101 küsimust – epiduraalist sünnituspoosini ja haiglakotist sünnitusplaanini

Internet soovitas mul juba 25ndal nädalal end kurssi viia sünnitusega – kus sünnitada (et kas ma olen juba otsustanud), mida kaasa võtta (nimekirju on koostatud sadu), mis asendis sünnitada, kuhu sünnitada ja ma peaksin valmis kirjutama sünnitusplaani.

No ilmselgelt oli see hea soovitus ja mitte ilmaasjata, sest millegipärast jõuab mu FB newsfeedi pidevalt infot selle kohta, kuidas kõik sünnitavad. Nagu ma juba ükspäev mainisin, siis ka jaanuari tähtajaga beebidest üks on juba sündinud. Seega ma pean ikka vägagi valmistunud olema, et kui vaja minna, siis minna.

Vahemärkusena olgu öeldud, et käisime eile ultrahelis ja meie poisiklutt on 1692 grammi raske ja oma arengus üheksa päeva ees, arst arvas, et enne ta ei tule, aga kui tuleb, siis suurena.

Alustuseks peaks oma selle rasedakaardi kuskile nähtavale kohale panema – ma praegu otsin selle ainult arsti juurde minnes välja.

Haiglakott – mida kaasa võtta, mida jätta?

Haiglakott soovitatakse kokku pakkida juba varakult, sest kunagi ei tea, millal võib asjaks minna ja kui näiteks mitte kodust läbi jõuda, on hea, kui kott on koos, et mees saaks selle järgi tuua, mitte ei hakkaks nagu peata kana mööda kappe tuulama ja ise kotti kokku panema.

Ma ise mõtleks loogiliselt (ilma mingeid nimekirjasid vaatamata), et kaasa peaks võtma lisaks dokumentidele siis need riided, millega ma tahan beebi haiglast koju tuua, turvahälli ja endale mugavad riided. Mida ma neid asju ikka vean edasi-tagasi. Ja siis olen kommentaaridest targemaks saanud, et igasuguseid sidemeid/võrkpükse endale kamaluga kaasa varuma, sest keegi ei tea, kaua ma haiglas pean olema ja eriti neid juurde anda ei taheta.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mul on suisa problem – ma nimelt arvasin alguses, et kuigi ma olen palju riideid ostnud kirbukatelt, et siis beebi toon haiglast koju raudselt uutes poeriietes. Aga ma leidsin ühelt kirbukalt meganunnu (sellel pole suurust, aga tundub 50 või 56) kombeka, mis on sossu ja mõnus. Aga see pole tutikas :) Samas ma ei näe pointi osta mingi 30-40 euroga uus kombe lihtsalt selleks, et ta viieks minutiks autosse panna :) Ma parem investeerin need eurod mujale, millessegi, mida ehk rohkem vaja. Turvahälli või gaasirohtu või… reaalselt millessegi, mida vaja on.

Viskame nüüd pilgu peale aga internetist leitud haiglakoti nimekirjale:

• Rasedakaart ja isikut tõendav dokument

• Kott, kuhu asjad panna

• Riided emale – hommikumantel, öösärk, sussid, sokid, aluspesu, imetamisrinnahoidja (lolliks ma ei plaani nende asjadega minna. Hommikumantlit ma ka ilmselt kaasa vedama ei hakka, sest kannan seda koduski vaid korra kuus, ta on mul lihtsalt olemas. Susse mu majapidamises pole. Ostma ka ei hakka. Käin parem sokkis. Viskan plätud kotti.

• Riided beebile

• Mähkmed

• Niisked salvrätid

• Sidemed

• Pesemisvahendid, rätik, nibukreem (no kõlab üsna loogiliselt)

• Fotokaamera ja laadija
• Telefon ja laadija
• Sülearvuti ja laadija
• Meelelahutust ( raamat, ristsõnad)

4in1 = iphone ja laadija!

