Teeme ühe asja selgeks, kes maksab, tellib muusika, eks? Samuti olen ma alati öelnud, et seni kuni sa millegi eest ei maksa, siis ei ole sul väga õigust ka midagi nõuda. Või kas see ikka on nii? Antud loos avan ma pisut tausta sellele, kuidas toimub suhtlemine firmade ning blogijate vahel. Millised on ootused ja nõudmised. Kuidas leiavad kaks osapoolt ühise keele kui mängus on raha või tooted.

Aina enam oleme suhelnud turundajate ning agentuuride esindajatega, kes on justkui blogijatega koostööst huvitatud, aga a) tahavad saada kõike tasuta (st toodete eest) b) tahavad müüke veel enne kui ma midagi postitan c) küsivad numbreid eelnevate koostööde kohta kuigi nende toode erineb küsitud näitest nagu öö ja päev.

Ma ei saaks öelda, et see on piinlik, aga pigem selline ebamugav teema, millest tegelikult blogijad küll omavahel räägivad, aga avalikult mitte. Eks see ongi riskantne, äkki jäävad nad mõnest koostööst siis ilma? Me otsustasime, et kui meie ka jääme, siis pole lihtsalt midagi teha, aga kui see paneb kasvõi ühe turundusjuhi või agentuuris töötava inimese mõtlema, on kasu suurem kui kahju.

Kes kutsub üritusele ja miks?

Aegajalt kutsutakse meid erinevatele üritustele. Kuid mis on meie üritusele kutsumise tegelik eesmärk? Loomulikult see, et ma oma lugejatele jagaks kus ma olen, mis ma teen ning kindlasti ka info mis firma selle taga on ehk bränding. Tean ühte üritust, kuhu kutsuti ka üks tuntud sotsiaalmeediastaar, kes lihtsalt tuli ja oli üritusel. Kõik teised tegid stoorisid ning jagasid Facebookis, aga tema lihtsalt oli ilus. Pärast seda võeti temaga loomulikult ühendust ning tehti teatavaks, et firma, kes üritusele kutsus, ei olnud tema tegemata tööga rahul. Selle peale tegi neiu kiirelt oma postitused ära, et mitte agentuuri VIP nimekirjast välja lennata. Sellises olukorras on tegelikult kaks poolt, mille puhul ma ei tea isegi mis on õige, mis on vale.

Firma X maksis agentuurile, et nemad teeks ürituse ning kutsuks kohale inimesed. Seega oli firmal X õigus nõuda, sest mängus oli raha. Agentuur aga omakorda ei maksnud ühelegi peol olnud külalisele ehk influencerile, et nad stooritaks ja firmat reklaamiks. Tegelikkuses olekski võinud see neiu ju öelda, et andke andeks, aga te ei maksnud mulle ja mul ei ole seega kohustust midagi kuhugi postitada. Aga kuna me elame väikses riigis ja kõik tunnevad kõiki ning pidades silmas tulevikku, siis on influenceril ikkagi mõtekas see “tasuta” promo ära teha, sest muidu teda lihtsalt ei kutsuta edaspidi üritustele, kus särada ning potentsiaalseid uusi koostöid saada. Oleks agentuur neiule maksnud, oleks neil olnud õigus ka midagi nõuda. Kuna aga seda ei tehtud, siis tekkiski selline keeruline situatsioon.

Näiteks avas paar aastat tagasi üks kuulus kioskikett oma uue poe ning kutsus ka meid sinna avamisele. Läksime ja kõik oli tore selle hetkeni, kuni tuli meie juurde selle firma turundusspetsialist ja hakkas kaudselt öeldes nõudma. „Oi, sööte siin, väga tore, võtsite mulli ka, väga tore, ära lähete siis saate kinkekoti ka kaasa. Ja kui koju jõutate, siis ma saadan teile pressiteate ka, et pange see ka palun üles.“ Sellel hetkel tõmbas meil kuidagi see olemine imelikuks. Hiljem kui see pressikas meile saadeti, siis vastasime hinnakirjaga. Miks? Sest see suhtumine oli nõme. Pokaali vahuveini ja kahe salati eest ei saa midagi nõuda. Mulle selline käitumine sellel hetkel lihtsalt ei meeldinud ning sestap lajatasime ka ise maksimaalse ülbusega vastu.

