Rasedablogi 32+0: kas ma kardan sünnitust?

Enimküsitud asjad alates raseduse algusest – millal sa sünnitad (ma jätkuvalt ei tea, ma pole selgeltnägija!), mis lapsele nimeks saab (ma jätkuvalt ei tea, ma ei saa panna talle nime enne kui ma teda näinud ei ole), mis sa haiglakotti paned (sellest ma kirjutasin), mis asju sa ostad ja soovitad (ma ei ole tahtnud neid liiga vara osta, eks ma näitan kui aeg käes) ja kas sa kardad sünnitust?

See viimane on kõige keerulisem teema. Näiteks eelmisel korral rase olles oli mul väga keeruline aru saada, millal sünnitus algab. Jutud “noh, hakkab nagu päevade valu oleks..” – mul ei olnud õrna aimu ka millest naised rääkisid. Polnud never väikest valuraasukestki päevadega olnud. Pärast sünnitust see-eest tean hästi, mis see tähendab.

Mu sõbranna rääkis, kuidas ainuke Perekooli loeng kus ta käis oli “kuidas valmistuda sünnituseks” ja esimene asi mida öeldi oli, et “olge mureta, te ei maga seda maha”. Ja nii ongi tegelikult.

Mida karta?

Aga täpselt nii nagu ma eelmisel korral ei osanud midagi karta või mida ma siin kardan? Et sünnib liiga suur laps? Et ma rebenen alt pooleks? Et ma ei saa aru, millal sünnitus hakkab? Äkki juhtub midagi? Peab vaakumit tegema? Kaotan liiga palju verd? Oksendan ja situn end täis? Kardan, et mõni arst keerab midagi pekki? Kardan, et pean koroonatesti tegema iga hommik? Kardan rohelist lootevett? Kardan, et ta on tagurpidi ja ei taha väljuda loomulikul teel? Kardan, et tuleb keiser teha? Kardan lihtsalt kõiki asju igaks juhuks?

Ei. Kuigi ma olen naine. Ja ma mõtlen üle. Siis ei. Sünnitus on koht, kus ma ei mõtle ette, sest sa ei tea mitte kunagi, mismoodi see läheb. Sa võid planeerida mida tahes, ma kinnitan sulle – see ei lähe nii. Kui keegi seda praegu loeb ja tal on rääkida lugu, kuidas tal oli sünnitusplaan ja kõik läks täpselt nii nagu ta planeeris, siis palun jäta see lugu kommentaaridesse, kas ma usun on juba iseasi. Aga nii nagu sa ei saa planeerida täpset kulgu otse-eetrisaatele või oma juubelile, ei saa sa planeerida ka sünnitust, kus mängivad rolli tuhat pisiasja.

Jah, sa saad mõelda, kuidas sa tahaks, et see oleks ja sa saad seda suunata nii ja naapidi, aga sa ei tea tegelikult kunagi, kuidas see välja kukub. Sa ei saa teha täna plaani, et 4.12 kell 12.15 ma tunnen esimesi valusid ja sätin end haiglasse. Hea, et Hedon on sel ajal lasteaias, saan ära sünnitada enne kui ta tuleb.

12:48 jõuan ma Pelgulinna uksest sisse, ülevaatus võtab kaheksa ja pool minutit ja jõuan 12:55 sünnitustuppa kus 23 minuti pärast väljub minust ilma mingi erilise valu ja piinadeta 2956grammi kaaluv plikatirts, kes saab apgari 9/10. Pool tundi hiljem teeme juba laivi, beebi tissi otsas.. Meelis saab meid vaatama tulla ja lasteaeda Hedonile järele lähme me juba kolmekesti. No ei, ei usu ma selliseid muinasjutte. Kerro puhul ma veel usun, et ta võiks selliseid asju ette näha, aga mina, suvaline rase Tallinnast, vaevalt küll.

Mulle meenub Hedoni beebigrupist ühe ema lugu, kes teise lapse sai. Tal oli ka plaan.. Aga lõpptulemusena sünnitas ta 20minutiga koju vannituppa, nii et mees ei jõudnud töölt koju, ema ei jõudnud vanemat last hoidma ega midagi. Mida sa siin plaanid?

No mingi plaan sul ikka on..

No ei ole. Peale selle, et suure tõenäosusega võib Meelis samal ajal Jõuluvana teha, mis tähendab, et kui see peaks juhtuma õhtul, on mul kokkulepped naabritega, et nad võtavad Hedoni. Ja üsna suure tõenäosusega viib mõni naabritest mind Pelku ka veel.

Muud plaani mul pole. See vist pole plaan, et võiks terve lapse sünnitada ja kiirelt koju saada. Aga ma pigem ei taha midagi plaanida ja ette mõelda, sest tavaliselt läheb risti vastupidi.

Okei, mu ainus plaan on see, et jõuaks haiglasse, sest Meelis kardab, et kui ma kaotan sama palju verd kui Hedoniga, siis kodus võib asi kriitiliseks muutuda, kuigi mul ei oleks kodus sünnitamise vastu midagi, ei peaks mingit kuradi pulka ninna saama. Ma kavatsen sellest naljast keelduda nagunii. Ja kui mind koheldakse siis nagu positiivset, siis palun – neil on see vabadus, nagu minul peaks olema õigus keelduda testi andmisest. No umbes nagu mul on õigus keelduda ütluste andmisest uurimisel vms.

See koroonapull on nii ära tüüdanud, et ma ei viitsi isegi selle pärast enam ette mõelda ja stressata. Vaevalt nad mul Pelgus ukse taha sünnitada lasevad kui ma koroonapulgast keeldun. Ja kui lasevad, siis kivi rohkem nende kui minu kapsaaeda.

Seega, ei, ma ei karda sünnitust. Ma vähemalt mõtlen, et ma olen aastatega õppinud hingama mingil määral ja see aitab mul valudega paremini hakkama saada.

Kui te tahate mu esimese sünnituse lugu lugeda, siis see on siin blogis täitsa olemas:

Aga nüüd naised, andke tuld. Jätke oma sünnituslood mulle kommentaaridesse, neid on tegelikult megalahe lugeda :) Eriti selliseid, kus teil oli plaan, aga läks nagu ikka.. totaalselt teisiti!