“Tahame vana marimelli tagasi!”

Mõni aeg tagasi, vist siis kui me selle küsitluse tegime, selgus, et paljud tahavad vana marimelli tagasi, seda, kes julges öelda, et kellegi kleit tegi temast lüpsinaise, seda, et Taavi külmutuskapitaga on tavapärane nähtus, seda, et neljatähelise erakonnaliikmed on debiilikud.. Seda marimelli, kes julges öelda, kritiseerida ja arvamusega lahmida.

Aga tuleme nüüd aastasse 2019. Mallukas kirjutas ühes postituses #piinlik ja talle lennati nõudega kaela. Erkki ütles, et on kamp influencereid, kes mustavad sellega meid kõiki kui istuvad engagement gruppides – jälle hagi kaelas. Mallukas julges suu lahti teha ja öelda, et linde elusalt müürida ei ole okei ja sai 1500€ trahvi. Merka blokkis mu ära, sest ma ütlesin, et tal on kole kleit. Kui ma arutlesin selle üle, kas paradisetravelgramil on instas feik followerid või ei, sain bloki. Kui ma ütlesin Porgandile, et kurat, keda kotib, ole sina ise, sa ei ole 500€ et kõigile meeldida, sain bloki…

Kui ma ütlesin, et see Põlva haigla sünnitusosakond läheb kinni niiehknaa (sest tahetakse pakkuda sündivatele lastele paremat võimalust), siis pröögati mind mutta, miks ma väidan, et sealsed arstid ei päde, jumala eest, te loete, aga ei saa aru. Ma võtsin selle postituse maha. Ma ei oska viisakalt arutleda, ma olengi emotsionaalne, ma ütlengi nagu mõtlen. Aga igaüks loeb nii, nagu tema tahab. Kui ta tahab, siis ta loeb, et ma mustan arste, kui ta tahab, siis ta loeb ja saab aru, et ma räägin hoopis muust. Point on mujal.

Nagu see Meelise lugu, mis oli ajendatud Saara Piusist, see ei olnud mingi rünnak tema vastu, et sa ei oleks pidanud last saama, see oli lugu sellest, et Meelis ei saa aru, miks naised nutavad ja abi ei küsi. Abi küsida ei ole häbiasi. Aga loeti nagu Meelis tambiks nutvaid naisi mutta, et nad poleks pidanud sünnitama. Ehk siis taaskord näide sellest, et igaüks loeb asju enda mätta otsast ja just nii nagu tema soovib.

Ja ma saan nüüd aru Porgandist, ongi vaja kõigile meeldida, ongi vaja olla vagur talleke, teha lihtsalt oma asja ja mitte kommenteerida, mitte kellegi kohta midagi öelda, sest.. keegi kuskil kindlasti solvub.

Kuulge, ma tahtsin ühele peole minna, mille korraldaja solvus hingepõhjani, et kuidas see kutse üldse minuni jõudis (kommunikatsioonierror vist), tõi nii naeruväärse ettekäände, miks ma minna ei saa ja ütleme nii, et sellega need tagajärjed ei lõppenud. See on kohutav kuidas inimesed tänapäeval solvuvad. Õnneks Meelis lohutas mind ja teatas hiljem, et see oli üks igavamaid pidusid, kus ta üldse käinud on.

Ma julgesin ühele koostööpartnerile öelda, et kas saab või ei saa, kaua me jahume sellel teemal, et kas ja mis ja kuidas ja millal. Ta solvus mu konkreetsuse peale niimoodi ära, et ma ei saa temalt enam ühtegi meili. Ta suhtleb ainult Meelisega. Kui me ükspäev poes nägime, ta ütles TERE MEELIS, mind nagu ei oleks eksisteerinud.

Nagu kus maailmas me elame?

Sa solvud, sest ma olen konkreetne ja tahan asjad selgeks saada ja plaanid paika panna? Millest me räägime? Mis vana marimell? Ma ei saa konkreetnegi olla kui juba solvutakse, mis me siis räägime sellest kui ma “lahmiks ja arvamust avaldaks”. Jah, ma saan aru, et saan ka viisakalt öelda – see kleit ei kaunista, aga kui see teeb sinust lüpsinaise, siis see teeb sinust lüpsinaise ja pole midagi teha. Mida ma keerutan. Seega, parem ongi olla vait. Ja olgem ausad – tegelikult ei taha te lugeda leebet ja ilusat arvustust. Te tahategi emotsiooni ja ärapanemist, et siis ka ise selles “sõjas” osaline olla. Pole vaja öelda, et see teid ei huvita, ma näen ju loetavust.

