Meelis kirjutab: käisin hüpnoosiõpilastel katsejäneseks

Möödunud nädala laupäeval avanes mul võimalus minna katsejäneseks ehk teisisõnu olla vabatahtlik hüpnoosi õppivale inimesele.

Kes veel mäletab, siis kevadel oli TV3 eetris selline saade nagu “Hüpnotisöör”, kus näidati seda, mida kõike on hüpnoosi abil võimalik teha. Saatejuht Marissa, ehkki saatejuht ta ju ei olnud, vaid pigem hüpnoosiekspert, on nüüd pärast taotlusi, sertifikaatide saamist ja nõuete täitmist hakanud õpetama välja uut seltskonda terapeute ja hüpnoosieksperte ning just nendele ma katsejäneseks olingi.

Tegelikult tean ma Marist juba ammu, Tartu inimesed, oleme kuskil varem kokku puutunud. Ühel päeval ta kirjutas ja pakkus, et tule meile “katsealuseks.” Kaua ma ei mõelnud, jah-sõna oli kiire tulema. Ehkki ma pean tunnistama, et pisike närv oli sees, sest noh, ikkagi suur hulk inimesi ja iial ei tea, mis võib juhtuda. Maris muidugi lohutas ja ütles, et ega me sind kanaks ikka ei tee. Tõesti, tõesti – aasta lohutav lause, eksole.

Kui algselt oli plaanitud, et ma olen terve grupi ees, siis lõpuks löödi kõik lahku ja iga inimene sai omale eraldi hüpnoosi läbiviija ning vaatleja. Aeg ajalt käis ka Maris piilumas ja olukorda kontrollimas.

Kindlasti on siinkohal oluline rõhutada, et inimene, kes hüpnoosiseansile läheb, peab ise tahtma sinna minna. Nagu ma ka pärastises videointervjuus ütlesin, siis ei ole mõtet sinna minna stiilis, et ah, sain mingi kinkekaardi ja kuupäev kukub ja suva, lähen käin ära. Siis ei ole sellest kasu või see ei toimi nii nagu peaks. Sa lihtsalt ei lase ennast vabaks, aga hüpnoosis on vabaks laskmine ja lõdvestumine üks vägagi oluline osa. Ja no kui sa oled seal sunniviisiliselt, siis tegelikult ei suuda sa end sellisel määral lõdvestada, et hüpnoosi korrektselt läbi viia.

Läksin ka mina sinna niiöelda mure või siis küsimusega ja kohe seansi alguses küsis ka minu hüpnoosi läbiviija, et miks sa siin oled? See ei olnud nüüd seekoht, kus ma oleks pidanud ütlema, et Maris kutsus. Ei. Tuleb olla üdini aus ning anda ka see aus vastus. Seda kõike sinu enda huvides.

Minuga juhtus aga hoopis see, et kuigi ma läksin sinna nö murega X, siis seda teemat me tegelikult ei puudutanudki, sest välja tuli hoopis midagi muud. Kui päris aus olla, siis see mõistus või meel või kuidas iganes seda nimetada, on ikka üks imeline asi.

Minu jaoks on üllatav, kuidas ma olen suutnud ära peita mingeid mälestusi ja sündmusi, mis tegelikkuses mõjutavad mind tänase päevani. Mind paneb see lihtsalt nii väga imestama, et kuidas ma seda teen? Kust tuleb see jõud? Kuidas ma peidan ja unustan mingid sündmused ja mälestused endast? Tegelikkuses on need kõik alles, aga lihtsalt kuskil väga-väga sügaval peidus.

Kui nüüd aus olla, siis mina peaks sellist tüüpi seansse veel tükki kaheksa läbima, sest nagu selgub, olen ma suht fucked up teatud asjades ja selleks, et selgust saada, miks olukord on selline nagu ta on, või kust see on alguse saanud peakski ma mingi “kuupileti” soetama.

Foto: MHK foto&disain

Tegelikult mõtlesin, et ma kirjutan siin loos hoopiski andestamisest ja sellest kuidas õppida andestama, aga läks juba nii pikaks, et tuleb uus postitus kirjutada. Miks just andestamine? Sest ma sain selle oma niiöelda koduseks ülesandeks. Nimelt selgub, et mul on sellega suured probleemid. No mitte, et ma seda ei oleks teanud, aga lihtsalt ma polnud seda endale tunnistanud.