Ma mäletan mismoodi ma käisin seal maovähendusoperatisoonil ja kõik jura kaasa vedasin ja lõpuks suutsin kolmandal päeval alles telefoni kätte võtta ja üleüldse maailmaga suhelda. Loodetavasti ma sünnitusest nii kaua ei toibu, aga tänapäeval saab telefonis kõik ära teha – teile info edastatud, FBs update teha, blogida… Kirjavead võin hiljem kodus ära parandada :P Aga info saab edastatud ja ma ei pea selleks tervet kodu haiglasse transportima. Ja pildistada jõuab teda ka hiljem iga nurga alt sadaviiskümmendkaadrit :)

• Söök-jook – mahla ja küpsiseid, et ma ära ei kooleks oodates. Kummikomme ja Fantat ei sobi vist kotti panna :)

Ja loomulikult ei saa ma unustada meigiasju (mäletate, siin kirjutasin!)

Millist valuvaigistit küsida ja kas üldse?

Sünnitusvalude leevendamiseks saab küsida siis epiduraali. Epiduraalanalgeesia puhul viib narkoosiarst seljaaju ümbritsevate membraanide vahele kanüüli, mis jääb sinna kogu sünnituse ajaks. Peenike plastikkanüül kinnitatakse plaastriga seljale ja läbi selle viiakse epiduraalruumi ravimit vastavalt vajadusele. Epiduraalanalgeesia puhul tuimestatakse kõhu allosa ja jalgadesse viivad närvid.

Valu kaob mõne aja jooksul peale ravimi manustamist. Süst võib emakakaela avanemist mõjutada kiirenemise suunas, aga sünnituse tempo võib ka oluliselt aeglustuda. Kuna valul on sünnituse edenemisel oma roll, on sageli vaja peale epiduraalsüsti tegemist toetada sünnitustegevust, tilgutades emakakontraktsioonide tugevdamiseks oksütotsiini veeni. Uuringute põhjal on selgunud ka tõsiasi, et epiduraalanalgeesiat kasutades on tõusnud vaakumekstraktsiooni kasutamise ja keisrilõigete sagedus.

Petidiini. See on narkootiline valuvaigisti, mida kasutatakse süstitavana või pärasoole küünlana. Lisaks valuvaigistavale toimele võib petidiin põhjustada iiveldust ja oksendamist. Kuna see ravim läbib platsenta ja mõjub ka lapsele, ei kasutata petidiini sünnituse kolmel viimasel tunnil, sest ravim võib pärssida beebi iseseisvalt hingama hakkamist peale sündi, laps võib olla loium ja imemine häiritud.

Naerugaas. Täpsemalt on tegu hapniku ja dilämmastikoksiidi seguga. Naerugaas on veidi imala magusa lõhnaga, teeb uimaseks ja leevendab valu, aga võib põhjustada ka peapööritust. Seda hingatakse sisse läbi narkoosimaski, mida sünnitaja hoiab nii, et see katab suu ja nina. Valu tulles tuleb sisse hingata ning vahepeal jälle mask eest võtta ja hingata tavalist õhku.

Paratservikaalblokaad. See on süst, mis tehakse emakakaela, tupe ja lahkliha tuimestamiseks. Süstitakse lokaalanesteetikumi otse valutatavasse kohta, emakakaela lähedusse. Kuna ravimi sattumine otse ema vereringesse võib põhjustada ka lapse südametegevuse aeglustumist, tehakse paratservikaalanesteesiat alati KTG (loote südamelöökide elektrooniline jälgimine) kontrolli all, et jälgida lapse seisundit.

Aquablokaad ehk steriilse vee paapulid. See on selline valuvaigistamiseviis, mil naha alla nimmepiirkonda või kõhu alaossa süstitakse destilleeritud vett.

Küsida valuvaigistit või ei, saada ise hakkama või olla nõrk? Olla või mitte olla, eksole! Palju on neid, kes ütlevad, et muidugi küsi kohe alguses epiduraali, et nad manustaks seda siis kui on õige aeg, sest muidu võid õige aja maha magada ja siis enam mingist hetkest seda süsti teha ei saa. Mina aga olen mõelnud hoopis vette sünnituse peale, kuna sellel peaks ka olema valu leevendav võime :)

????????????????????????????????????????

