Rasedad, hingame nüüd sisse ja rahuneme maha
Huuuh, ma tean, see on raske, mul endal võttis ka paar nädalat aega. Alles ma kriiskasin siin, et tai pohh, ma ei tee mingit koroona testi kuskile haiglasse minnes ja pole vaja mu ajudes sorkida ja kohelge mind kui positiivset, mul pohhui.. Aga päriselt, hingame nüüd korra sisse ja välja ja saame üle.
Me oleme naised. Me ei ole mingid hädised mehed, kes palavikuga voodisse jäävad ja halisevad, et nad kohe surevad. Me saame hakkama ka ilma meesteta seal sünnitusel. Nagu naksti.
Jah, mulle ka meeldiks kui Meelis saaks mu palati ukse taga kassivideoid vaadata, sest ma sinna sünnitusele teda ei taha, tean juba ette – milleks ta peab vaatama valudes mind, abituna, et ta kuidagi aidata ei saa, mingi pea silitamine ja käe hoidmine – no thanks!
Jah, megaarmas oleks see järgmine hetk, et ta beebit näeb, aga elame üle kui ta oma pisara meile järele tulles valab või kodus diivanil heldinult oma last vaatab..
Jah, mulle meeldiks kui ta oleks pärast palatis minuga koos, et me saaks beebi näppudega mängida ja teda musitada ja esimesi pilte teha ja nime üle arutleda..
Jah, mulle meeldiks kui ma saaksin haiglasse Wolti tellida ja ei peaks oma hapukapsapurgi ja kiirnuudlitega vett kuskil soojendama..
Aga mis sa ära teed
Keegi kuskil on mingi kuradi koroona välja mõelnud ja nüüd hirmutab maailma ja.. pole parata. Ma ka ei usu, mul on ka suva sest gripilaadsest tootest. Ja maskidest, mille taga vohab kordades suurem viirus kui ilma maskita.. Ja mul on kõrini inimestest, kes võtavad seda nii tõsiselt, et on valmis kallale minema teistele, jaaa.. mul on ka kopp ees, aga mis sa ära teed.
Jaa, ma tean, mul on palju jälgijaid ja ma peaksin endale kindlaks jääma – usun või ei, kannan maski või ei, lasen testi teha või ei.. Aga kas te saate aru, et lihtsam on mul minna sinna sünnitusmajja, lasta see ork endale ninna toppida, panna mask ette, oodata ja ära sünnitada ja loota, et kõik läheb hästi ja kiirelt koju ära tulla.. Kui see, et ma lähen sinna bravuuritsema, valude vahel karjuma, et ma ei taha testi, kohelge mind või kui viite positiivset korraga.. Lihtsam on alluda. Lihtsam on leppida olukorraga ja üle elada.
See on sama – Perekoolis arvab keegi, et ma olen paks, loll, kujutan ette, et mul on säästukontol 20 tuhat – jumala ees, palun arva mida iganes sa tahad, mina tean, kas ma olen paks või loll või rahaga või rahatu. Minu asi, see ei puutu üldse sinusse. Seega, hingame sisse ja välja ja mõtleme mu pärast kasvõi “Tõe ja õiguse” vagude vahele sünnitamise peale ja saame hakkama.
Palun, mine sünnitama sinna, kuhu sa planeerisid
Ma lugesin me beebigrupist, et Rakveres ei tehtud isale testi ja lubati pärast palatisse ka.. Ja siis et Tartu Ülikooli kliinikumis avastati jälle isa, kellel oli koroona ja naised on nagu – tavai, ma mõtlesin küll sünnitada seal, aga ma lähen sinna, sest seal on nõuded olematud.. ja ma täna mõtlesin, et lõpuks lähevadki kõik Rakverre ja sünnitavad kileseinad vahel, sest kõik ronivad sinna, kuniks täna tuli uudis:
Ehk siis päriselt, oleme üle sellest mõttetust koroonapasast. Ärme lase end hirmutada, ärme mõtle, et meil on raske ja keeruline sünnitus ees ootamas. Mõtleme positiivselt, et kõik läheb faking hästi, meil sünnib imeline terve beebi, kes ei vaja mingit lisaabi, me ise ei vaja ühtki õmblust ega lahklihalõiget, me ei kaota verd ega mõistust, me ei karju ega tõmble, me ei ole näljas, sest kohvik on kinni, me.. SAAME HAKKAMA! Lihtsalt, 2020 on nii imeline aasta, et me peame seda tegema üksinda ja me saame hakkama!
