Palja Porgandi menüü Basiilikus – kas mu süda kuulub vegan toidule?

Neljapäeva õhtul käisin ma Basiilikus, kus tutvustati uut veganmenüüd, mille autoriks Paljas Porgand. Mõtlesin kolm päeva, kas ma panen selle postituse üles või ei. Täna mõtlesin, et fakit, kui ma selle juba kirjutasin, siis mis ma tast ikka ära kustutan.

Palju on neid, kes arvavad minu eelmise postituse ja Palja Porgandi postituse peale, et meil mingi hullem kätš käib ja blabla.. Aga las rahvas arvab, et olen megakade ja ma ei tea mida. Mul pole pointi end õigustada, sest…  Your friends don’t need it and your enemies won’t believe it! Lihtsam on lasta rahval arvata, mis neile meeldib.

Ma ütlen ausalt, selle menüü oleks võinud välja mõelda ka Imre Kose või Mihkel Raud, kui mulle ei meeldiks, siis ma kirjutaks. Ma arvustan ausalt neid toite, mida ma mekkisin.

Minu seos veganlusega

Ma juba kujutan ette, kuidas inimesed mõtlevad, et mis lihasööja see siin vegantoite kritiseerib, ise ei tea asjast midagi. Ma pean kohe alustuseks ütlema midagi, mida väga paljud ei tea. Teavadki vaid mu sugulased ja lähemad sõbrad. Kui ma Austraaliast tagasi tulin, siis olin korraks situatsioonis, kas jätkata kõmureporterina või teha midagi muud. Ja kuna ma olin end Austraalias kokana tõestanud, siis kandideerisin päris mitmesse kohta kokaks. Ja sain tööle. Vegankohvikusse. Ühte Eesti parimasse ja suuremasse, kust paremat kogemust poleks ilmselt võimalik saadagi. Töötasin seal üheksa kuud enne kui dekreeti jäin.

Ma läksin tööle nii, et ma ei teadnud toortoidust ja vegantoidust mitte midagi, ma õppisin iga päev midagi uut ja sain teada, et veganid ei söögi ainult seemneid ja muru, vaid nende toidulaud on väga külluslik ja mitmekesine. Seega, tean ma väga hästi, et vegantoit ei ole mingi rändom maitsetu pläust ja ainult silo, kuigi ma võin selliseid näiteid siin blogis tuua, sest need on stamparvamused, mis sellega kaasas käivad… Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks – ma tean, et vegantoit võib olla imemaitsev, toitev ja hea. Ma sõin üheksa kuud iga päev 2-3x päevas vegantoitu, tõin palju retsepte koju kaasa ja tutvustasin neid ka oma sõpradele ja need toidud olid imehead. Seega ma tean, mida vegantoidust oodata ja kuidas see võiks maitseda. Ma ei lahmi niisama, et toit on jama, kui ta seda ei ole.

Palja Porgandi menüü Basiilikus

Neljapäeva õhtul tutvustati Rotermanni Basiiliku restoranis (mis on muidu tuntud kui pasta- ja pitsarestoran) uut veganmenüüd, mis reklaami järgi on valminud koostöös Palja Porgandiga. Sõbranna andis enda kutse mulle, kuna ei saanud minna. Mina läksin hea meelega, sest toite arvustada mulle meeldib. Kuna ma saan aru, et nende uus veganemnüü on päris lai, siis õhtusöök oli kokku pandud viiest erinevast roast, kaks menüüd, kolm käiku, magustoit ühine. Me Meelisega valisime siis üks ühe ja teine teise, et saaks hästi palju erinevaid maitseid mekkida.

Esimene käik – vietnamipärased värsked kevadrullid marineeritud tofu, värviliste köögiviljade ja satay kastmega | porgandi-kõrvitsa püreesupp röstitud dukkah seemneseguga

See kevadrull oli tõsine jänese sushi, see oli toores (riisileht täiesti kuiv) ja sellel ei olnud mingit maitset. Ma esimese kahe ampsuga ei tundnud mingit tofut, lõikasin selle pikuti pooleks, et kas see tofu unustati lisada. Ei unustatud. Oli olemas. Aga see oli täiesti maitsetu.

Otsisin nagu peata kana seda marinaadi taga. Kogu asja päästis taldrikul satay kaste, aga seda oleks võinud rohkem olla, sest ülejäänud söök oli väga kuiv ja maitsetu. Ka sinna vahele peidetud klaasnuudlid hummusega ei teinud asja mahlasemaks. Toores peet ja porgand ei ole teab mis maitseallikad.

