me tohime voodis teineteise kõrval lebada? EI!

Kas Leenu tohib mulle massaaži teha telekat vaadates? EI

Kas Leenu tohib mulle pai teha, kui Hedelin meie vahel on? EI!

Ma ütlen teile ausalt, et minu jaoks on kogu see situatsioon nii koomiline, aga samas ka šokeeriv. Kuidas saab üks kaheaastane mini-inimene olla nii armukade? Miks? Mis ma teinud olen? Mida ma saan teha, et ta ei oleks nii armukade?

Ma ütlen teile, et see on kõik nii veider. Reaalselt kui Leenu on köögis ja ma lähen ka sinna, siis Hedelin kohe vaatab, et nii kuhu sa lähed ja mida sa seal plaanid teha. Hoidku jumal kui me julgeme näiteks kallistada. Kõpsti püsti ja tema tahab ka. Või halvemal juhul lükkab ta Leenu lihtsalt eemale ja tahab minu sülle. Ja no see võidurõõmus naer, mis siis tema näole tuleb… Kirjeldamatu.

Elu on ikka veider, eks. Naised kardavad, et nende ellu tuleb teine naine, kes mehe “ära võtab”, aga meie peres tuli see keegi kolmas otse pereringist. Ma muidugi loodan, et see on mingi faas, mis mõne ajaga möödub. Aga samas on nagu armas ka, et on üks väike inimene kellele ma nii palju korda lähen, et ta on minu eest nõus “võitlusse” asuma. Ehk siis jah, väga segased mõtted ning emotsioonid ka minul.

Kellel siin veel kaheaastaseid kodus on? On teil sama seis? Või kellel lapsed suuremad, kas mäletate midagi sellist varasemast ajast?