Hommikune update
Kuigi ma mõtlesin korraks, et ma olen nüüd ka rahunenud, siis seda mõtet edasi mõeldes, sain aru, et siiski mitte.. Eile tulid siis need kommentaarid beebigrupis, et aga inimesed on erinevad ja me ikka tahaks mehega koos minna ja.. No shit, me tahaks ka. Lihtsalt kui see on keeruline hetkel, siis saan aru, et ei saa ja ei ohi lõpmatuseni, see oligi mu loo point, mitte, et sa oled imelik kui tahad meest sünnitusele :D
Aga.. jagage parem kogemusi kommentaarides selle kohta kui mees ei ole lihtsalt sünnitusele jõudnud. Sünnitasid 20 minutiga kodus, ilma, et oleksid jõudnud isegi suuremale lapsele hoidja leida, rääkimata muust. Kuidas mees töötab Soomes ja sa pidid üksi sünnitama. Kuidas sa läksid haiglasse ja mees ei jõudnud.. Ehk siis kuidas sa oled ikkagi üksinda hakkama saanud. Usun, et see avab nii mõnegi naise silmi ja annab samas ka jõudu, et me saame hakkama :)
13 Kommentaari
Väga õige! Kavatsen sama teha ja lihtsalt alluda.
Reaalselt ei jõua ära oodata millal juba minna saan, 2 nädalat veel tähtajani
Meest ma kaasa ei tahagi, samas ega ta isegi väga tulla tahaks. Ütles, et tema jaoks oli väga raske näha mind nii ja ei saanud ta ka midagi teha, et parem oleks, ometi 8a möödunud ja ta ikka mäletab
Neid helgeid hetki lapsega tuleb ju nagunii ja sünnitus on ainult üks osa sellest kõigest.
Minul on 2 last. Esimesel sünnitusel oli mees kaasas,ütlen ausalt,sünnituse ajal oli mul päris ükskõik kas ta seal on või ei ole,tahtsin keskenduda,ei soovinud,et keegi mind oma mõtetega segaks,paneks mõtlema asjadele mis hetkel polnud minu jaoks üldse olulised mõelda. See kõik käis muidugi ka kiiresti,haiglasse jõudmise hetkest 2 tunni pärast beebi ka sündis. Teisel sünnitusel meest kaasas ei olnud,sest ma õigupoolest ei teadnud,et ma sünnitama lähen,tundsin,et on imelik olla ning kuna tähtaeg oli käes ja nädalavahetus ees,siis otsustasin igaksjuhuks kontrolli minna. Haiglasse jõudmise hetkest vähem kui tunni ajaga beebi sündis,see oli teistpidi shokk muidugi mulle,ma ei olnud selleks valmis. Olen mõlema lapsega haiglast järgmisel päeval koju läinud,seega pole otseselt mehe olemasolu ka perepalatis liiga tähtis olnud,olen saanud need 24 tundi rahulikult kohaneda,puhata. Esimese lapsega olime koos haiglas,teise lapsega läksid mees ja vanem laps ööseks koju.
Ma mõistan teisi naisi ja usun,et pikkade,raskete sünnituste puhul on olukord teine,tuge on rohkem vaja,eriti kui hilisem haiglasoleku aeg peaks olema pikem,näiteks keisri vms puhul,kui ise ei ole võimalik kõike teha ning vabalt liikuda.
