Kuu algul jäi silma, et #kogumispäeviku esinäod Henry ja Liisa tunnistasid mõlemad, et neil läks suvel lappama, ja nüüd septembris seadsid endale uued algused. Ma tunnistan, mu suvi oli rohkem väljaminekuid kui sissetulekuid, aga ma teadsin seda juba jaanuaris, et nii läheb. Ja mida teeb tark inimene? Valmistub selleks. Kas ma olen tark inimene? Tundub küll.

Seepärast tegingi ma KAKS SÄÄSTUKONTOT, ühele korjan 30% kõikidest sissetulekutest ja digikassasse 30% ainult palgast. Kui sinna nö säästukontole läheb raha.. ma ei ole seda nimetanud #omakodufondiks aga ütleme siis, et millegi suurema jaoks. Ja digikassasse korjan selleks, et ootamatute kulude puhul oleks kust näpistada. Suvel sai sealt mitu tuhat ära näpistatud jooksvalt, aga säästukonto tiksus samal ajal oma eesmärgi täis.

Ja ma täna just mõtlesin, et ükski asi ei tule üleöö. Sa ei saa hakata veganiks üleöö, et kõik, punkt homsest ei mingit liha, muna, kala, ainult seemned ja salatilehed. Sa lähed sellele ju üle, katsetad taimsemaid asju, proovid teha hummust, katsetad porgandikotlette, asendad hapukoore isetehtud seemnepastaga.. Ja ühel hetkel saad aru, see sobib paremini ja elad teisiti.

Või sa ei saa hakata üleöö elama pakendivabalt, see ei ole ju reaalne, et sa täna oskad minna poodi ja haarata kaasa kõik karbid ja kotid, et osta oma asjad 100% pakendivabalt. See võtab aega. Selle eluga harjumine, kottide-karpide kaasavedamine ja pakendivaba ostlemine. See on võimalik, aga samamoodi nagu sa harjutad end vegan olema, harjutad sa end ka pakendivabalt elama.

2700 eurot vs 700 eurot

Seega, et meist saaksid säästuhundid, ka see ei saa juhtuda üleöö. Sa pead sellega harjuma, et sa korjad raha. See aasta on seda edukalt näidanud. Loobumine riiete ostmisest on üks, mida me siin suure häälega oleme karjunud ja siis jälle Paavlis lõpetanud. Loomulikult, oleme kohe puid alla saanud. Aga mõelge nüüd – kui aasta tagasi oli meil selleks ajaks (peaagu üheksa kuuga) välja käidud 2700 eurot, siis täna võin julgelt öelda, et see summa on tänase seisuga täpselt 746,51€, siis.. On ju toimunud märkimisväärne muudatus?

Või kui 2018. aastal kulus meil reisimisele mingi 14 tuhat eurot, siis sel aastal on see summa kindlasti kordades väiksem, kuigi tunnistan, mitte ligilähedanegi nullile. Aga arvata, et ma suudan ühe oma suurima kire lihtsalt kõrvale heita, on naeruväärne.

Jah, ma suudaksin olla aasta või kaks täiesti reisimata, aga selleks tuleb end harjutada. Või siis see lihtsalt võimatuks muuta, et mul ei ole raha, tähendab ei saa minna. Aga kui mul on, siis.. Ma arvangi, et 2019. aasta on meile selline üleminekuaasta. Piiride kompamise ja plaanide seedimise aasta, et 2020 saaks olla totaalselt meie aasta.

Kuigi ma tean juba praegugi, et me reisime ka 2020 aastal, aga kui me suudame 10 reisi pealt tulla mingi viie peale, on ju juba edasiminek. Neljatonnise Taireisi jätame ilmselt muuks ajaks, aga kuskile natukeseks tahaks ikkagi minna. Suvel endal on vist meiega teised plaanid kui meil temaga, aga sellest juba kunagi hiljem.

2020 aasta eesmärgiks ei ole kindlasti järjekordse 10 tuhat kokku kogumine, vaid oma kodu. Nagu Evelyn kristallikojas ütles – looge rohkem, lootke vähem. Kui 2019 aasta kümnekas tuli nii kergelt kokku, tuleb järgmine veel kergemalt, sest teadagi, seal kus on, sinna tuleb juurde. Kes meile pöialt ei hoia on ment!