Eile hilisõhtul või õigem oleks isegi öelda täna öösel, jõudis ka Eesti kinodesse Tasujate “Lõppmäng”. Sellel puhul korraldas  Apollo Kino Mustamäel ka eriseansi, mis algas 00.05. Minu silmis ei olnud sekundiks ka kahtlust, kas sellele öisele seansile minna või mitte. Muidugi minna. Olgugi, et lõpuajaks oli märgitud kell 3 öösel. Mind see ei heidutanud. Tegemist on siiski aasta, kui mitte kümnendi filmiga (pidades silmas, et esimene Raudmehe film tuli välja 2008 aastal).

Ma ei peatu siin pikalt filmil ja ei loobi välja ka spoilereid, sest igaüks peab ise teadma, kas ta läheb seda vaatama või mitte. Siiralt soovitan minna. Oleneb kui suur MCU (Marvel Cinematic Universe) fänn sa oled. Mina ei ole suur fänn, aga olen fänn. Neid suuri fänne nägi kindlasti ka öisel linastusel, sest no olgem ausad, mitte suur fänn ju ei osta piletit seansile mis lõpeks kell kolm öösel. Kokku oli neid fänne seal pisut üle 400, sest välja oli müüdud kaks saali.

Oi, kui väga ma seda filmi ootasin. Neljapäevane päev möödus totaalse ärevuse ja kannatamatuse käes. Ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal juba saaks kinno minna. Mul õnnestus õhtul isegi tunnikene enne kino magada, et oleks kergem üleval olla.

Tõrvatilk meepotis

Juba päeva ajal hakkas mind pisut heidutama Apollo Kino suhtumine ja valmisolek antud ürituseks. Facebookis jäi ette selleks loodud üritus, kus juba oli kirjas, et kogu saali sisenemine toimub kolmanda korruse kaudu ja süüa ei saa, sest köök on kinni. See söök ei olnud minu jaoks primaarne, kuid sellegipoolest helistasin neile ja uurisin, et kas popcorni ja joogijaam on ikkagi lahti. Kinnitati, et kuna nagunii on töötajad majas, küll leidub siis ka inimene, kes seal on.

Ilmselgelt ei olnud Apollo Kino valmis selliseks asjaks. Korraga lendab sisse pisut üle 400 inimese, kes kõik hakkavad midagi ostma. See oli viisakas kaos, mis seal toimus. Järjekorrad pikad, igalpool praht ja prügi maas. Teenindajad nagu tegid midagi, aga samas ei teinud ka. Siis nägin, et inimesed seisavad nõutud nägudega nacho masina juures. Selgus, et oih, kaste oli otsa saanud. Ikka juhtub, anname andeks. Joogiosakonnas oli ka selline läbu, et anna minna. Suured topsid otsas, väikeste kaaned kadunud, jäämasinast tuli kellelegi vett ning lisaks ei saanud mitte keegi aru, kus on järjekord.

Teate, minu jaoks on see üllatav, et selline ettevalmistamatus seal valitses. Te teate ju ette, et teil tuleb korraga majja üle 400 inimese ja need 400 inimest ilmselgelt tahavad midagi osta. Eriti öösel, pärast tööpäeva lõppu. Olgu selleks siis söök, jook, kommid või popcorn. Minule avanes muidugi popcorni kapi juurest selline vaatepilt.

Õnneks ei olnud hullu ja ma siiski sain oma topsikese kätte. Aga lisaks sellele kaosele söögi-joogi osakonnas oli veel kaks asja mis mind häiris.

Mina olin ostnud omale staaritooli pileti. Noh, et kui juba Tasujad ja “Lõppmäng”, siis ikka täie raha eest. Staaritoolide eripäraks on ka see, et neile on neljandalt korruselt sisenemine ja oma baar või müügipunkt, kust saab süüa-juua ning niksi ja näksi. Kuid ei mitte sellel korral!