Ma ju ise vana kala (Kalade tähtkujust ja puha) ja mulle vees meeldib, lihtsalt viimasel ajal (pärast maovähendusoperatsiooni), on vees alati külm. Aga muidu meeldib mulle vannis liguneda ja ujuda ja sulistada ja mõnuleda.

Tulles tagasi veelkorra epiduraali juurde, siis ma põhimõtteliselt ei taha guugeldada mingeid hirmulugusid, et kuidas see mingeid tüsistusi tekitas vms, samamoodi ei taha ma üldse guugeldada vaktsineerimise teemat, mis on teine suur draama allikas, aga sinna ma ka veel jõuan ühel päeval.

Aga jah, ma ei teagi, kas ma peaks seda tahtma või kartma. Üks tuttav rääkis, et jäi epiduraali küsimisega hiljaks ja siis pidi piinlema. Et ma kindlasti kohe haiglasse jõudes ütleks ära, et ma seda tahan kui selleks veel võimalus on. Noh, ma võin ju seda öelda ja hiljem ümber mõelda või ei? Ma pigem ütlen kohe, et tavai tehke ja kui ma hiljem tunnen, et ma ikkagi ei taha, siis ütlen, et ärge ikka tehke. See on parem variant kui see, et ma alguses ütlen, et ma ei taha ja siis karjun valudes, et nüüd ikka võtaks küll ühe sahmaka epiduraali ja siis on liiga hilja. Oi, ma ei tea. Palun jagage kommentaarides enda kogemusi – epiduraal jah või ei?

Nii, aga vannisünnitusi olen ma vaadanud ja mul on alati olnud tunne, et filmides karjutakse enivei seitse korda rohkem kui päriselt, aga et vannisünnitajad ei röögi nagu sead aia vahel. Seega on see jätnud mulle positiivse mulje, et järelikult on vähem valus. Vaatasin emmedeklubist ühe naise lugu, lisaks jagab seal ämmakas näpunäiteid… Praeguse seisuga – vann it is! Tellisin endale isegi kaunid türkiissinised bikiinid ära :)

Miks vann? Naine tunneb ennast vees üldjuhul hästi; tema sünnitusprotsess on enamasti kiirem; ta ei väsi nii kiiresti ja ta saab end paremini liigutada. Ja mis peamine, Meelis saab kindlalt olla mu selja taga (ja nägusid teha ja ma ei näe, kui ta näost kaameks läheb ja kokku kukub vms.)

Vann = aga kindel ei epiduraalile. Ehk siis valuvaigistina vesi või epiduraal.

Sünnitusplaan – kellele ja milleks? 

Ma hakkasin igaks juhuks guugeldama, et äkki see on kohustuslik või midagi ja leidsin mingeid sünnitusplaani näidiseid – te teete nalja, nii põhjalikud „paberid“, peaksin need ämmakaga läbi rääkima ja kaasa võtma sünnitusele ja läbi valu veelkord nende üle arutama?

Igas leitud sünnitusplaanis on kirjas, et millist sünnitust, palatit, valutamisasendit, abivahendit, jooki, muusikat, valgust jne ma soovin. Või siis, et ma ei soovi ultraheli uuringuid, lapse külge kinnitatavaid andureid, klistiiri, lahklihalõiget, vaktsineerimist, valuvaigisteid, keisrilõiget…

Soovin, et laps asetataks kohe pärast sündi mu rinnale, oodatakse nabanööri lõikamisega, platsenta sündimist loomulikul teel, viibida lapse hindamise, pesemise juures jnejne

Ma võin ju praegu siin valmis kirjutada, et kui ma valudega haiglasse jõuan, siis soovin, et mind vaataks üle punase peaga ämmaemand ja teeks mulle rahustava süsti. Soovin, et minu kõrval oleksid Sandra ja Meelis ja inglid mängiksid õla peal harfi…