Tuleb see siis tähtkujust või olengi ma selline imelik, aga ma olen nimelt väga pika vihaga. Ikka väga-väga-väga pika vihaga.

Kui keegi mulle haiget teeb, solvab või mind välja vihastab, siis suudan ma selle inimese reaalselt enda elust välja kirjutada ehk kustutada. Ei, ma ei räägi Facebooki sõbralistist ega telefonist, vaid peast. Kõik mälestused, emotsioonid ja seosed – delete nupp ja läinud. Sama asja olen ma teinud ka siis enda mälestuste ja tunnetega, aga nii, et ma seda isegi ei mäleta. Iseenesest lahe “oskus” kui nii võtta. Aga kui see sinu elu tegelikult tulevikus mõjutama hakkab, pole see nii lahe midagi.

Pärast “modelliks” olemist rääkisin veel põgusalt juttu ning sellega seoses tuli Marisel ka üks videoseeriate idee ja ta küsis, et kas ma oleksin nõus nendes kaasa lööma. Ma nüüd ei teagi, kui aus olla. Üks osa minust väga tahaks seda teha aga teine osa on nii kahtleval seisukohal. Ma vist kardan seda, et ma saan jälle teada midagi, mille ma olen enda jaoks ära kustutanud. Ja no kui see juba on kord kustutatud, siis miks peaks selle taas ellu äratama? Aga kindlasti sooviks ma inimesi rahustada, et hüpnoos ei ole midagi hirmsat või voodoo sarnast. Kõik on rahulik ja keegi sulle mingi kellaga silmade ette vehkima ei tule nagu filmides tavaks.

Kas sina julgeksid hüpnoosi seansile minna või arvad ka, et tegemist on mingi soolapuhumisega? Või kardad tõde teada saada? Oled äkki käinud? Mis mulje oli? Mida ootasid ja mida teada said? Rääkige julgelt kaasa, palun.

8 Comments

  1. Käinud ei ole,saadet aga vaatasin küll huviga kui see eetris oli.
    Pigem mind huvitaks,et kuidas see teraapia inimest edasi aitab viia? Tulevad meelde vanad mälestused mis ongi elust kustutatud aga miks on see hea, kui need uuesti meenuvad? Kas see pigem ei tee omakorda halba,kuna hakkad vaagima ja mõtlema olnule?

    1. Kui need asjad, mis sa oled “ära kustutanud” sinu elu tegelikult täna segavad, siis on ju hea, kui sa teada saad, miks su elu on selliseks kujunenud…

      1. Ja tihtipeale ei tea inimene isegi, et need teda segavad… lihtne on ju öelda, et ma olengi selline /tugev, kinnine, ärrituv, ettevatlik, ei salli selliseid ja selliseid inimesi jne jne/ aga seansside käigus selgub tõde, et ei, sa ei ole selline vaid need on nö kustutatud asjade jäljed, mis tegutsevad tagaplaanil ja mille mõjul oled selline seni olnud. Ehk siis see senine “kustutamine” ei ole päris kustutamine vaid pelk allasurumine ja nad toimivad väga “edukalt” sind mõjutades ka allasurutuna. Kustutada, päriselt kustutada, saab vast siiski ainult neid välja tirides, teadvustades ja seejärel lahti lastes.

  2. Ma tahaks väga proovida! Ka et saada lahti asjadest mis on mu alateadvuses. Eks olen neist teraapias raakinud jne aga kui ma ikka ei soovi teatud asju välja rääkida siis sellest ju tegelikult pole kasu. Hüpnoosiga ehk saaks nende asjadega ühele poole ja nad olekski lahendatud.

  3. Vanad mälestused tegelikult pole kustutatud vaid on alateadvusesse peidetud. Hüpnoosis alati neid ei pea puudutama vaid siis kui ongi vaja andestusprotsessid läbi teha või siis olukord mõistuse ja alateadvuse jaoks ümber mõtestada – praegusest seisukohast üle vaadata, aru saada mida õpiti.

  4. Ah, eks ikka tegeleks kõiksugu kristallindusega, meditatsioonidega, hüpnoosiga jms-ga, aga ain’t nobody got money for that……

  5. Pole käinud aga oleks vaja küll vist ära käia, et nii mõneski asjas selgust saada. Muidugi tundub ka huvitav :)

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *