Ma kirjutasin 22. detsembril eelmisel aastal: Ehk siis kui aasta 2019 oli aasta, kus kõik solvusid, siis 2020 saab olema aasta, kus lisaks solvumisele kaevatakse sind kindlasti ka kohtusse. Ptüh-ptüh-ptüh!
Endalegi üllatuseks ei läinud üldse kaua aega, sest teisipäeva õhtul kell 20.50 tuligi see kohtu asi ära. Olles kaheksa minutit enne meile ka Instagrami postkasti kirjutanud, aga kuna me selle perioodi jooksul ei vastanud, siis haaras kohe toru järgi. Ei mingit teret, ega midagi vaid kohe asuti asja kallale. “Tead, kes ma olen? Väga hea…”
Okei, otseselt kohtusse VEEL keegi ei kaevanud, aga tehti vägagi selge märkus ja viide sellele, et me oleme tekitanud ühele inimesele mainekahju.
Kui nüüd juriidikasse minna, siis kas selles tänaseks muudetud loos oli midagi sellist, millest kinni hakata ja meeletuid kahjutasusid nõudma hakata, on omaette küsimus. Fakt on see, et ma ei viitsi. Päriselt ka – ei viitsi. Meil on oma ajaga muudki teha, kui advokaadiga kohtusaalis istumas käia. Ning veel vähem viitsime me olla kellegi “promo eesel” keda lihtsalt kasutatakse oma nime reklaamimiseks ära.
Tegemist oli ju tegelikult arvamuslooga ja internetist leitavate faktidega, mis kõik kenasti avalikud on. Leenu lihtsalt kogus need kokku ja pani tabelisse kirja. Selgub, et ka seda ei tohi teha ning keegi on ikka kannatajaks. Ah, no las ta siis olla, eks?!
Peaks vist omale otsekorraldusega mõne advokaadi palkama (Robert, sul on ruumi?), et mis iganes jama on, siis ma lihtsalt saadan edasi ja las nemad tegelevad. Või siis teine variant on, et iga loo saadan enne avaldamist õigusekspertidele/pressinõukogule ülelugemiseks ning alles siis avaldan kui nemad selleks loa annavad. Olles eelnevalt veendunud, et kirjutis kellegi huve ei rikuks või mainet ei kahjustaks.
No nagu ma ütlesin, ei saa midagi öelda, ilma, et keegi solvuks või “kohtukeissi” välja ei loeks. Mina mõtlen üht, keegi keerutab midagi muud välja.
Selline on elu aastal 2020. Ja siis te kurdate, et see blogi on igav ja me ei kirjuta enam nii nagu vanasti. Saate ehk isegi aru miks me seda ei tee. Ausalt, ei julgegi midagi kirjutada, keegi kaebab #piinlik pärast kohtusse veel. Ennustan, et viie aasta pärast on meil sama mentaliteet nagu Ameerikaski, et mis tahes asi on, siis kohe jooksujalu kohtusse. Äkki saaks kuskilt raha.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…