Meelise valitud supp… oli samamoodi poolik. See oli nagu keedetud ja püreestatud kõrvits. Aga tekstuur oli suhteliselt olematu. Kõrvitsa püreesupp võib olla väga hea. See ei olnud. Kurkumi maitse käis liiga üle, mida oli ilmselt ilusa kollase värvi saavutamiseks topitud. Ma oleksin oodanud head kreemist ja maitsekat suppi. Aga see supp polnud näinud isegi lihtlabast soola ja pipart.

Teine käik – portobelli põhjal musta oa ja seente burger hummuse, avokaado, tomati, soolakurgi ja värske salatiga | rohelise sojaoa pasta, tofu soolaseente, suvikõrvitsaribade, aedubade ja kanepipähklitega

Enne pearooga oli aeg sealmaal, et Paljas Porgand rääkis kuidas menüü sündis. Ta rääkis, et valis tooraineid hoolikalt, et maitsed oleksid võimalikult paigas, et kaloraaž oleks suurepärane, et ka mitte vegan saaks elamuse. Et burger ei pea alati tähendama saiakukleid jne. Ma olin enam kui nõus ta jutuga ja järgnev tundus põnev. Ma ootasin seda seeneburgerit väga.

Mulle tuli esmalt ette pasta, mis nägi välja nagu rops. Okei, ma ei ole ühtpidi üldse harjunud vegantoitudega ja ma eelistaks iga kell nisupastat, aga kui asjal ei ole maitset, siis ei päästa seda miski. See pasta mu taldrikul oli lihtsalt mingi kogus toitu, kus ainsaks maitseks olid soolaseened. Ülejäänu seal taldrikul oli lihtsalt mingi mass. Peale oli riivitud juustu (eeldan, et see on see veganjuust), mis maitses nagu kumminarmad.

Kui ma lõpuks burgerini jõudsin, mille peale Meelis teab mis nägu teinud polnud, aga minu ootused olid kõrged, siis.. Seen ja vürtsikas tomatikaste 10+! Aga oapihv seal vahel.. see maitses nagu turvas. See oli jälk. Tekstuur oli nagu lehmakoogil. See kõik viis igasuguse isu süüa…

Nokkisin seda rohelist salatit paprikaga ja mõtlesin, et tõesti, ma võiks lihamenüü kuskil avada. Iga asja juurde serveeriks peoga rohelist ja savi, kas ja kuidas see liha maitseks. Aga no päris nii ju ei saa.

Meelise kannatus katkes, ta küsis soola ja pipart ja sõi selle pasta ära, ütles, et see oli tema meelest parim toit sellel õhtul. Pärast normaalset kogust soola ja pipart.

Mul tekkis reaalne hämming, kas Paljas Porgand on PÄRISELT KA kogu selle asja taga. Ma ei ole tema blogi lugeja, ma ainult tean, et talle meeldib süüa teha, et ta on kolm raamatut välja andnud ja tema unistus on omada ühel päeval restorani. Ma ei suutnud uskuda, et sellised toidud, võiksid olla tema omad. Läksin otsisin ta blogist välja selle koha, kus ta sellest menüü loomisest lähemalt kirjutab – saad lugeda siit – ja ta kirjeldab kuidas magustoitu tehes soolakaramell tuli nii imeline, et hea, et midagi taldrikule üldse jõudis. Mu meeled olid nii üles köetud, ma kibelesin selle magustoidu järele..

Magustoit – maapähklivõi-banaanijäätis soolakaramellikastme ja röstitud pähklitega

Esimese asjana haarasin lusikaga soolakaramelli… ja see polnud midagi erilist. Amps jäätist – samasugune pettumus, natuke vesine banaanimaitseline mass. Proovisin siis kõike koos – natuke soolakaramelli, natuke jäätist, ülessulanud mustikat (ma ei viitsinud enam isegi imestada, miks seal paari värsket marja polnud) ja pähkleid.. Okei, see kooslus maitses vähemalt kuidagi. Ma ei tundnud ühtki ebameeldivat maitset, kogu see krempel sobis mingil imelikul moel kokku, aga see ei olnud selline, „appi, ma saan orgasmi kui hea maitsega magustoit“.

Ma olin nii pettunud. Ma ei suutnud seda kuidagi ka varjata ja vatrasin terve tee koju Meelisele, kuidas see pole võimalik, et kogu see söök selline jama oli. Kodus kädistasin veel lapsehoidjale edasi, et inimene, kes tahab avada restorani, kes paneb oma nime sellele söögile peale, ei saa ju sellist kraami köögist välja lasta. Ma ei suutnud uskuda, et Paljas Porgand tegigi sellise menüü. Vastasel juhul ma ei saa aru, kes seda vegansööki tarbivad, kas nende jaoks pole maitsel mingit tähtsust? Ma ju tean, et vegan toit võib olla väga faking maitsev, it can blow your mind, nagu öeldakse, aga need toidud seda ei teinud. Ja kui esitleda mingit megafäänsit vegan menüüd, siis ei saa teha seda lihtsalt mingi suvalise massiga.

