Me oleme ikka teisest lapsest rääkinud, eriti kui sõbrannad rasedaks kõrval jäävad.. Millal oleks see õige aeg? Ja kuna üks blogilugeja just küsis, et kas me pole mõelnud veel ühe beebi peale, siis mulle meenus, et panin mõned read samal teemal ühel öösel telefoni, et sellest kirjutada…
Ma olen terve elu mõelnud, et ma tahan ühte last. Selgeltnägija ennustas mulle umbes kümneselt, et ma saan kaks last. Kui Hedon oli paarikuune, käisin ma ühe meediumi juures ja… Ta ütles mulle “tegin sul need energiad nüüd lahti, ma näen, et üks laps tahab veel tulla…” Ma olin misasja, kas ma palusin.
Kui Hedon sündis, mõtlesime me kohe teise otsa teha, et sünniks sama aastanumbri sees kaks last. Kuna ma maiks rase polnud, siis panin esmalt plaastrid tagasi, siis implantaadi ja siis jälle plaastrid. Täna ma vist olen isegi õnnelik, et ma korraga kahe nii pisikesega ei pidanud olema.
Millalgi implantaadi ja plaastrite vahepeal tegin ma paar-kolm kuud pausi, et kui ta nüüd tulla tahab (nagu see meedium ütles), siis tulgu. Ta valis muu aja. Praegu olen jälle plaastritega.
Mina olen viimasel ajal olnud pigem seda meelt, et teine laps võiks tulla siis kui esimene saab ise hakkama.. No et kui Hedon on viis, või läheb juba kooli ja on suur vend! Siis taban end mõttelt, et appi – siis ma olen ju juba 38! Võiks ikka varem.
Alles see oli kui Lipsuke kirjutas, et tahab nelja last ja ma soovitasin soojalt kohe need kaks veel otsa saada, on see titemajandus tehtud ja saab viie-kuue aasta pärast ise ka lõpuks elama hakata. Aga ta on noor ka :)
Ma endale mõeldes eelistaks vist ikkagi mõne aasta oodata. Samas Meelis on alati kahte last soovinud. Tema meelest on ühel igav. Ja kuigi meie peres muretseb rohkem rahaasjade pärast Meelis, siis teine laps tema rahakotti justkui ei poe. Einoh, kuidagi saab ikka hakkama, ega seda raha pole kunagi miljonite viisi (kui just Eurojackpotiga ei võida).
Ma ei teagi, ma praegu taban end mõttelt, et võib-olla peaks selle plaastri siis maha võtma ja las see teine tuleb kui tahab. Samas mõtlen jälle, et peaks vist enne ikka suurema elamise muretsema, kui rasedana hakata kolima ja jebima. Ja noh, siis me jõuame jälle selleni, et oma kodu me veel ei saa (kui just ime ei juhtu) ja suuremasse üürikasse me Hedoni pärast veel minema ei peaks. Ja no, ma ei tea, ma nii jumaldan seda meie praegust korterit, ma ei taha siit üldse ära minna, kuigi ma mõistusega saan aru, et varsti peab.
Millal teie teise lapse saite või arvate, et oleks hea saada? Hedon on varsti kahepoolene, enne kui ta kolmepoolene on nagunii uut ei tuleks, kas selline vanusevahe oleks hea või pigem veel oodata? Kellel on kogemusi? Millise vanusevahega lapsed on “parimad”?
