Meelis kirjutab: varesele valu, harakale haigus, pistke pe*se see 2020… või ka mitte

marimell

Esiteks… Mis värk on selle “varesele valu, harakale haigus” lausega? Miks me peaks lindudele halba soovima? Ka nemad on ju elusolendid. Tihtipeale ka emad ja isad, seega miks on keegi kunagi mõelnud välja sellise lause?

Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada. Vaid hoopiski sellest, et ma panin omale Facebooki tagasi. Kes pole lugenud, siis tegin pisikese eksperimendi, kus veetsin paar nädalat meediata. Lugu saab lugeda siit: Meelis kirjutab: paar nädalat meediata – mis juhtus?

Panin siis mina Facebooki omale tagasi ja juba tahaks ma selle jällegi ära kustutada. Kuna on aastalõpp, siis on loomulikult uudisvoog täis erinevate inimeste kokkuvõtteid ja mõtteid ja  enamasti on need mõtted üpriski negatiivsed. Aga miks?

Ma olen nõus, et see aasta ei olnud just kõige traditsioonilisem ja lõi nii mõnelgi inimesel ja perel jalad alt. AGA… Ka selles on midagi positiivset. See aasta peaks olema inimesi pannud mõtlema kui habras kõik on. Kõik, mis teil on, võib lihtsalt hetkega kaduda. Sinu äri, kuid töö, kindlustunne, stabiilsus, aga ennekõike vabadus. Mõelge nüüd ise tagasi kui oli märts. Kõik justkui toimis, aga siis järsku otsustas vabariigi valitsus, et nüüd istute te kõik kodus ja ei lähe kuhugi. Ja nii tehtigi. Ehk siis lihtsalt ühe Facebooki postitusega võeti teilt vabadus. Ja seda ei teinud teie ise, vaid riik. Kõik soovid, mõtted ja plaanid, mis teil olid… Neid enam ei olnud.

See aasta peaks inimesi panema hindama seda, mis neil olemas on. Sulle ei meeldinud sinu töö? Mõistan, aga vähemalt on/oli see sul olemas. Sul oli äri, mis just sai hoogu ning kõik hakkas nagu hästi minema, kuid jällegi see kõik kadus. Sisuliselt paari nädalaga olid sa omadega nullis kui mitte miinuses.

2020 aasta ei olnud tegelikult üldse nii kehv ja paha. See oli aasta, mis raputas, aasta, mis pani ehk paljusid oma elu ning asju ümber mõtlema. Ja kindlasti on sellel kõigel väga positiivne mõju. Üheks selleks on minu arvates kodukontor. Te mõelge kui palju on sellised tegevjuhte, kes on väitnud, et kodukontor ei ole võimalik ja see on mingi uue aja trend. Ma olen kindel, et selliseid inimesi on sadu. Kuid ehk ka nende mõttemaailm on nüüd muutunud.

Meie peame tegelikult tunnistama, et 2020 oli jah, alguses pisut keeruline, kuid kuna meie Leenuga oleme harjunud elama ootamatustega, siis saime kiirelt jalad alla, olime teineteise jaoks olemas ning purjetasime aga edasi. Ja väga hästi ja edukalt. Okei, meil jäi ära mitmeid üritusi ja pidime samuti plaane tühistama, aga see andis jällegi aega tegeleda teiste asjadega.

Nagu ma juba mainisin, siis on neid plusse isegi päris palju ja ma ei suudaks ilmselt kõiki enda omasid siin üles lugeda. Aga tegelikult ootan ma huviga teie positiivseid mõtteid.

Millised on teie mõtted ja arusaamad, mida 2020 andis või tegema pani? Mida uut avastasite? Mida uut omale lubasite? Ma olen enam kui kindel, et kõik ei saa olla üdini halb, kuskil peab olema see positiivne noodikene. Kirjutage meile sellest.

9 arvamust postitusest “Meelis kirjutab: varesele valu, harakale haigus, pistke pe*se see 2020… või ka mitte

  1. Mis selle jutu point on? Nagu poliitikute vaht, sõnad ja sõnad, aga ei mingit asjalikku mõtet ei loe siit välja :(

  2. Varesele valust… Mina tean hoopis loitsusalmi, kus valu aetakse metsa, valutama vana kändu, vana sammalt, vana juurikat või kivi :) Eks ammustel aegadel ei mõeldud sedasi empaatiliselt. Loomades nähti vaid kasu või kahju. Nii on see ju praegugi. Kuid noh.. tänapäev. Väga palju tegeldakse loomakaitsega, loomade ekslpuateerimise taunimisega, kogu selle teema empaatilise vaatenurka teadvustamisega jne. Tänapäeval tõesti mina oma lapsele ei pea heaks tavaks õpetada, et loomad on kuidagi alaväärsed ja neile võib kaela sajatada mistahes negatiivsust, neile liiga teha jms. Mis siis, et see on lihtsalt loitsukene. Oli ta omal ajal, mis ta oli, selle kohta ainult o tempora, o mores. Elu ja põhimõtted muutuvad..