Vana marimell ei ole viisakalt ärapanev. Ma ei oska seda. Vana marimell on irooniline, kriitiline, ärapanev… Me oleme ikka sellised. Lihtsalt omas seltskonnas ja mitte blogis. Vahel laivides julgeme olla, sest sealt on kuulda tonaalsus. Ja siis on aru saada, kas ma ironiseerin või mõtlen päriselt. Blogist lugedes ei saada aru. Lihtsam ongi kreemidest ja kottidest kirjutada, sest enam neutraalsemat teemat ei saaks ju olla :) Aga samas… kõik janunevad draama, skandaali ja mingigi intriigi järgi. Seda on näha nii meedias olevatest pealkirjadest, kui ka klikkidest ning kommentaaridest.

Ehk siis kui aasta 2019 oli aasta, kus kõik solvusid, siis 2020 saab olema aasta, kus lisaks solvumisele kaevatakse sind kindlasti ka kohtusse. Ptüh-ptüh-ptüh!

13 thoughts on ““Tahame vana marimelli tagasi!”

  1. Mina janunen rohkem teie igapäeva elu järele: “teie käimised, retseptid, pidude/ürituste korraldamised, igapäeva mured ja rõõmud”! Mulle olete, te alati meeldinud sellisena nagu te olete, loen teid algusest peale! Varem olid teie postitused minu jaoks rohkem sisukad aga loen ikkagi siiani, vahel on ka nüüd pärle! Sa oled mulle mingil määral eeskuju.. Just, et sa maovähendusel käisid ja üleüldiselt elust nii kergleva sammuga läbi lähed, ei takerdu minevikku! Oled edukas! Mulle tundub, et sina oledki see, et kui elu annab sulle sidrunid siis teie teete koos neist limonaadi!

  2. Mallukas ei saanud hagi kaela sellepärast, et julges kinnimüürija kohta ‘midagi’ öelda vaid kuna sõimas teda räigelt. Iga jumala postituse all keegi ütleb seda teile ja te ikka aru ei saa.

  3. Ja olemegi varsti ameerikas kus kaebame kõiki kohtusse. Absurd tegelt ja sellist eestit ma küll ei tahtnud. Olen ka ise seda tüüpi et enne ütlen ja alles siis mõtlen. Kuid õnneks pole ma blogija või kuulus. Kuid ei imesta kui varsti ka tavainimene kohtusse kaevatakse.

  4. Üks sagedasemaid teemasid, mida iga mingi aja tagant kordate, on teemal, et me saame kõik valesti aru, mida te öelda tahate. Kuidas nii? Kas oskus end kirjalikult väljendada ei peaks olema blogides teie esmane ülesanne? Te peaksite tänaseks olema õppinud, kuidas öelda seda, mida te öelda tahate.

    Ja kaua te heietate seda vana Marimelli teemat. Kõik tahvad näha verd. Enamus blogijatel on lihtsalt oluline ka nende väline kuvand, et neid ei nähtaks lapsesuuga m*nnidena. Nemad pole seda teed valinud. Võiksid samamoodi klikikaid treida. Teie koos Tähismaadega olete vähesed, kes sellega tegelenud on. Ka Inno ja Irja blogi käiakse veel vanast harjumusest vaatamas, et äkki on seal verd. See ei tähenda, et te seda pakkuma peaksite. Ja inimesed solvuvadki, kui neile halvasti öelda ja teie asi polegi neid solvata. Inimene näeb vaeva ja teeb riietusvaliku ja siis tuleb keegi ja teeb ta lihtsalt maha. Ei ole moeguru, teeb isegi stiiliapsakaid, aga lihtsalt teeb maha ja paneb koledate sõnade saatel pildiga häbiposti. Kui tahate seda teha, siis olge valmis, et ka teid vastu sarnaselt koheldakse. Saate rohkem klikke ja kõik sellega kaasneva.

  5. Millest te aru ei saa… Asi ei ole selles, MIDA öelda, vaid KUIDAS öelda. Te võite rääkida influenceritest ja kleitidest, mis teile ei meeldi, aga on elementaarne viisakus mitte öelda teiste inimeste kohta, et nad näevad välja nagu lüpsinaised või ajavad teid oksele… See ei ole lahe, see ei ole ausus, see on matslikkus. Mitte keegi ei blokiks teid ära, kui te avaldaksite oma arvamust viisakalt.