Minu TA on mais – selleks ajaks loodetavasti piirangud leebemad, aga ilmselt peab ka kõigeks valmis olema. Ka minu beebigrupis tekitas antud teema palju pingeid ja tekkisid kaks leeri: ühed tagusid rusikaid rinnale, et naised on tugevad ja saavad hakkama ka meheta, teised muretsesid sünnitusel üksi jäämise, sünnitusjärgse depressiooni ja muu taolise üle. Hetkel ma ise tunnen, et kui mees ei saa sünnitusele tulla, siis elan üle ja ilmselt võtan eraämmaka, no problem. Samas saan ka aru, et kõik ei saa/taha nii. Kui mees hiljem peretuppa ei saa, siis jällegi, elan üle ja saan hakkama. Ongi suuremale lapsele kodus hoidja olemas ja üks mure vähem :D saan rahus beebiga olla ja sarju vahtida paar päeva. Taaskord – esimese lapsega ei tahaks üksi peretoas olla, ikka uus ja veidi hirmus olukord. Või keisrist taastujad – neil on kindlasti mehe abi vaja rohkem. On ju ka naisi, kes pärast rasket sünnitust ei saa endagagi hakkama, rääkimata mingi imikuga tegelemisest. Keeruline teema ühesõnaga ja tundub, et kõigile sobivat lahendust ei olegi (v.a piirangute kaotamine, mida ilmselt ei tehta)
Minul tähtaeg kevadel aga kurvaks teevad küll need piirangud. Minu esimene laps viidi sünnituslaualt kohe intensiivi, sünnitus oli raske, mehest oli väga palju tuge mulle sellel hetkel. Oli ka hiljem perena koos intensiivis olles. Hirm on, mis siis kui kõik kordub. Ma ei ela seda üksinda üle lihtsalt. Või elan.. aga mis hinnaga? Väiksesse haiglasse minek ei tuleks sellisel juhul kõne alla kui olukord kriitiline. Nüüd ma siis olen, riskirase ja loodan, et inimesed selle koroona kevadeks ära allutaks.
Sünnitasin 2007 a ja ilma meheta, sest ta oli komandeeringus ja mis ma siis teen, hoian kinni kuni mees tagasi tuleb ve :)) Mul oli hoopis ema kaasas ja siiani on selle üle hea meel, reaalselt ikkagi keegi kes on ise sünnitanud ja kellest on ka kõvasti abi, ema juuresolek ikka mõjus väga rahustavalt, õnneks oli sünnitus kiire ka, 3 tundi ja tehtud :)
Kusjuures õige suhtumine sul. Ise maskiga seoses mõtlen sama, et lihtsam on mul see ette panna kui kuskil lollidega vaielda selle üle.
Meest sünnitusele nagunii ei oleks võtnud, 2 esimest ka ilma sünnitanud, nii et no problem.
Ja sinust on õige oma mõttemaailm sellele tasemele viia, et saad ise hakkama ja teed selle ära….see on ka sünnituse juures väga oluline. Keskendud eesmärgile- et kohe on pisike sinu käte vahel.
Eelmise koroona laine ajal sain oma esimesed kaksikud keisriga. Jah,test oli rõve aga kõike väärt, et oma pisikesed kätte saada.Neli päeva olime haiglas, keegi ei tohtinud sünnitusele kaasa tulla ega ka külla tulla ja sellest ei olnud mitte midagi. Oligi hea aeg oma pisikestega tutvumiseks ja ma ei tundunud kellestki haiglas puudust.
Ma sünnitasin eelmise laine ajal, täpselt nii et 14.03 otsustati et homsest isad haiglasse ei saa ja nagu tellitult hakkasin siis ka kohe sünnitama.
Kuna teadsin, et olen üksi, siis mu strateegia oli võimalikult kaua kodus valutada, et ma seal üksi ei peaks olema ja noh, et…mees ka ikk abiks.
Reaalsus oli selline, et valutasin kodus tõesti viimase minutini aga ikkagi üksi, sest issand kuidas mind segas kogu see silitamine ja tubli oled jutt..läksin kuuma dušši alla ja valutasin rahus seal, mees mõõtis aint vahesid.
Haiglasse jõudsingi ainult sünnitama..kell 6:20 ülevaatusel ja 6:45 laps käes.
Vaatasime siis rahus sünnitustoas teineteisega tõtt ja päikesetõusu hommikukohviga. Mehele helistasin mõned tunnid hiljem, et tehtud :)
Koju saime kahjuks alles peale nädal haiglas olemist, siis tekkis ikka igatsus küll ja mehel ka kahju et last ei ole veel näinud..aga milline rõõm koju jõudes :) tänaseks ju 8 kuud möödas ja ei ütleks et isa ja lapse suhe kannatada sai või mina ise kuidagi.