Ma võin soovida Burger Kingi eineid ja sinist taksot ja kollast kõrt oma joogitopsi, sooja vannivett ja halli palli, pruuni nahast järi ja mahedat valgust ja Koit Toomet süntesaatoriga nurka esinema, aga tegelikkuses ei saa midagi ette ennustada ja kõik läheb nagunii nii nagu ta siis minema peab. Ma ei tea ju täna, mis seisus ma sinna jõuan, kas metsikute tuhudega või on looteveed juba 10 tundi varem välja pursanud. Kas ma üldse jõuan vanni või ei saa ma küliligi kui juba beebs pead tõstab. Keegi ei tea ju selliseid asju ette. Täpselt seepärast, ei lähe ma ka kuskile hingamiskooli ja vettesünnituse loengusse, sest juhtub see, mis juhtuma peab ja ämmakas aitab mind ju selles situatsioonis, milles ma parasjagu olen, mitte mida ma varem õppinud olen. Ja küll ta juhendab Meelist ka kui vaja :) või füüreritsen ma ise suures sünnitusvalus :D

Ja arstid teevad ju seda, mis mulle ja lapsele parim on või ei? Kui ma olen 28 tundi valutanud ja pressinud ja laps on vaagnas kinni ja öeldakse, et teeme erakorralise keisri ja minul on sünnitusplaanis, et keisrit ma ei taha, siis laps jääbki sinna vaagnasse kinni või? Ei jää ju, lõpliku otsuse teeb ikkagi arst sel hetkel seal, hinnates olukorda. Ja jumala ükskõik, mida mina seal ägisen.

Ma olen endiselt seda arstiusku, et arst aitab kui vaja. Kui vaja, antakse rohtu, kui vaja, lõigatakse. Keegi meelega mind ju lõikama ei hakka ja mingeid ravimeid mulle niisama manustama.

Sellele valikule järgneb kohe palativalik – no ilmselgelt tahaks ma perepalatit, kus mõnusalt pärast olla, aga kui minuga koos sünnitab veel viisteist naist, siis ilmselgelt kõigile neid tube ei jagu. Pärast passin võibolla kaks päeva sünnitustoas, jumal teab, või olen nii tubli, et mind lastakse kohe koju. Jumal seda ette teab. Seega, ma ei viitsi ette mõelda ja ennustada. Läheb täpselt nii nagu läheb ja minema peab ja ma tean, et kõik läheb suurepäraselt.

Ma olen üsna seda meelt, et kõik on ikkagi mõtlemises kinni ja kui ma juba mõtlen ette, et ma suren valudesse, siis ma surengi, kui ma võtan asja mõistusega ja mõtlen, et kui hingata korralikult ja rahulikult, siis on mul ja beebil kergem, siis suure tõenäosusega ka on.

Mul on ju Meelis ja Sandra, kes on nõus mu kätt hoidma, mu sõimu kuulama ja mind igas olukorras välja kannatama. Ka siis, kui ma peaks neile näkku karjuma, et kaduge mu silmist, nad lähevad ja on tagasi, kui seda palun. Ma tean. Nad on parimad!

Muuseas, Meelis kardab sünnitust palju rohkem kui mina – ta kardab, et äkki ta näeb midagi traumeerivat. Mina ei saa aru, kuidas ta saab näha midagi, mida pole vaja näha, ma ei aja ju teda peadpidi oma jalgevahele – ma sünnitan ometigi!

Samal teemal

49 kommentaari

  1. Epiduraalist – mina kasutasin, kuigi ei plaaninud, vaid olukorra sunnil.

    Minu meelest ei ole võimalik sünnitusvaluks valmistuda. Osad räägivad, et annavad seal laual otsi, teised jällegi ütlevad juba sünnituslaual, et seda võiks vabalt korrata. Sa ei tea seda oma valu intensiivsust ette ja niisama igaks juhuks epiduraali panna pole küll mõtet. Ega see mingi mõnus protseduur ei ole ja lisaks niisama endale keemiat sisse süstida pole ka tore minu arvates.
    Kui asjad arenevad nii kiiretsi, et sa ei jõua epiduraali küsida enne, kui on juba liiga hilja, siis enamasti saabub see lõpp ka kiiresti :D Minul ei edenenud, lõpuks pandi kiirendamiseks epiduraal, sest vastasel juhul oleks ma ilmselt 5 päeva sünnitanud. Samas valu ei olnud üldse nii tugev, et selle pärast seda tuimestit vaja oleks läinud. Lihtsalt sellises tempos edasi liikudes oleks ma füüsiliselt presside ajaks täiesti väsinud juba olnud.
    Ja röökimisest – kuigi ei sünnitanud vannis, ei tulnud mu suust piiksugi :D