Meie pika jutu lõpuks selgus, et kui mina oleksin kuskl sellist menüüd esitlenud, oleksin ma ilmselt põll ees köögis vaaritanud, mitte instastoryt tootnud. Ma oleksin säranud, aga teistmoodi. Ma oleksin olnud seal taldrikul nii, et mu ei oleks häbi.

Ma mõtlen, et kui ma teen supikööki ja ma teen Tom Khad, siis ma tean, et 85% inimestest peab seda liiga vürtsikaks, aga see ongi minu Tom Kha. See, miks inimesed tulevad. Nad söövad tatt ninast välja tilkumas, et kurat, kui kange, aga samas nii hea. See ongi see “minu nägu” sellel supil. Kui Porgand on uhke selle menüü üle, siis mul on temast nii kahju. Et ta ei suuda olla see tema, kes ta väidab end olevat (savi mida teised arvavad, ta teeb mida ta armastab), panna iseennast sinna taldrikule nii, nagu see peaks olema, vaid teeb järeleandmisi. Ma saan aru, et restoranis mängib rolli hind ja tooraine, aga poolikult ei ole pointi teha.

Ma mõtlen, et ma tegin mõnel päeval reaalselt jääkidest süüa seal kohvikus, näiteks püreesuppi eilsetest ahjujuurikatest vms, aga mitte kunagi polnud ükski asi nii maitsetu kui need toidud. See oli lihtsalt kohutav. Ja kuna ma ei saanud üle, et see kogu värk võis nii halb olla, siis ma saatsin päringu nii Paljale Porgandile kui Basiilikule, et teada saada, kuidas see menüü TEGELIKULT sündis.

Kuna ma ei taha öelda, et Basiilik tegi allahindlust tooraine vms osas, või et Paljas Porgand on sitt kokk. Ma lihtsalt nii väga lootsin, et kui küsin neilt kommentaari, siis selgub, et Porgand ütleb, et ta retseptid keerati pekki ja Basiilik tunnistab, et tooraine jms osas tehti allahindlusi. Kahjuks või õnneks kinnitavad mõlemad pooled, et kõik oli nii nagu pidi.

„Merilin Taimre ehk siis Paljas Porgand mõtles välja kogu menüü, toitude nimetused ja retseptid! Kui kogu protsess oli paigas saadi kokku Basiiliku köögis ja hakati neid vegantoite ükshaaval läbi tegema ning kui kõik toidud olid läbi tehtud, siis Paljas Porgand ja Basiiliku peakokk Urmas Saar kinnitasid menüü ära, mida omakorda hakkasid läbi töötama Basiiliku kokad, et tulemus oleks just selline, mida Merilin Taimre oma menüü puhul ootas. Basiiliku kokk arvestas Taimre poolt pakutud toorainega ning jälgis vastavat retsepti, mingeid muutusi ei tehtud,“ kinnitas Basiilik mulle.

„110%. Kõik olid vaid minu retseptid, minu viisi, minu koostisainetega, peakoka poolt täiesti mugandamata kujul,“ kirjutas ka Paljas Porgand. “Ma olin nii õnnelik, kui nägin, et peakokk ei kavatsegi hinna ja kvaliteedi arvelt midagi mugandada. Ta valis isegi brändid, mida soojalt soovitasin, kuigi hind võis olla krõbedam.“

Ma nüüd mõtlen, et kas ma olen liiga vähe siis vegantoiduga kursis, et need maitsed mulle pinget ei pakkunud? Kas ma peaks end Porgandile külla pressima, et tee ise mulle neid toite. Kas need on siis erinevad? Ma juba mõtlesin, et ma lähen koos mingi vegan veganiga uuesti Basiilikusse, kasvõi mõnega sealt kohvikust, kus töötasin, ostan talle need toidud, ja et ta kommenteeriks kui päris vegan, ausalt ja ilustamata, kuidas need toidud maitsevad. Kas tahaksite sellist eksperimenti? Ma ikkagi olen lihasööja, võib-olla mu maitsemeeled on siis kuidagi kehvemad vegan toidu osas… Aga no ei olnud hea.

Kas olete juba Basiiliku uut veganmenüüd maitsenud? Kas meeldis? Kas mu maitsemeeltel on midagi viga või ongi tegemist mingi üleshaibitud maitsetu toiduga?