#meeliskirjutab

Meelis kirjutab: miks ma läksin relvaluba tegema?

Ütlen ausalt, et ma ei ole otseselt kunagi olnud relvade pooldaja ning pigem ma olen neid kartnud. Nerf on jah, okei, aga mida raskemaks need lähevad, seda hirmsamad need on tundunud. Vähemalt vanasti oli see nii. Aga ilmselt vanusega tuleb ka mõistmine ning ratsionaalne arusaam asjadest. Ma ei pea siin silmas ainult relvasid, vaid üleüldiselt.

Mäletan, kui ma laps olin, siis kõik suured inimesed rääkisid, et ole laps nii kaua kui olla saad, sest suur olla pole tore. Ometigi mõtlesin ma siis, et suur olla on parim asi maailmas. Täna olen ma toonaste suurtega ühel nõul. Las lapsed olla lapsed seni kuni saavad.

Aga tulles tagasi relvanduse juurde, siis jah, ma läksin relvaluba tegema. Miks, see on kindlasti paljude küsimus. Ma küsisin seda endalt ise ka. Miks mul on vaja relvaluba ja relva? Koju? Ma ei ole ju suur maffiapealik või tipp-poliitik, kes oma elu pärast peaks kartma. Või skandaalne advokaat, kes kaitseb hämara taustaga tegelasi. Ma olen mina – tavaline inimene, tavalises korteris.

Siinkohal olgu öeldud, et esimesel päeval oli maksimaalselt piinlik hetk. Jäin koolitusele viis minutit hiljaks ning istusin klassi maha. Ähmi täis ja ei olnud mul aega süveneda, et kus ma nüüd täpselt asun. Ma nägin küll, et koridoris inimesed siblivad, aga ma ei süvenenud, et miks ja mida nad seal teevad. Seni kuni käis pauk (ehk lask) ja oi, blinn, kus ma ehmatasin. Ma ikka ehmatasin-ehmatasin. Seda võpatust tundsid ja nägid kõik. Hea, et ma ei karjatanud. Hiljem sain aru, et laskmine toimus täpselt meie klassist teisel pool seina. Aga siis hingasin sügavalt sisse-välja ja lainestasin, end arusaamale, et siin käivad aegajalt paugud ja püüa nüüd olla ning mitte enam sedasi ehmatada. Seda õnneks ka ei juhtunud. Mis mulle veel meeldis oli see, et koolitaja ei teinud minu ehmatusest väljagi ning jätkas nagu poleks midagi juhtunud. Aga mul endal oli pisut piinlik.

tlk.ee 50m laskmistiir tallinn

Ma ikkagi jõuan selle Ukraina juurde tagasi, sest see oli tegelikult see viimane piisk, miks ma ikkagi end relvaloakoolitusele kirja panin. Kuigi ma olen alles oma loa saamisel vähem kui poole peal, siis olen ma juba targem ja juba väga rahul. Miks? Need teadmised, mis ma koolituselt sain. Relvaloakoolitus on Taktikalise Laskmise Keskuses poolt pakutav koolitus, mis aitab sind ettevalmistuda relvaeksamiks. Kuid mitte ainult. Minul aitas see asjadest aru saada ning pani teistmoodi mõtlema.

Ma lähen alati koolitustele nii öelda tühja lehena, ehk siis lasen meele vabaks ning kuulan kõike mida öeldakse ja analüüsin seda siis hiljem kodus uuesti. Sama lugu oli selle koolitusega. Minu mõttemaailm ning arusaamad said positiivses mõttes muudetud. Koolitusel ei räägitud ainult tühja teooriat, vaid toodi ka praktilisi näiteid elust (Eestist), mis kindlasti aitasid eneseanalüüsile kaasa. Vähemalt minu puhul.

Nagu ma juba mainisin, siis olen oma loa saamisel alles poolel teel (kui sedagi), aga ma olen juba väga rahul, et ma sinna läksin. Ma olen juba targem ja kogenum. Ja teate mida ma mõtlen? Kas mul ikka on seda relvaluba päriselt vaja? Või relva? Tegelikult oleks hea omada luba, aga relv kodus? Kohas, kus on kaks väikest last? Loomulikult saan ma osta väiksema relvakapi ja kõik turvaliselt sinna peitu panna. Ma kindlasti teen kogu selle koolituse läbi ja eriti huviga ootangi ma just tulirelva käsitlemist ning laskmist, sest see on kindlasti minu jaoks üks võõramaid asju.

Ukrainas toimuv oli tegelikult ka põhjuseks miks ma koolitusele läksin. Ma tahan osata relva käsitleda. Täna ei ole mul ühtegi praktilist teadmist ega oskust. Kui mulle relv kätte antakse, et lase, siis ma ei oskaks lasta. Ei sihtida, laadida ega vist isegi kaitseriivi maha võtta. Aga ma tahan seda osata.

TLK kodukal on päris mitmeid pakette ning hiljem neisse süvenedes saingi ma aru, mida need inimesed seal koridoris siiberdavad. Nad käisidki laskmas. Kas siis niisama oma relvaga või tulidki uudishimust proovima. Seega äkki ei oleks ma ka pidanud olema nii rutakas ja oleks ehk võinud rohkem süveneda rubriiki laskmispaketid.

 

 

Nimi tundus sellel paketil äge, aga samas on see kuidagi ka hirmutav. 143 lasku…? Tõesti nagu Hollywoodi filmis, sest seal ei saa kunagi kuulid otsa.

 

Nüüd on mul ees veel 3×45 minutit laskmistundi ja jagan siis ehk uuesti muljeid.

Kas teie olete mõelnud kunagi (või lähiajal), et tahaks osata lasta? Kas selleks on aga vaja teha relvaluba või võib minna niisama ka laskma? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga