Teate, ma leidsin vahepeal maja, mida osta. Ma olin päris tõsiselt paarituhande euro kaugusel laenu võtmisest.

Tallinna piirist ca 15km kaugusel. Väike, aga nunnu. Aiamajaga, millest saaks teha fotostuudio, laste mängumaja või mida iganes, endale kasvõi kontori. Hooviga! Hedoni parima sõbra lähedal.

Olgem ausad, kes osta tahavad, siis praegu on hea hetk tegelikult veidi oodata ja ringi vaadata. Eestis oli esimeses kvartalis töötuid ca 35 tuhat. See tähendab, et paljud neist ei ela üürikorteris ja on hetkel tööta, nende laenumaksed maksab kindlustus või nad on võtnud maksepuhkuse..

Liigume ajas edasi – 6 kuni 12 kuud – nad ei ole uut tööd leidnud (septembris pidi ju uus laine ka veel tulema!), maksepuhkus saab läbi, kindlustus enam ei kata – mis on esimene asi, mida nad teevad – proovivad ise müüa, siis on nõus müüma selle hinnaga, et laen kaelast ära saada ja halvemal juhul müüb pank. Ehk siis ma ei ole küll mingi aasta majandusanalüütik, aga ma võin siiski eeldada, et aasta lõpus järgmise aasta esimeses pooles on korralikult kinnisvara turul liikumas.

Aga „meie“ majast

Ma nägin Facebookis ühe tuttava seinal majamüügikuulutust, mis tundus täitsa kobe ja minule kohaselt saatsin ma panka taotluse enne kui ma maja oma silmaga näinudki olin.. See oli kohe eriolukorra alguses. Ma tahtsin teada, et kas üldse on mingigi võimalus olemas, kirjutasin omanikule ka, et ma esmalt uurin, et ei hakka kohe mõlema poole kirgi üles kütma.

Me rääkisime isegi omanikuga järelmaksuvõimalustest, sest see tundus mulle enne panga vastust palju reaalsemana kui laenu saada. Ta sai minust väga hästi aru, olles ka ise loomeinimene, tahtis pank aga raha saada kohe, sest muidu ei saa nemad suuremat osta. No klassika.

Igaljuhul.. Võtsin pakkumised kolmest pangast. Ma ei teadnudki, et Kredex ei toeta oste väljaspool Tallinnat (seda ütles Swedbank); maja puhul on sissemakse 20%, kuigi on hinnalt odavam kui keskmine (uusarenduse) korter; kõik kolm rõhutasid, et tingimused on juba karmimad tänu eriolukorrale ja aina karmimaks lähevad.

Sain vastuse, et põhimõtteliselt võiks me laenust rääkida. Aga olukord oli sel hetkel selline, et ma teadsin, et siit edasi pole mõtet minna..

10% sissemaksu oleks mul kohe olnud võtta ja kõik kaasnevad kulud oleks ka saanud ära maksta.

20% sissemaksuga oleks olnud veidi keerulisem, ma oleks selle ilmselt kokku kraapinud, aga end koduostu pärast laenude alla matta.. ei tundu ka nagu õige.

Ja siis oleks 5000€ veel jäänud õhku – kas oleksin hinnast alla rääkinud või selle ka kuskilt kokku laenanud, et sissemaksuks panna, sest just 5000€ liiga vähe pakkus pank laenu.

Ja pank soovis tõendit, et mind töölt ei koondata ja palka ei alandata – njah, ma olin saanud kolm päeva varem teate kahekuulisele miinimumile suunamisest.

Sinna me maja läks. Aga ma tean, et me oma koduta ei jää. Lihtsalt, polnud veel meie kord. Me ei ole absoluutselt oma kodu mõtet maha matnud, aga uurin asju lähemalt alles siis kui reaalselt mingi koht klikib. Niisama kinnisvaraportaalides ei skrolli ja end üles ei küta, mis oleks kui.. Hetkel ei ole midagi. Miinimum keeras mu keskmise mõneks ajaks korralikult tuksi ja ega tulevik ka väga helge hetkel ei ole. Mul on uus pakkumine tööandja poolt laual, mida ma ei ole hetke seisuga veel allkirjastanud.