Minul tüdrukud praegu 8 ja 7, vanusevahe on neil 1,6a. Meie tahtsimegi väikese vahega, õnneks olid samast soost ka. Neil on koos alati midagi teha, eks natuke vahel ikka tülitsevad ka aga lepitakse kiirelt. Kunagi pole midagi tegemata jäänud ja teinekord on vaja kvaliteetaega emma-kummaga. Plaanis oli, et kolmas tuleb siis kui esimene kooli läheb aga kahjuks tahtis loodus teisiti. Kolmas sündis nüüd ja vanemad õed hoiavad oma väikevennat väga. Abikaasaga oleme arvamusel et meie jaoks on 3 last miinimum ja 4 maksimum. Kas ka neljas tuleb, ei tea. Ühelt poolt oleks lahe 2 ja 2, on pojal ka koos kellegagi kasvada-mängida, tüdrukutest talle tõsiseid mängukaaslasi ei saa. Kui keegi annaks garantii, et neljas oleks ka poiss ja nende iseloomud sobiksid, siis ei kahtleks aga… Samas kui hakata mõtlema, et kõik on vaja üles kasvatada, kõik tahavad riideid, süüa, huviringides käia jne jne. 6-liikmelisel perel ei piisa enam sõiduautost. Jne jne.
Lapsed tuleb saada sellise vahega nagu endale hea tundub
Mul on laste vahe täpselt 2a6k5p. Ja olen väga rahul. Vahel küll on raske. Aga saab hakkama. Mida suuremals saab pisem seda rohkem nad hakkasid koos mängima. Hetkel on poja 1a ja tütar 3a6k.
Tütar oli 7.5- aastane, kui tuli vennas. Nüüd pesamuna sügisel kooli ja ise tahaks veel kolmandat, kuid mees ei taha. Mulle suur vanusevahe sobis, sest esimene laps sai kogu meie tähelepanu ja vennase tulles, sai Tema juba meie kolme jäägitu hoole. Nüüdki mängivad, hullavad ja hoiavad teineteist. Paljud ütlevad, et hea koos kasvada, kuid tegelt võistlevad oma koha eest ja üks saab teise riided jne. Kiputakse ühte panema kaks isiksust.
Tegin täna just testi ära ja sain teada, et ootan teist last. Vanusevahe tuleb 3,5 aastat. :) nii ootan :)
Suur preili on juba nii iseseisev ja leidsime just sobiva ja odava üürika, kuhu ka sisse kolisime. Tahaks ainult veel load ära teha enne uue lapse tulekut, siis kõik ok :D
Vahel ei antagi valida. Tuleb kohe mitu tükki korraga.
Ja parem ongi
Plaanisime kahte last. Mõnus vahe minu jaoks oleks selline, kus koos kasvamise aega oleks ikka ka. Kui vahe suur, siis ühine lapsepõlv ja koos mängimised puuduvad.
Kaksikute saamisega oleme ülirahul, aga neid plaanida vist väga ei saa.
3.5 aastat ideaalne vahe. Algul põdesin, et ei saanud nö järjest lapsi teha, aga nüüd ma ei kadesta sugugi neid peresid, kel see õnnestunud on. 3a käib lasteaias, päev läbi saad privaastselt beebit nunnutada. Armukadetsemist selles vanuses ei ole. Plusse on palju, võingi loetlema jääda.
Minu tütarde vanusevahe on 3,5 a ja väga mõnus on. Suurem 4 a ja väiksem 6 k. Suurem on juba piisavalt suur, et enamuse asjadega ise toime tulla (riietumine, söömine, mõnda aega mängimine) ja samas on nad mõlemad piisavalt väiksed, et kokku kasvada. Mina leian, et selline vahe on väga OK :)
Minul on mu noorema vennaga vanusevahe 3,5 aastat. Väiksena olime me nagu sukk ja saabas – täielikud parimad sõbrad. Kõige pealt mängisime liivakastis traktoritega põldu ja siis pärast toas barbidega :D
Teismeead olid meil natuke ju nihkes ja siis me suhtlesime vähem. Nüüd olen ma 26-aastane ja oleme siiamaani eelkõige väga head sõbrad. :) See küll liiga suur vanusevahe pole. :)
Mul on lastel vanusevahe 2a6k ja parimad sõbrad omavahel. Hoiavad üksteist väga ja mängivad koos jne. Suurema poolt ei olnud mingit armukadedust venna suhtes, kohe esimesest päevast oli vist hoopis suur armastus :D Kuigi tegu oli tõeliselt emmeka lapsega ja on siiani tegelikult (saab mais 6 aastaseks) Aga samas kaklevad nad nagu kaks väikest kuradit ja mul on kolm korda päevas tunne, et hüppaks rõdult alla :D Et see ongi väga individuaalne, ühest küljest mängivad koos, samasm kaklevad ka koos. Ja kuna mul suurem laps oli kodus kui väiksem oli beebi, siis sai väiksema beebiiga ikka palju vähem nautida. Mul muidugi ei ole siiani ka nad kordagi kusagil eemal ööd maganud ja eriti hoida olnud, nii et ise saaks teha, mis tahaks, et eks see ka mõjutab mind.