  3. Olen nõus, et paljuski oleneb see vaatenurgast, kas 2020 oli halb või hea aasta. Kui ma oleks pidanud aasta kokku võtma näiteks juunis, oleks ainult tumedaid toone näinud. Kuid nüüd tagasi vaadates näen kogu aastat siiski heledates värvides :)

  4. Mina ei leia küll selles 2020a midagi head. Kaotsime tööd, pidime sissetulekute vähenemise tõttu kolima(hakkama peame saama 75% väiksema sissetulekuga), sest vana koha üür oli üksnes sama palju kui hetkene sissetulek. Nüüd me oleme 4kesi 30m2 korteris (2last: 1 aastane ja 3,5a)
    Koroonale pidi alla vanduma 3 väga lähedast. Kõik tähtsad ja suured tähtpäevad oleme veetnud vaid 4kesi, sest vanemad ja vanavanemad riskiryhmas. Terve aasta pole nàinud reaalelu lähedasi. hommikust õhtuni kõik nina pidi koos, lasteaeda ei saa , sest lapsed nohused. Pole nagu midagi posiitvset‍♀️ Ja lisaks auto läks katki ja paranduseks raha pole.

    1. Aga miks te terve aasta lähedasi pole näinud? Selleks ei pea ju tuppa nelja seina vahele külla minema. Hea küll, kõigiga võib-olla ei õnnestu õues kohtuda erinevatel põhjustel, aga et terve aasta pole üldse lähedasi näinud, see on ikka natuke imelik. Või nad kõik nii kaugel teist, et külastamiseks pole raha?
      Me ikka saame vanemate ja vanavanematega vabas õhus kokku praegu ka iga paari kuu järel tunnikeseks. Pühade ajal olime ühe poole omadega isegi ikka täitsa mitu päeva koos, olime kõik veidi üle nädala enne seda täielikus isolatsioonis.
      Ja suvi oli ju üldse üsna muretu ja vaba aeg, et siis ikka oleks võinud ju pereliikmete ja sõpradega kohtuda. See paneb enda vaimsele tervisele lihtsalt korraliku põntsu, kui ÜLDSE kellegagi silmast silma ei kohtu.

    2. Tõenäosus et Eestis surnud veidi rohkem kui 200st inimesest olid 3 sinu lähedased on pehmelt öeldes olematu. Kommentaar tundub veidi ylepaisutatud, et mingit abi välja pressida. Selleks oled vale blogi kommentaariumi vast valinud..

    3. Ei pressi mingit abi, saanud siiani hakkama ja saan edaspidigi :)
      Me ei ela Eestis ja kuna rahadega kitsas käes, siis tõesti ei saanud siin ringi reisida( yks ots autoga on 12h, busside ja asjadega oleks see nagu mingi 16h)eriti ilma autota ja kahe väikse lapsega. Lisaks olid nii minu ja mehe vanematele vajalik iga tööpäev mis vähegi neile võimaldati ning mitu korda olid nad ka karantiinis, sest puutusid töö juures kokku positiivsetega. Aga loodame, et ehk uuel aastal pääseme oma lähedaste juurde :) juhul kui see uus tüvi ei löö jälle kõike pahupidi.
      Ja kuna reisid on nii pikad, siis riskiryhmas vanavanemad ei riski yldse sellist pikka reisi ette võtma.

  5. 2020 oli üks parimaid aastaid üldse! Ma olen enda jaoks väga hästi lahti mõtestanud idee, et kõik on millekski hea ja kui meile tundub, et ei ole, siis me lihtsalt veel ei mõista. Kuigi aasta alguses tehtud plaan perega aastaks Austraaliasse põrutada ja juba vormistatud viisad lendasid vastu taevast, siis selle sama plaaniga seoses kolisime ära korterist, millest meil juba ammu kõriauguni oli. Kuna elame oma elu küllaltki spontaanselt, siis koroona meid jalust ei niitnud. Tunnen hoopis heameelt, et vana mittetoimiv ühiskond on lõpuks kaosesse lammutatud, sest kaosest saab sündida muutus. Tegelesime sel aastal rohkesti iseendaga, kõigega, mis meeldib ja veetsime palju aega maal. Sügiseks leidsime omale uue kodu. Sellise, mis päriselt meeldib. Veel asusin kõrgkoolis õppima, elukaaslane alustas oma ettevõttega, hakkasime investeerimisega tegelema ja siin me nüüd oleme. Terved, teadlikud ja rõõmsad..põrutamas oma unistuste poole vägevamalt, kui kunagi varem. Aitäh 2020! :)

  6. Meie jaoks oli kevadine karantiiniaeg väga positiivne. Minu meremehest kaasa oli 3 kuud kodus, poeg koduõppel. Saime perega tohutult koos aega veeta, lõbutseda, looduses aega veeta, sporti teha. Kodukontor lubas sassis juuste ja klaasi veiniga tööd teha.

    Aitäh, 2020 sulle, südamepõhjast! :)

Comments are closed.