Ilmselt pole praeguseks hetkeks inimest, kes poleks kuulnud sellest õnnetusest Tallinnas Vabaduse puiesteel, kus 13aastane poiss veoauto alla jäi ja hukkus.
Tegelikult saab ju igapäev keegi kuskil surma ja ka Eestis sureb keegi, kuid ometigi see tänane juhtum kummitas mind terve päeva.

Ma ei saanud seda mitte kuidagi enda peast välja. Ma ei saa ise ka aru miks see nii on. Minu jaoks on see laps ju ilmselgelt võõras, aga ometigi… Läks see nii hinge.

Kas oli asi selles, et ma olin sunnitud õnnetuskohast kahel korral mööda sõitma? Jah, ma lausa kalkuleerisin oma sõitu, et äkki ikka saaks kuidagi nii sõita, et ma ei peaks seda teed läbima, kuid ikkagi läksin. Loomulikult jäin ma täpselt õnnetuspaiga juures punase foori taha seisma. Ja teate, see oli nii õudne tunne. Seisad ja vaatad seda ülekäigurada, kus vedelevad kellegi jalanõud. Ma lihtsalt tahtsin gaasi anda ja sealt võimalikult ruttu minema saada. Kogu see paik ja koht lausa kriipis hinge. Teeb seda tegelikult siiani.

Ja sedasi see poiss terve päeva minu peas ringleski. Mõtlesin igasuguseid mõtteid. Kuidas see juhtus? Kes on süüdi? Huvitav, kes temast tulevikus oleks saanud? Ta oli ju ometigi nii noor ja võibolla tema andekus või oskus milleski hea olla polnud veel päevavalgele tulnud.

Ja siis mõtlesin ma selle poisi vanemate peale. Kuidas neile seda uudist teatati? Kus oli ema või isa sellel hetkel, kui helistatakse ja öeldakse, et teie poeg on surnud. Poeg, keda nad on 13 aastat kasvatanud ja armastanud. Poeg, kes ei tule enam mitte kunagi koju…

Mis tundega lähevad need vanemad oma lapse tuppa?

Tagasitulles nägin ka seda autojuhti – njah, ta oli ilmselgelt väga muserdunud olekuga. Ega ta ju ei teadnud, et just tema auto rataste all lõppeb ühe noore inimese elutee.

Ja loomulikult mõtlesin ma enda peale, kuidas käituks või mõtleks mina, kui meie perega sama asi juhtuks. See on kohutav. Ma ilmselt hüppaks ise sealsamas uue auto alla. Ma ei suudaks seda üle elada.

Aga samas, nagu ma alguses mainisin, siis õnnetusi juhtub iga päev ning keegi sureb ja tihtipeale me ei kuulegi sellest. Aga mitte kunagi ei tohiks ükski lapsevanem saada sellist kõnet, et tulge tuvastage oma laps seljakoti abil. Lihtsalt kohutav.

Ja ma ei saa aru miks see tänane sündmus mulle nii hinge on läinud? Miks ma olen terve päev sellele mõelnud? Miks ma ei saa seda enda peast välja? Kas mul on midagi viga?

Mida aeg edasi, seda enam mõtlen ma just selle lapse vanematele. Kuidas nad hakkama saavad? Aga ilmselgelt peavad saama, sest elu läheb edasi. Aga mitte kunagi enam ei vaata nad seda ristmikku sellise pilguga nagu vanasti.

Kõige kurvem on selle asja juures see, et nad ise elasid kohe selle ristmiku lähedal ja ilmselgelt läbivad seda teed igapäevaselt.

Minu siiras kaastunne sellele perele ja ma väga loodan, et neil on palju häid sõpru kes neile sellel raskel hetkel toeks on. Kuid eelkõige on oluline teineteisele toeks olemine, sest just koos saadakse sellistest asjadest üle.