    1. Minu lapse pepu vett ei kannatanud, eraldi keetma ka seda selleks tarbeks iga kord ei hakanud. Beebid kakavad alguses ikka väga väga tihti ja iga kord seda kraani all pestes kuivatab see väga lapse õrna nahka. Lapsel läks veest pepu nii punaseks, et lausa verele. Jätsin vee ära ja läksin salfade peale ja üle ja kahe päevaga oli asi korras. Kõigile ei sobi vesi ja see pole alati parim variant, sest kraanivesi võib olla väga kare.

    2. Küsisin epiduraali, sest valude vahed olid minutilise vahega ja väga väga tugevad, et ma ei suutnud enam väga teadvusel olla. Keset epiduraali tulid juba pressid peale. Minul kiirendas see sünnitust meeletu tempoga. 12 minutiga tekkis 3 cm pealt täisavatus ja lapsel pea väljas. Epiduraali tegemist ei tundnud, mäletan, et oli ainult hästi külm. Peale sünnitust vaevasid mind 1.5 kuud meeletud seljavalud, nii et ma jalutasin lapsega poolteist tundi ühte kilomeetrit. Liikusin nagu tigu ja selja tagant vaadates oleks mind 90 aastasega segi aetud, arvestades mu liikumisviisi. Samas ei kahetse ka. Tänu sellele oleme mõlemad lapsega elus ja terved.

  2. Haiglasse minnes suht kohe küsitakse sinult allkirja kas tahad seda epiduraali ja muid asju. Mina panin jah, aga enne kui keegi kuskile sulle midagi torkab, siis ikka küsitakse üle. Mina panin igaksjuhuks nõusolekule allkirja. Lõpuks kasutasin ainult naerugaasi, mis aitab siiski ainult nõrgema valuga, hiljem pole sellestki enam abi. Kannatasin lõpuni välja (kokku 19,5 tundi) ja ilma torkimiseta. Tagumikku tehti valuvaigistav süst mulle peale sünnitust :D ma ei saanud kahjuks seal laua peal mitte midagi enam aru, mis toimub suurest valust, et suutsin ainult keisrilõiget paluda, mida ma muidugi ei saanud :D Mehe saatsin kisades ka välja sealt palatist, ta ei pea seda kõike nägema :P ja lõpuks sain hakkama, arstid juhendavad ja hoidsid kinni vägisi ja südnis terve 3,8kilone laps :) ühesõnaga arvan, et saab ka ilma epiduraalita hakkama :)

  3. Söögi ja joogi osas siis nii palju , et Pelgus need automaadid ka kust saab igasugu snäkke ja minu meelest oli fanta ka..esimesel kortusel oli. Ja siis oma kottusel olid need kohvikad kõik. Kaasa võib küike võtta. Mul olid ka omad snäkid ;)

  4. ITK-s kohe ei pakutagi Epiduraali näiteks. Kõige pealt saadetakse dušši alla lõõgastuma, järgmisena naerugaas ja epiduraal on viimane. Ämmakas seletas, et kuna see on siiski narkootiline, siis see jäägu viimaseks võimaluseks. Dušš mul ei aidanud aga naerugaas oli mu parim sõber. Ajas küll südame läikima aga see oli väga väike asi selle kõige juures.

    Ja haiglast saab üldiselt öösärgi-hommikumantli ka. Mul olid enda omad kaasas aga öösärgi võtsin siiski haigla poolt. Oli hea seda täis higistada ja siis uut küsida. Ja kuna ma ka eriline sussifänn ei ole, olid mul lihtsalt paksud karvased sokid kaasas ja nendega oli väga mõnus ringi kooserdada.