    Sama probleem oli Malluka kohtuasjaga – ta ei saanud karistada mitte sellepärast, et ütles, et lindude sissemüürimine ei ole okei, vaid teise osapoole rämeda sõimamise, telefoninumbri jagamise jms tõttu.

  6. Jap, tõenäoliselt kaevatakse kohtusse, niiet parem mõelge ennem :D oma kodu vs raha ära kinkimine.

    Meelis sai peole kutse ja sina mitte? ja solvuti, kui sa tahtsid ka tulla?

    1. Jep :)
      Meelis sai kutse, kus tegelt oli kirjas justkui ma võiks minna, aga seal oli mingi rsvp vorm ja kui selle ära täitsin, tuli kiri, et no no no.. suva, mis sest enam :)

  7. Olgu muu jutuga kuidas on, aga see hakkab juba üle viskama, kuidas jagatakse valeinfot malluka kohtukeissi kohta! Ta EI SAANUD karistada selle eest, et julges öelda et linde elusalt müürida ei ole okei, vaid selle eest , et jagas inimese numbrit oma fännidele ja käskis neil seda inimest telefoni teel terroriseerida ja sõimata! Ma ei tea, tutvuge kohtuotsusega, kui muidu aru ei saa!

  8. Mulle tundus ka see Meelise lugu natukene üleolev. Ja siis ma sain aru, et tõesti, Sul ei ole ju seda kogemust, kui Su laps on ainult rinnakas, kes öösel tahab IGA 20 minuti tagant tissi. Ei tunnista lutti ega pudelit. Sa ei saa mitte kuhugi minna ega isegi magama jääda, sest kohe pead nagunii ärkama, et lapsele tiss suhu pista. Ka päeval lepib ta parimal juhul esimese poole eluaasta jooksul 20 min isaga ja siis ta tahab tissi. Ja seda ta ei ime mitte 5 või 10 min, vaid tund või poolteist. Pool tundi vahet ning jälle otsast peale. Asi ei näljas, vaid tohutus lähedusevajaduses.
    Aga praegu said anda lapse Meelisele ja teha, mida tahtsid. Aga kujuta ette ülevalolevat olukorda, kus Sa oled praktiliselt ainult kodus ja magamata.

    1. Mina isiklikult arvan, et sellise magamatuse peale ja hulluks minemise lävel õpetaks ma lapsele pudeli selgeks, et ta öösel vähemalt saaks täis kõhuga magada. Ja jutt, et ei tunnista – kui sa ei saaks anda rinda, nagu nt mina, mul polnudki piima, siis.. mis tal üle jääb kui harjuda?

  9. Sõnadest “…kui sa oled võib-olla, et pisut nõrgema närviga, siis äkki ei oleks pidanud last saama.” on üsna raske teisiti aru saada ehk saan aru, miks inimesed nii tigedad olid. Kusjuures praegu on ju teada, et Saara oli selle postituse ajal juba teise lapse ootel, nii et ilmselt veel tundlikum. Mind häiris see postitus ka, vähemalt esimene emotsioon oli selline, et “mida sina ka naiste tunnetest tead”, olen minagi üksi nutnud ja ei pea end väga tugeva närvikavaga inimeseks, aga samas õnnelik 4 lapse ema, kes elab põhimõtte järgi, et raskused on selleks, et neid ületada. Põlva haigla postitust ei lugenud, aga kui ma sain õigesti aru, mis seal umbes kirjas võis olla, siis olen sinuga pigem nõus. Kui ikka pole emale ja lapsele võimalik parimaid tingimusi pakkuda, siis võib sünnitus ka ohtlik olla. Ma kaalusin ka kolmanda lapse sünnikohana Põlvat, rahulikuma keskkonna pärast, aga loobusin, sest tahtsin epiduraali. Kui ma oleks teadnud, et spina bifida pärast anestesioloog sellest Tartus ka keeldub, oleksingi Põlvasse läinud, aga sel juhul oleks minu 3 last pidanud võib-olla emata kasvama (4. poleks ju saanud sündida, kui mind poleks olnud), sest mul tekkis ootamatult ülisuur verekaotus, kokku 2 liitrit, ning päästiski see, et kirurgid olid kohe olemas ja verekeskus samas hoones. Öeldakse jah, et riskisünnitajad saadetaks nagunii Tartusse, aga minu olukorda näiteks ei oleks kuidagi ette näha saanud.

Comments are closed.