Nagu kuidas palun? Mille kuradi eest ma siis maksan? Ma eeldasin, et kui on staaritoolid, siis on mul ka sellel õhtul õigus minna üles ja enne kino lounges istuda ning enne filmi väike siider juua. Aga ei. See oli kinni. Nagu miks? Mis siis seekord teisiti oli? Et ei olnud inimesi tööle panna? Vahetult enne filmi, ma reaalselt hiilisin üleval vetsu, siis nägin küll kuidas üks neiu seal askeldas. Seega oli teil inimene tööl küll.

Lühidalt öeldes, ma ei saanud seda, mille eest ma maksin. Esiteks pidin ma seisma sabas alumise korruse inimestega, kuigi ma oleks võinud ju kenasti üleval istuda ja siis rahulikus tempos saali minna. Samuti pidin ma vetsu minema kolmandale korrusel, mis loomulikult oli superrõve, sest no kui selline mass üle käib, ei olegi võimalik, et seal midagi normaalset toimub. Ega töötajaid ju ka ei olnud, kes seda korda oleks hoidnud.

Seega ma olen enam kui pettunud, et mina kui staaritooli piletite ostja (mind ei olnud üks, terve saal oli välja müüdud, seega ka kõik staaritoolid) ei saanud seda teenindust ja neid võimalusi, mis muidu on selle “paketi” juures elementaarsed. Eriti närvi ajab mind see, et selline asi leidis aset 2019 aasta suurima filmi esilinastusel. Täiesti häbiväärne.

Tavaliselt on Apollo Kino korraldanud esilinastusi väga uhkelt ja vahvalt. Mäletan, et sattusin kunagi täiesti kogemata Mustamäe kinno, kui seal oli mingi filmi esikas. See kõik oli nii uhke ja ilus ja äge. Kui ma ei eksi siis oli selleks “Mamma Mia 2.” Loosimised ning kinkekotid jne jne jne.

Mõtlesingi, et no nii Avangers ja “Lõppmäng” – see saab olema midagi suurt ja uhket. Reaalsus aga oli see, et mitte midagi ei olnud. Reaalselt mitte midagi.  Null! Järjekorras seistes ei jäänud silma isegi mitte ühtegi roll-upi või muud postrilaadset asja. Seal ei olnud mitte midagi sellist, mis viitaks ühe suurima filmi erilisele esilinastusele.

Selline suhtumine ja käitumine on minu silmis täiesti häbiväärne. Seda siis just Apollo Kino poolelt. Teil esilinastub kümne aasta üks suurimaid filme, teil on kohal suurimad fännid, te olete välja müünud kaks saali ja te teil on pohhui! Ma siiralt loodan, et neil ei ole pohhui, kuid paratamatult käis mu peast läbi mõte, et Apollo Kino on siiski ju ärilisi eesmärke täitev asutus ja nende peamine eesmärk on inimestelt raha kätte saada. Seega kui ma juba olin pileti eest maksnud, siis… noh raha oli ju käes ja rohkem neil mind vaja ei lähegi.

Ei, ma ei eeldanud, et seal oleks kohal terve orkester ja kari tantsutüdrukuid, kuid vaadates milliseid üritusi on Apollo varasemalt teinud, siis see oli ikka küll suht lamp suhtumine fännidesse. Selle filmi tulek oli ju teada mingi aasta ette. Minimaalselt pool aastat. Ja ikkagi ei suudetud midagi erilist korraldada. Nagu null! Samas kui mingi X filmi jaoks tehakse vapsee fancy üritus ja jagatakse auhindu ning visatakse ei tea mitu saltot, peaasi, et oleks äge. Aga nüüd… PIINLIK!

See jättiski mulle väga mõru maitse ja tegelikkuses rikkusid siiski filmielamuse ära. Aasta ja kümnendi suurima filmielamuse kui aus olla. Ma nii väga ootasin seda, kuid siis tuli Apollo Kino ja lihtsalt sittus hinge.

Film ise on muidugi enam kui vaatamist väärt. Kümme kümnest ja annaks veel 5 punkti pealegi. Super film tõesti ja 3 tundi vaatamist väärt.