Meelis kirjutab: mina ja kurjad naised allahindluste ajal!

Pühapäeva õhtul avastas Leenu, et esmaspäeval on tema ja poolte eestlaste lemmik kõrvarõngaste meistri juures allahindlus. Näidised ja praagid ja defektiga tooted kuni -70%. Loomulikult sain ma korralduse sinna kohale minna, sest proua ise on ju tööl. Esiti tundus see hea mõte ja no mis saaks valesti minna?

Siinkohal on paslik meenutada ühte lugu aastast 2016, kui ma käisin samuti poes shoppamas, kus ehted olid allahinnatud ja no see oli minu jaoks pisut traumeeriv kogemus. Lugu on loetav siit: Naised ja allahindlus – kas on midagi veel hullemat?

Mõeldes sellele, mis seal poes aastal 2016 toimus ei olnud ma just väga vaimustuses kuhugi allahindlusele midagi krabama minema. Aga siiski siiski. Kui naine ütleb, siis tuleb minna.

Kuna koht asus südalinnas, siis esimene mure oli loomulikult, et kuhu ma pargin. Mõtlesin, et lähen varakult kohale, siis äkki joppab ja saan ukse juurde kuhugi. Joppaski ja parkisin 20m uksest. Jube hea koht oli tegelikult, sest siis sain ka piiluda, et palju rahvast ka juba kohal on. Vaatasin, et oh, polegi väga hullu, ukse taga ainult kolm naist.

Kell lõi 11 ja uksed avati. Ruttasin siis ka mina platsi ja da fuck? Ukse taga oli kolm naist, aga järsku oli neid sees lausa 15. Kust nad kõik tulid? Korstnast nagu Jõuluvana? Vanalinna katakombide kaudu? Kuidas on võimalik, et selline kogus naisi jäi nii märkamatuks. Kuidagi märkamatult nad lihtsalt voolasid sinna poodi. Müstika.

Aga mul ei olnud aega passima jääda, sest missioon oli vaja ellu viia. Nägin ka üht tuttavat, keda ma koheselt enda tarbeks ära kasutasin. Nimelt ujusin talle ligi ja tegin törtsu juttu, ise samal ajal vaikselt end laua taha pressides. Noh, et oleks parem ülevaade mida ka pakutakse. Vaatan mina siia ja sinna, aga no ei ole midagi erilist. Siis mõtlesin, et ma lähen teisele poole, sest seal on pisut parem ülevaade.

Eemaldusin lauast ja siis ma nägin neid naisi, kes seal olid. Nagu pealkirjast juba võis järeldada, siis kõik nad olid kurjad. Nagu nende silmis oli selline vihane pilk. Mind ka vaadati sellise näoga, et nii mida sa siin teed? Mida sul vaja on? Ja kui need silmad oleks saanud midagi teha, siis ilmselt oleks mind uksest välja visatud. Aga miks? Kas tõesti on sees selline pisikene kadedus, et näed mingi mees tuleb ka siia krabama. Miks ta siin on? Veider oli neid pilke vaadelda.

Võtsin julguse kokku ja pressisin ennast uuesti laua taha. Jah, tõesti ma puutusin mitme naisterahvaga sellel hetkel kokku ja tõesti siit võib mingi ahistamisskandaali käima tõmmata, sest sellel teemal ka jube vaikne viimasel ajal olnud. Imelik oli vaadata naisi, kes vaatasid ja uurisid ja proovisid jne. Samal ajal kui nemad uurisid ja proovisid, siis teised juba ostsid.

Minu kõrval üks naine ka ütles, et ega siin kehtib see reegel, et osta mis kätte jääb. Tõsi. Rahvast muudkui tuli ja laua taga läks aina kitsamaks ning ka ehteid aina vähenes. Samal ajal mõned preilid ikka proovisid.

Nagu tegelt ka, mida sa proovid? Need maksavad 17 eurot. Tavahind on 60. Võta ära ja proovi kodus. Kui ei sobi, siis müü 25ga netis maha. Ja mis mind veel hämmastas. Kirjas oli, et tegemist on jääkide ja osalt defektiga toodetega. Sestap ka soodsam hind. Ja siis nad inspekteerivad ja kalkuleerivad ja mõtlevad, et kus see defekt on. Milleks? Milleks aega raisata. See on kõrvarõngas, eksole.

Isegi kui see on kuskilt küljest defektiga, siis kui seda kantakse lahtiste juustega ei paista see kuskilt ju välja. Imelik lihtsalt vaadata, kuidas naised tulevad ja hakkavad nokkima mingite pisidetailide kallal, kui selgelt on kirjas, et tegemist on näidistega ning mõned tooted defektiga. Võta, maksa ja mine ära. Mina vähemalt tegin nii.

Kuna ma juba olin teadlik mis värvi kõrvakad Leenul on (sest mina olen need talle ju kõik kinkinud), siis läks mul tegelikult päris kiiresti. Kokku kulus 11 minutit ja lahkusin salongist nelja paari kõrvarõngastega. Kuigi esialgu oli plaan, et ma ikkagi paned need riiulisse seisma ja hakkan igal tähtpäeval andma, aga no Leenu ju teadis, et ma jahil käisin.

Siit siis ka mõned pildid, et mis ma kokku krabasin.

Tegelikult ühed siiski jäid ostmata (klassikalised mustad), sest reaalselt minu eest võeti need ära. Kuid pisaratemerre ma sellepärast loomulikult koheselt ei upu. Hea meel, et asi väga hulluks ei läinud ja inimesed siiski suutsid säilitada viisakuse.