Tallinn-Monte Carlo – kõigest, mis vahepeale jäi

Kui alguses plaanisin teid üllatada reisipäevikuga ja mõned korrad jõudsin isegi midagi kirja panna, siis juba kolmandal päeval oli selge, et igapäevast ülevaadet anda on keeruline. Aega ja akut polnud, et kirjutada.

Kirjutan kahes osas, esmalt kirjeldan meie reisi kohutavamat poolt ehk meie autojuhti, teises osas teen ülevaate meie hotellidest, söögi- ja shopinguvõimalustest.

Tänaseks juba üle kahe nädala tagasi teatati meile, et ülehomme on ärasõit. Linnavalitsuse koosolekul olles selgus, et kui minek on suhteliselt ettekirjutatud, siis tagasisõidu osas saame vabad käed. Uurisin pool õhtut erinevaid variante, kuidas asi teha võimalikult mugavaks ja tagasitee enda jaoks meeldivaks. Valisime lõpuks nelja tagasisõidu marsruudi vahelt viimase ehk et sõidame autoga läbi Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi ning saame kokku grupiga Rostockis, et üheskoos Tallinnasse jõuda.

Grupijuht my ass!

Loomulikult lendasid kõik esialgsed plaanid ülepeakaela uppi juba järgmisel hommikul, kui olime oma marsruudi paika saanud. Selgus, et meiega sõidab kaasa üks linnavalitsuse töötaja ning hiljem selgus, et ka tema kallim. Nimetagem neid nüüd ja edaspidi füürer-draiver ja megapiltnik. Neid nimesid ei mõelnud mina välja, vaid meiega koos reisil olnud kutt, kes mõned korrad meie autos sõitis. Ja nagu hiljem selgus, polnud nad kallimad, vaid füürer-draiver võttis kaasa lisaautojuhi, kuigi temal puudus igasugune seos linnavalituse, ralli või Tallinna Televisiooniga.

Niisiis oli selge, et meie marsruut lendas ülepeakaela uppi ja tagasi tullakse hoopis läbi Poola. Kuna meile algusest peale oli see reis natuke liiga pikk ja pidime tagasi olema 13ndal, siis otsustasime kiirelt lennukipiletite kasuks. Auto saab ju meietagi tagasi ja kui nende valik oli Poola, siis edu selle sõitmisel.

Samal päeval potsatas mu postkasti kiri füürer-draiverilt, kes teatas üleolevalt, et on meie grupijuht ja sõidu eest vastutaja. Ausalt öeldes nii karmikäekirjalist kirja ei oleks me oodanud ning juba saime aru, et ega midagi lõbusat see reis kaasa ei too. Nii oligi.

Ärasõidupäeva hommikul pidime kohtuma kell kuus sadamas. Kell 5.52 helises tol hommikul telefon. Liinil füürer-draiver.

„Kus olete?“
„Kohe istume taksosse ja no seitse minutit vast sõidame…“
„No te jääte hiljaks ju siis…“

Olime kohal 6.01. Ootasime sadamas 45 minutit, enne kui laevale sõita lasti. Tõesti, oleksime võinud ju suisa maha jääda.

Autojuht: olen palgatud teid sõidutama, aga sinna ma ei sõida!

Autojuht pandi meile kaasa põhimõtteliselt selle pärast, et äkki Meelis ei jõua ikka üksi sõita kogu seda maad, mida oli üle 3000 kilomeetri. Paraku selgus õige pea, et füürer-draiver ei lase rooli põhimõtteliselt ka magades lahti.

Füürer-draiveri puhul oli tegemist meie autojuhiga, kelle kohustus olnuks sõita sinna, kuhu meil vaja, mitte sinna, kuhu tema uutel sõpradel, kellega ta reisil kohtus.

Kui esialgselt oli füürer-draiver kinni igas etteantud ajas, mäletate, kuidas ta marutses, kui me olime sadamasse hilinemas… Siis paari päeva pärast kui nad olid sõbrunenud sinise-bussi seltskonnaga, polnud ajakaval tähtsust. Kui bussirahvas ütles, et lähme sinna, olime ka meie sinna minemas. Olenemata sellest, kas me tahtsime või ei, aga füürer-draiver otsustas.

Megapiltnik suurt sõna sekka ei öelnud, tema oli ka kaasa võetud kui veel üks autojuht, kuigi ta istus rooli vaid üks kord ja sedagi joobes peaga. Vaeseke oli päev enne reisi rulluisutades käna käinud ja mõlemad käed katki kukkunud, üks oli lausa kaelas rippumas.

Kogu reis, kümme päeva, käis nii, nagu füürer-draiver tahtis. Sõitsime sinna, kuhu tema arvas, et on hea, mitte sinna, kus meie oleks paremat materjali oma töö jaoks saanud. Füürer-draiverile ei mahtunud pähe, et kõik ei käi nii nagu tema tahab.

