Ma julgen väita, et olen oma “raske” toidutalumatu teekonnaga väga rahul. Rahakott seda ilmselt ei kinnita, sest kohati on mõned tooted päris kallid, aga õnneks on minu kallis kaasa nii nutikas, et leiab kuidagi selle eelarve sõbralikuma variandi. Külas olles vaatan ning valin ma ise, mida suhu topin ja mida mitte.

Õnneks restoranides me väga ei ole käinud ja seega on sealne “pirtsutamine” ära jäänud. Sest no kujutage ette, et ma lähen näiteks Vapianosse ning hakkan seal tellima pastat, aga vot, peab olema selle vaba ning siis ei tohi panna seda ja toda ja neid asju ka. Esiteks ei viitsi ma ise seda läbi elada ning teiseks, miks peaks kokka kiusama.

Kuid juba eos teadsin ma, et reis Taisse saab olema karm. Nimelt lasin ma oma peas läbi enamikud Tai toidud mida ma olen söönud ning lahkasin nende koostisosi. Järeldus oli hukutav. Kuidas siiski jääda tervislikuks? Kas see on võimalik? Ei olnud.

Võtame näiteks paar asja mida ma ei talu: muna, pähklid, seened ning nisu. Üheks mu lemmiksupiks on TomYum. Mis koostisosad on seal supis? Kana, mida ma õnneks võin süüa, aga lisaks ka väga palju maitseained, mida pannakse supi sisse, kuid mis ei ole mõeldud söömiseks. Loomulikult ei puudunud TomYum’i seest ka seened, mis on mul totaalne cancel toiduaine. Ehk siis lürpisin seenevedelikku ning nokkisin kana.

Papaya Salat tundus esialgu täiesti süütu. Papaia, laimi, chillit ja tomateid ning veel nipet näpet maitseained, mida iga tegija erinevalt paneb. Sellele toidule annab viimase lihvi mis? Pähklid. Kui läheb hästi, pannakse neid ainult toidu peale, kuid kui “kehvasti” siis peoga otse salatisse.

Pad Thai, muidu väga hea roog, aga minu jaoks – oh, õudu. Nuudlid kas munast või nisust (mõlemad cancel), praetakse seda hunnikus õlis loomulikult ning üle ega ümber ei saa me munast ja pähklitest. Jällegi toit, mis mulle meeldis, aga mida tehniliselt võttes ei oleks tohtinud ma süüa.

Loomulikult võite te mõelda, et no aga miks sa oma suud lahti ei teinud ja ei öelnud, et sa ei soovi seda ja toda ja neid asju. Teate, minge ise ja proovige seda teha ja vaadake kas õnnestub. “No noodle” kõlas nende jaoks “more noodle”. Küsid riisinuudleid – ei ole. Lihtsalt ei ole. Kellelgi. Ja olgem ausad, siis poleks see enam pad thai ka kui ma seda ma ei tea millest endale teha paluksin.

Ehk siis tegelikult andsin ma seal olles pisut alla. Sõin hommikuti alati hästi palju puuvilju ning kui lappama läks siis alates lõunast. Õhtusöök oli ka pigem “patune”, aga enne magamaminekut vitsutasin taas arbuusi ning mangot. Ma võiks neid mõlemat lihtsalt kilode ja päevade viisi süüa. Nii head lihtsalt. Ainult nende pärast võiks Taisse kolida.

Et siis jah, tegelikult oli Tais oma toitumist jälgida päris kohutav ja mingis mõttes oligi lihtsam käega lüüa, kui pidevalt stressata ning tellimust tehes end mitu korda närvi ajada, sest see keelebarjäär on kahjuks seal suur ja väga palju asju läheb kaduma.

Mis on siis tulemuseks? Õnneks enesetunne on nii nagu ikka aga kaal on tõusnud ja kõht on jälle ette tulnud. Kuid ma lohutan ennast sellega, et see kõik on möödanik, sest Eestis on end lihtsam kätte võtta ja oma taldrikut jälgida.