Erand kinnitab reeglit

Rääkides suhtumisest, on kindlasti oluline välja tuua üks üritustekorraldaja kelle üritusele läheme me iga kell ning ei hakka temalt kunagi raha nõudma. Selleks on Maret Soom. Tema puhul ongi oluline välja tuua see suhtumine oma külalistesse. Ma ju tegelikult tean, miks ta mind oma klientide üritusele kutsub. Loomulikult ootuse ja lootusega, et ma midagi oma kanalites kajastaks. Ja seda ma ka teen, sest ta ei nõua. Ta ei tule kunagi minu juurde, et nii Meelis ja Leenu, mul on hea meel teid siin näha ja kohe hakkame restorani menüüd maitsma ja siis palun kindlasti tehke sellest pilti ja pange igale poole üles. Vähemalt meilt ei ole ta kunagi midagi sellist nõudnud. Aga me teeme seda, mida ta pole palunud, sest ta on inimesena normaalne ja ta suhtub meisse kui inimestesse mitte kõndivatesse reklaamtahvlitesse.

Samas on teine üritustekorraldaja, keda ma lihtsalt isiklikult ei seedi silmaotsaski ja ma isegi ei lähe tema üritustele, sest ta on lihtsalt nii nõme. Kõige õigem sõna on öelda võlts. Ma siiski puutun temaga aegajalt kokku ja ma lihtsalt tahaks oksendada kogu selle võltsi olemise peale. „Oi, Meelis ja Mari-Leen, nii tore, et te tulla saite.“ Kuigi tema silmadest on näha see: „No kurat, te ikka pidite kohale tulema. Lootsin, et ei tule.“ Õnneks me tema kutsutute nimekirjas enam pole, aga siiski satume aegajalt kokku. Ehk siis paljuski sõltub minu ürituse kajastus sellest, kes seda üritust korraldab ja milline on tema suhtumine oma külalistesse.

PR pakid – kui kaua seda tasuta promo tehakse?

See on täpselt nagu see eelmine punkt. Kõik suunamudijad mõtlevad – kui kaua veel, ma enam ei tee, aitab. Ma olen midagi väärt, mul on oma hind… Ja siis tuleb järgmine pakk ja sa teed automaatselt story, sest sa ei taha järgmine kord ilma jääda, sest äkki tuleb veel midagi ägedat. Ja nii kuust kuusse ja hooajast hooaega.

Miks saadetakse suunamudijatele PR pakke? Ei, neid ei saadeta sellepärast, et vaata kui hea uus toode meil väljas on. Neid saadetakse ikka sellepärast, et saajad neid oma jälgijatega jagaks ja info jõuaks kiirelt tarbijateni. Täiesti tavaline reklaamimine. Nagu ostaks Delfisse bänneri. Ainult et.. bänner maksab ja vilgub kordades vähematele silmadele kui storysid vaadatakse. Inimestel on adblock ja bänneripimedus tekkinud. Story ei = alati reklaam.

Juba ammu ei lisa ükski meediaväljaanne oma kanalitesse üles pressiteadet „uued grillvorstid…“, seevastu Instagramis võid sa pilte uutest toodetest aga kohata küll. Miks see nii on?

Esiteks, upuvad meediaväljaanded erinevatesse pressiteadetesse, sest kõik tahavad ju „esile“ kerkida, teiseks küsivad meediaväljaanded sellise pressiteate avaldamise eest raha (see on muideks uus trend), kolmandaks jõuab info läbi infulencerite kordades kiiremini rohkemate inimesteni kui „sisuturundusrubriigis“ mõnes uudisteportaalis.

Ehk siis nagu te aru saite, siis paljud pressiteated vorbitakse nüüd „sisuturunduseks“ ning küsitakse selle eest 499€+km. Paremal juhul pannakse pressiteade veel kinniseks looks ka! Ma ei pane seda kindlasti pahaks, sest ka ajakirjanik tahab palka saada. Kuid sellega lihtsalt lörtsitakse mõistet sisuturundus.