Mees ütles et tore oli kogu asja juures see, et ta ei pidanud nabanööri lõikama, see tundub ta jaoks nii ebameeldiv :D
Mina sünnitasin esimese niiöelda koroonalaine ajal… Hommikul vara viis mees mind haiglasse, ütlesin uksel tsau ja läksin maskis ning uhkes üksinduses sünnituseelsesse osakonda, kus ala 2 tunni pärast sain sünnitust esilekutsuva pulbri. Loomulikult oleks tahtnud, et mees oleks kõrval olnud, ei hakka eitama, et mul oli suur hirm eesoleva ees (eriti kuna esimene sünnitus oli väga jube, leebelt öeldes) ja ei kujutanud ette, et saan tugiisikuta hakkama… aga sain, väga hästi! Tuleb endale sisendada “saan hakkama,” “valu kaob, hinga,” “iga valu viib sammukese beebile lähemale.” Just see viimane mõte aitas mind. Samuti ka valude vahepeal beebiga rääkimine “meil mõlemal on valus, raske, aga me teeme selle ära!”
Personal oli Pelgus väga toetav ja koos tegutsedes plikatirts siia ilma ka sündis! Mäletan hästi, kuidas hõiskasin “juhhhuuuu, ära tegin!!!” valju häälega kui viimane press oli ning plika välja vupsas
Loomulik on hirmu tunda ja süda värisedes haiglas olla kui kedagi kõrval ei ole, aga tuleb antud olukorraga leppida ja hakkama saada! Hirm ei tohi võitu saada, vaid tuleb keskenduda ainult endale ning lapsele – kõigil raske, kuid me saame hakkama!
Mina sünnitasin kevadel(aprillis). Ütlen ausalt, kuna ma teadsin et tuleb keiser, siis minul oli lihtne. Aga kuna beebi TA oli mais, siis tuli 36+3nädalal. Erakorralise keisriga(seljatuimestusega). Kõik töötajad olid toeks ja aitasid. Kedagi hätta ei jäetud. Jah mul oli kahju sellest, et abikaasa ei saanud sel hetkel lapsega tegeleda, kui mina taastusin, aga olen mega rahul. Saaremaal, siis sel hetkel oli väga keeruline ja raske, aga hakkama me saime. Minul tehti test pikali olles ja üldse polnud tunda. Korraks oli kõdi tunne, aga polnud üldse hullu. Aga sa saad hakkama. Me kõik saame/saime. Edu sulle
Sünnitasin ka ilma meheta- mais, täpselt 3 päeva enne, kui piirangud maha vōeti ja mehed haiglatesse lubati jälle. Eks alguses oli ikka hirmutav mõelda, et ilma meheta ja esimene sünnitus ka. Aga siis võtsin suhtumise, et mis ma ikka kassin ega see, et ma vingun ja halan kuskil ei muuda olematuks seda, et mees ei tohi kaasa tulla. Kui ei tohi, siis ei tohi. Nii ma läksingi 14. mai hommikul 7 aeg üksi haiglasse. Kohe tehti koroonatest ja see polnud üldse hull :D Õnneks ma sain nii super ämmaemanda, kes teadis, mida teha ja kuidas mind aidata. Super oli ka see, et olin ainus sünnitaja sellel päeval, siis ämmakas sai mulle piisavalt toeks olla. Ma ei kujuta ette, kui teda poleks abis olnud- maseerinud selga, toetanud julgustavate sõnadega ja lubanud ennast pigistada , siis vist olekski sünnitama jäänud. ma arvan, et mees olekski niisama seal vaadanud ja ei oleks osanud mulle abiks olla. Kõige kurvem oligi, et mees ei saanud olla esimesed päevad meiega, aga no elasime üle :D
Õnneks mu kogemus on positiivne ja me naised oleme kõikvõimsad ja saame hakkama ♀️
Mis asi on päisepildil? Kellegi selg ja kortsus teip või?
Mis küsid kui aru said :) Aga jah, näen nüüd ise ka, et kuvab kehvalt :)