Näiteks jõudes Saksamaale üle Taanist tuleva silla, saime aru, et meil pole mõtet olla Puttingenis, kus meil pole suurt midagi teha, mõttekam oleks minna Lübeckisse, kus oleks suurem võimalus leida internetivõimalus. See oli meie peamine probleem reisil – leida nett, mis toimiks ka.

Kui olime teatanud, et tahaksime Lübeckisse minna, kukkus füürer-draiver kohe jaurama, et pole ikka vaja minna sinna. Lõpuks jäi ta siiski nõusse, et sõidame Lübeckisse, kuid oh, seda viha. „Ma sõidan sinna Lübeckisse… kurat, ma ei tea isegi aadressi kuhu minna!“ karjus füürer-draiver ja lisas gaasi. 150km/h, kui lubatud oli 120, jõudsime suhteliselt nobedasti järgmisesse linna, mille internetikohviku aadressi olin selle ajaga juba välja ajanud. Loomulikult ei valmistanud füürer-draiverile mingit probleemi sõidu ajal veel sõnumeid stiilis „oh, anna kannatust“ trükkida.

Teine tõsisem tüli, mis meid kõiki kuni reisi lõpuni suht vaikima pani, oli…
Olime Šveitsi linnakeses Lausanne’is, kus leidsime raamatukogust meeletult hea kiirusega interneti. Järgmine peatuspunkt oli 60 kilomeetri kaugusel, kus nett venis nagu tatt. Otsustasime, et kõige parem oleks hommikul tunnike teistest varem startida ja minna tagasi sinna linna, laadida asjad üles ja sõita järgmisesse sihtkohta ja kohtuda teistega seal. Õhtul oli füürer sellega veel nõus. Leppisime kokku, et kohtume tund enne meeskonna starti.

Hommikul teatas aga füürer-draiver, et sinna me ei sõida ja lähme hoopis otse Torinosse. Sõit Torinosse võtnuks kolm tundi ja interneti olukord ei olnud teada. Jäime endale kindlaks, et kui sõidame tund aega varem välja, siis jõuame uude starti pisikese hilinemisega. Selle peale teatas aga füürer, et mingu me jala, kui tahame. Tema ei sõida. Lõpuks läks asi karjumiseks ja kui uurisime, mis on tema lähetuse point, teatas ta, et ta on meie autojuht. Palusime tal siis sõita, kuhu meil vaja. Meie olime erinevalt temast tööl, mitte lõbusõidul. Lõpuks karjus ta, et oleksime reisi lõpuni vait. Vaikides sõitsime Lausanne’sse, kus internetikiirus lasi meil 30 minutiga topelt materjali saata.

Pärast kurtis füürer teistele, et oleks tahtnud meid autost välja visata kuna me oleme nii tropid ja tahtsime kuskile mujale minna, talle ei mahtunud lihtsalt pähe, et kõik ei käi nagu tema tahab, kuigi tema ei teinud seal tööd, vaid lõbutses õhtuti uute sõpradega.

Meil näiteks oli esimene vaba õhtu üheksandal päeval, kui jõudsime Torinosse. Siis oli meil esimene võimalus minna õhtul linna, tunda end inimesena.

Muuseas, sellega oli ka selline huvitav seik, et füürer-draiver ja megapiltnik käisid igas linnas kuskil linna peal ja söömas jnejne. Kui me siis Torinos ütlesime, et tahaks sööma minna, kuna vihma pladistas ja me olime tööstuspiirkonnas ja linn paarikümneminutilise trammisõidu kaugusel, teatasid nad, et neil pole kõht tühi. Ometi oli auto mõne aja pärast hotelli eest kadunud. Tuima näoga jäeti meid nö maha. Ja seda mitte üks kord.

Internetist välismaal

No eestlane on ikka väga ära hellitatud internetiga. Meil pole mõeldavgi, et kaabliga internet oleks nii aeglane, et laeks suvalist mailibrowserit paar minutit.

Kaks normaalse kiirusega netti õnnestus kogu selle reisi jooksul siiski leida. Üks oli Turu raamatukogus ja teine oli Lausanne’i raamatukogus. Lübecki raamatukogus näiteks polnudki wifit ja kohapealsel arvutil ei olnud isegi võimalik USB kaablit ühendada. Üks kord oli veel hea nett (Saksamaal, Kasselis), aga see ei lähe arvesse, kuna polnud avalik, vaid ühe firmajuhi kabinett :)

Lübeckis õnnestus leida netikohvik, mis oli… me ei saanudki aru, kas sulgemisel või avamisel. Lauad olid. Arvutid olid. Aga prahti oli rohkem. Küsisin, kas neil on wifi ja võin ka seistes oma asjad ära saata. „Jah, meil on väga kiire internet. 6000!“

Paraku polnud see ka 6kb/s ja kui ma julgesin oma läpaka kokku pakkida ja öelda, et sorry, aga teie nett ei ole kõige kiirem. Sain türklase kõõrdis pilgu, minutikese vaikust ja … „Selge, järgmisel korral pole see tasuta!“ Sorry, aga järgmist korda ei tulegi.