Aga kas te teate, mis juhtub siis kui suunamudija saab PR paki ja ei postita? Järgmisel korral ei saa ta enam midagi. On seda ka meiega juhtunud ning kindlasti juhtub ka tulevikus, kus me lihtsalt mingeid tooteid ei soovi reklaamida. Need küll tulevad meile, kuid me tarbime need ära ilma postitamata. On firmasid, kes vägagi kontrollivad, et kas ja millal sa midagi postitad, kuid on sellised, kes väga ei hooli. Veider on see, et agentuur on üks, aga kõiki nende PR pakke me ei saa. Näiteks leiba ja saia saadetakse, aga šokolaadi mitte. Miks? Sest see neiu, kes tegeleb šokolaadidega on selle neiu sõbranna, kelle kohta me kaks aastat tagasi julgesime arvamust avaldada. Tuletan meelde, et Eesti on väike ja kui sa ei meeldi ühele, siis ei meeldi ka koheselt ka kahele.

Ajakirjanik vs influencer

Tegelikult oodatakse meilt iga saadetud paki peale postitust ja kui me seda ei tee või saadame oma hinnakirja, siis meid eemaldatakse ühe klikiga PR-listist. See ei ole midagi uut, vaid pigem loomulik käitumine just suunamudijate maastikul. Aga kui võtame näiteks ajakirjanduses (Õhtuleht, Eesti Meedia, Ekspress Grupp jne) töötavad ajakirjanikud, keda me näeme nädalast nädalasse ja kuust kuusse ning isegi aastast aastasse käimas ühtedel ja samadel üritustel, siis nendelt ei oodata justkui kohustuslikus korras seda kajastust.

Firmad ja agentuurid ütlevadki, et oi, me ei saa neilt reklaami nõuda, vaid oleme õnnelikud kui nad seda mingilgi moel teevad. Kui me midagi tahame, peame ikka maksma. Miks ei võiks sotsiaalmeedia mõjuisikute ja blogijate puhul samasugune mõtteviis kehtida? Hetkel on mõttelaad selline, et kui influencer kuhugi oma nägu näitab, siis ta PEAB midagi (tasuta) postitama. Kui aga ajakirjanik läheb, siis oleks see ju lausa Issanda õnnistus, kui kuhugigi väike nupuke ilmuks. Miks? Sest iidamast-aadamast kehtib ajakirjanikele selline vahva asi nagu ajakirjanduseetika koodeks. Suunamudijatele tehakse aga juhendeid, kuidas käituda ja kuidas kingituseks saadud vorstipakk ikka kindlasti reklaamina ära märgistada.

Milline siis on see õige ja kuldne kesktee, kus oleks kõik osapooled õnnelikud?

Tegelikult seda polegi, sest on neid, kes pole nõus „tasuta“ tööd tegema, aga leidub ka neid, kes on isegi hambapasta või makaronide üle õnnelikud, sest äkki saab siis veel midagi tasuta.

On see turu solkimine? Nii ja naa. Ilmselt peab iga inimene ise tunnetama, et kus on see piir, kus ta teeb midagi tasuta ning kus mitte. Meie teeme ju ka mõnikord tasuta reklaami. Või jagamegi midagi, mis on osa meie elust ja kui selle raames saab keegi promo, siis las ta saab. Õnneks on ka lugeja ise piisavalt tark ja saab aru millal reklaam on tellitud ning millal ei ole. Proovime olla nii vähe kui võimalik brändiprostituudid ehk konkurentidega koostöid teha, aga samas… Kui Coca-Cola ei maksa ja Pepsi pakub raha, siis miks ma peaks loobuma?



Samas miks peaks ma kiitma Elisat, kui nende nett on kehv aga nad oleks nõus maksma. Mul on ju ometigi see õigus ise otsustada, mida ja millal ma reklaamin. Kui üldse reklaamin. Kuid siiski ei tasu unustada inimfaktorit ja suhtlust. Kuigi firma X võib maksta, aga käitub samal ajal ebameeldivalt, siis ma ei pea ju tema pakkumist vastu võtma ning teen rõõmsamalt koostööd firmaga, kes annabki mulle ainult tooteid siis kui ma seda soovin ja on sealjuures inimene, kellega suhtus alati sujub.

Millal küsida raha ja millal teha toote või teenuse eest tasuta postitusi? Kas firmal on õigus nõuda, kui ta saadab mulle 20 euro eest tooteid? Kuidas teie käituks ja firmadele vastaks kui te oleks meie nahas?