Minul kahe esimese lapse vahe on 2a9k. Meil peagi kolmas sündimas ja teise ning kolmanda vahe tuleb pm 2a. Mõned päevad sinna. :) Ja saan väga hästi hakkama ja hetkel elame 35ruuduses korteris. Mulle meeldib kui lapsed on mu lähedal. Väike korter omal valikul mitte, et suuremat üürida ei saaks.
Mina olen alati tahtnud kahte last ja oleks mõnus olnud väikese vahega, aga peale hirmsat rasedust ei tulnud see teise raseduse planeerimine isegi pähe. Siis mõtlesin, et no mõne aasta pärast…AGA nüüd laps kohe neli ja olen leidnud end mõtlemas, et ühest piisab ja rohkem lapsi ei tahagi enam. Mul muidugi aega kah ja võin veel ümber mõelda, aga hetkel siis sellised mõtted.
Minu lastel on väga suur vahe, lausa 13 aastat, sest esimese sain üsna noorelt. Samas veel ühte last kohe teisele hiljuti sündinule seltsiks küll ei tahaks..teades enda närve..siis ei. Minu jaoks võiks vahe vähemalt 5 aastat olla. Aga siis oleksin kolmanda jaoks suht vana.
Aga tublid on need emad, kel lapsed väikese vahega ja saavad hakkama)).
Endal lapsi pole, aga õed-vennad minust tunduvalt vanemad. Kui mina titt olin, elasime veel kõik koos kodus.
Õega kiskusime meeletult (vahe 9,5a) – lõi mul sõrmi ukse vahele ja igast muid trikke, ta oli meeletult armukade. Kõige selle tulemusena väiksena teda ka kartsin. Umbes 15nda eluaastani põhimõtteliselt ei suhelnud (millest u 10 aastat oli õde juba kodust eemal oma eluga). Nüüd vanast peast jälle suhtleme, mul päris hea sõbrants. Kahju, et vahepeale selline ühiste (heade) mälestusteta tühimik on tekkinud.
Vennaga on lood vastupidi (vahe 12a). Ta hoidis mind meeletult.. poputas, söötis, mängis, pani magama.. kõik jutud. Tolles hetkes ilmselt mu emale maailma parim poeg ja mulle maailma parim vend. Tänaseks päevaks on aga asjad vastupidi. Enam eriti ei suhtle. Sünnipäevadel ikka vastastikku viisakusest õnne soovime, aga mingit sügavamat suhtlust eriti pole, oleme nii lahku kasvanud. Olen mõelnud, et küllap tal sai omal ajal minu kantseldamisest üsna villand ja nüüd ongi aeg oma pere ja laste jaoks.
Njah, kes teab, kuidas oleksid suhted kujunenud siis, kui vahed oleksid väiksemad. Teadagi, igasugused oleksid ja poleksid on pahad poisid. Enda pere näitelt olen veendunud, et suuri vanusevahesid ei soovi. Ohverdan oma paar närvirakku ja teen soovitud arv lapsi üsna järjest.
Minul kaks last vanusevahega 2a3k ning see oli parim otsus, mängivad koos. Suurem käib lasteaias. Väiksemaga saab koos olla enamus aja.
Saa ikka kohe beebi! Mõtle, positiivne on siis see, et ei pea Hedonit lastekasse niipea jälle harjutama hakkama.
Hedonil oli täna esimene pikk päev lasteaias ja nii rahulolevana pole ta enne koju tulnud :) nõudis koju tulles juba tagasi!