Hotellides oli võimalik osta high speed internet ehk kaabliga nett, mis oli tõesti grammi võrra kiirem kui wifi, aga see ei garanteerinud, et nett ei katkeks. Täiesti ajuvaba. Kaabel on taga ja ta katkeb ära, sest ma ei istu arvutis ja ei liiguta hiirt. Mõnel ööl ei jäänudki muud üle, kui magada vaid poole tunni kaupa ja hiirt liigutada, et vaid nett ei katkeks ja materjal ikka Eesti laetud saaks.

Kõige kallima interneti leidsime Heidelbergis, kus 15min/5€; 30min/10€. Monte Carlos oli kõige kallim hotellitoa nett, 19€/24h.

Šopping välismaal

No see pole mingi uudis, et välismaal šopata on odavam ja põnevam kui meil. Soome on ka ikka kalliks muutunud, võrreldes näiteks Šveitsiga. Ausalt, ma arvasin kogu aeg, et Šveits on megakallis, aga.. pidin üllatuma. Esiteks olid tänaval söömise võimalused soodsad ja H&M oli sooduspakkumisi täis. Kuna ma ei ole kõige saledam, siis Soomes on keeruline leida 42/44 number asju, Šveitsis polnud probleemi. Sain kleidi (16€), punasetriibulise särgi (5€), beežitriibulise särgi (4€), punase väga ägeda särgi (16€), kingad (8€), koti (8€), traksid (2€) ja veel terve virna asju. Mõned asjad soetasin ka mitte H&M’ist ja mõned asjad ka Rootsist. Selles suhtes oli kasulik kümnepäevane reis :)

Söömine välismaal

Kõik on kallis ja seda igal pool. Kuna meil väga ei olnud aega väljas süüa, siis panustasime pigem toidupoodidele ja kaasavõetavale toidule. Sõime põhimõtteliselt hommikuti hotellis võileiba ja praemuna ja õhtuti jälle võileiba. Vähemalt on välismaal parma-singid ja asjad odavamad kui meil ja nö kodus süüa oli suhteliselt odav.

Üheksandal õhtul Torinos otsustasime, et lähme välja sööma. Maksku, mis ta siis maksab. Meil on üks vaba õhtu. Naudime. Nagunii olime senini kokku hoidnud.

Valisime välja suvalise restorani Torino vanalinnas, otse suure raamatukogu vastas. Hinnad olid täiesti okei.

Valisime söögiks siis pitsad, eelroaks kilo karpe, magustoiduks panna cotta’t ja tiramisu’t. Kõrvale jõime esmalt liitri veini, seejärel veel pool. Serveeriti kannus. Kõik kokku läks maksma 47€. Minu meelest üsna soodne, Tallinna vanalinnas ei saa selle raha eest sellist kogust veinigi.

Viimasel päeval Monte Carlos tabasime end toidupoest, kus kaks võileiba ja 0,5 l Coca-Cola maksid kokku 10,50€. Polnud parata. Õhtul läksime sööma. Ühtmoodi kallid olid kõik kohad. Istusime siis sadamas ühte restorani maha ja tellisime. Ei saa öelda, et oleksime hinna järgi tellinud, kõik praehinnad olid 20-22€. Mina valisin jaanalinnu, Meelis mingi banaanilehes kala. Toidukogused olid väikesed, pigem nagu degusteerimiseks mõeldud ja kokkuvõttes hind koos veini ja veega peaaegu kahekordne kui päev varem Torinos.

Hotellid välismaal

Ööbisime erinevates hotellides. Loomulikult kõige luksuslikum oli see Monte Carlos, kus meil oli bassein ja teenindus nagu filmis. Hotelli sisenedes andsime ära autovõtmed, pagasit veeti sinu eest jnejne.

Kõige kehvemalt on meelde jäänud hotellid Šveitsis. Neil on seal oma elektrisüsteem ja kui sa palud adapterit, siis visatakse sulle lauale kast, kust pead ise otsima. Meie rabasime ühe pikendusjuhtme, kuna meil oli vaja ka kaameraid laadida, siis füürer-draiver jäi üldse ilma. Kui püüdsime uurida, et kuidas on võimalik, et nad ei ole igale kliendile mõelnud, saime vastuseks, et ega nad supermarket pole, et neil kõik olemas peab olema. Väidetavalt ei saanud seda ka kuskilt osta, sest kõik oli kinni. Füürer-draiveri läpakas laadis meil.

Mis mõttes on hotellil Michelini täht, aga hommikusöögiks pakutakse vanu crossante’ ja viite erinevat sorti võid ja punkt.

Suurepärane hotellituba ja hommikusöök olid ka Taani pealinnas Kopenhaagenis, kus juba serveering nägi kallis välja.

Pildid lisatud, blogi kirjutatud, nüüd on aeg tegeleda erisaatega „Tallinn – Monte Carlo ralli 2011“.

Samal teemal