Kui Photopoint mulle kirjutas, et tahaks anda meile ühe objektiivi testida, nimelt Tamroni SP-sarja uusima esindaja –  SP 45mm F/1.8 Di VC USD, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte. Teen ise ühe tootearvustuse asja kohta, millest ma midagi väga ei hooma.

Tehnilise poole pealt näppasin paar lauset Photopointi enda blogist “karbist välja”:

• Valmistatud eelkõige täiskaadersensoriga peegelkaamerate jaoks kuid sobivad hästi ka poolkaadersensori ette.
• Karpide peal olev sinine kleeps lubab objektiividele tavalise 2 aasta asemel 5 aastat garantiid. See kehtib siis, kui 2 kuu jooksul pärast ostu registreeritakse ost interneti või posti teel. Kogu info registreerimiseks on olemas karbi sees eestikeelses voldikus.
• Objektiivide vasakul küljel on kaks lülitit. Ülemise abil saab lülitada sisse-välja autofookusmootorit. Alumine on värinastabilisaatori jaoks. Värinastabilisaator on alati olnud Tamroni objektiivide üks tugevamaid omadusi ja see on üheks suurimaks trumbiks ka selle duo juures.
• Kuna see on fikseeritud fookuskaugusega objektiiv, siis ei ole sellel objektiivil suumirõngast. Ainuke rõngas on mõeldud teravustamise jaoks. See on kaetud tavalisest pehmema kummiga ja on ka tavalisest pikema käiguga – hea näiteks videorežiimis käsitsi teravustada.

Kogu tehnilise poolega saab tutvuda siin!

Mida mina teada sain?

Mina, kui üsna fotokauge inimene, kasutan peamiselt pildistamiseks üldse telefoni, aga mõnikord mulle meeldib kaameraga ka möllata, seda aga siis, kui mul aega on. Mõnikord võtan aega ja pildistan oma maitseainepurgikesi või komme või jumal teab mida. Niisama, enda lõbuks peamiselt. Mõni pilt jõuab blogisse ka.

Mulle meeldivad hullult sellised pildid, kus üks koht on terav ja muu on udune. Ja seda saab fix objektiviga mu meelest kõige paremini teha. Tehniliselt saab ilmselt iga objektiviga, aga mina lihtsalt ei oska. Näiteks see hübriid Nikon 1 J5, mille ma ka kasutada sain – ma lõpuks ei saanudki midagi aru, kuidas see toimib. Ma lihtsalt ei osanud sellega midagi teha ja mul ei tulnud ükski pilt välja nii, nagu ma seda ideaalis tahtsin või mida ma vaimusilmas nägin.

Samas, see makroobjektiiv (Sigma 105/2.8), mille ma Meelisele paar aastat tagasi kinkisin, meeldis mulle küll ja pildid tulid ka sellised, nagu ma neid ette olin kujutanud. Võib-olla oli asi selles, et ma pildistasin Canoniga, millega ma harjunud olen.

No ja kuna meil majapidamises üks fix-objektiiv (Canon EF 50mm/1.8) on, siis ma olen sellega suht harjunud ja uus tundus põnev katsetamine.

Nii kui ma selle kätte sain, tegin esimesed suvalised pildid, esimesest ettejuhtuvast asjast – Hedoni bodyst, et kas ma saan kätte selle pildi, mida ma vaimusilmas näen (olgem veelkord täpsed, mingitest tehnilistest asjadest, kuidas mida saab, ma väga ei hooma – hea, et ma tean mis on säri, ava ja iso – ja ma arvan, et sellest piisab, et blogisse pilte teha, ma ei tituleerigi end mingiks fotograafiks).

Kolm kõige esimest ja jumala suvalist klõpsu, mis ma selle Tamroni objektiiviga tegin ja kõik tulid välja nagu ma tahtsin, et ainult üks pisike koht oleks megaterav. Nüüd on nii, et ma pean selle objektiivi saama või muidu suren :D

Kuna ma tehnilise poole pealt ei oska kiita/laita, siis teile hoopis valik selle objektiiviga tehtud piltidest. Ja mul pole ühegi teise objektiiviga tulnud välja see, et konkreetselt seal kus on teravuspunk ongi teravuspunk ainult seal. Ikka ja alati on laiemalt või pole päris see, nagu ma tahaks. See Tamroni  SP 45mm F/1.8 Di VC USD teeb täpipealt seda, mida ma tahan ja ühe klõpsuga on pilt käes, mitte, et teen 20 pilti ja lõpuks pole ikkagi ühtegi, mis oleks nii hea, et tahaks endale musi teha.

Ja kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis vaadake parem pilte :)

PS! Saladuskatte all võin öelda, et varsti on tulemas Meelise fotonäitus, kus pildid just selle objektiiviga tehtud. Siis näete kohe suures plaanis, milleks see objektiiv võimeline on!