    Ja mis sel mehel karta, ärgu siis ronigu peadpidi jalgade vahele. Mul mees ka kartis, rahunes peale tugiisiku loengut maha. Ja sünnituse ajal oli ilusti kõrval ja alla vahtima ei roninud, lasi ämmakal oma tööd teha. :)

  5. Neid sidemeid ei tahtnud mulle ka üks õde juurde tuua. Käratasin siis talle, et kas ma pean põrandale siis verd tilgutama, kui mees alles paari tunni pärast tavaariga tagasi haiglasse jõuab. Siis tõi kurja pilguga neid juurde. Samas aga üks teine õde lippas ja tõi neid ise pidevalt koos lapse mähkmetega. Vb oli asi selles, et kuri tädi oli ühispalatis, ITK kõige kallimas aga see sõbralik :D
    Minu sünnitusplaani tahtis äe väga uurida. Ta oli aga üldse loomuliku sünnituse pooldaja ja ütles kohe,et tema ei hakka epiduraali mulle üldse pakkumagi. Kui tahtsin, pidin ise viimasel piiril seda paluma. Vanni ma ei saanud (kuigi olrmas oli), aga kõik venis. Sünnitustoas olin kokku 12h kuni laps sündis. Mul aitas naerugaas kõike kiirendada ja tegi elu väga mõnusaks :D
    Ma ei suutnud midagi süüa terve see aeg, ja haiglatoit oli ka marusitt (kõhu ajas kinni ja nagunii ei julgenuf väga vetsu minna) niiet mees käis ITK kõrval Sõõrikukohvikus süüa toomas.

    1. ITK-s ma küsisin mitu korda kas süüa tohin, öeldi koguaeg,et ei sa varsti sünnitad…lõpuks olin siis ilma söömata eelmisest õhtust..kella poole nelja ajal hakkasid valud, 8-9 ajal läksin haiglasse, 21.55 alles sünnitasin…kõik see 12 tundi ei lubatud süüa, sest pidanud ma ju kohe sünnitama hakkama. ja siis kohe magama ja järgmine päev siis ehk sõin midagi…24 tundi ja rohkemgi veel siis tuli kokku ilma söömata :)

      1. Kas sa sünnitasid keisriga v? Siis ma saan veel aru, et operatsioon ja süüa ei või.. Aga muidu oleksin mina salaja ikka söönud :P

  6. Minult ei küsinud keegi, kas tahan epiduraali või mitte, aga kuna tuhud olid minujaoks juba ülimega valusad, siis küsisin ise, et kas midagi valuvaigistavat saab ja siis pakuti,et hiljem võib epiduraali saada- mille ma ka sain, kuigi mul mees rääkis kõrval,et ära ikka tee, et selle paneks on juba valus ja ebamugav, mkm puhas vale minujaoks. Eks ta oli vist pisut ebamugav küll, aga ma ei mäleta sellest suurt midagi.
    Fanta jms snäkkide kohta, loomulikult võta neid asju, mis maitsevad ja peale lähevad, s.h siis ka fanta, aga sünnitustuppa soovitaks siiski vett ;) Mul käis mees mingi hetk kui juba perepalatis olime mäkkist juustuburksi toomas ja statoilist lapileiba kanafileega :D

  7. Mina vist pääsesin väga kergelt. Esimesest valust, kuni lapse sündimiseni 7,5 h. Minu arvates oli minu kõige suurem varandus ja valudest ülesaamise abimees minu super ämmaemand, kes õigel ajal mudis mind, andis nõuandeid, kuulas, tegi pai, andis juua, lohutas, talutas pissile jne. Lõpuks saingi hakkama ilma igasuguste abivahenditeta, proovisin sõõmu naerugaasi aga see küll ei mõiganud, reklaamisin mehele ka välja irooniliselt, et näe väärt kraam aga ei mõjunud see talle ka :) Polnudki nagu hetke epiduraaliks. Minu arvamus on, et võib olla küll plaan, kuidas, mida aga selgub siiski sünnituse käigus ju kuidas täpselt ennast hetkel tunned sellest tuleb ka lähtuda. Pealegi on see üks päev sinu elust ja tulemus on kannatusi igati väärt :)

    Minu ämmaemanda kuldsed sõnad on mul endiselt aga meeles- naistel pidi tulema lõvijõud sünnitusel nii, et chill as much you can :)

    1. Ma mõtlengi, et olen täiega chill ja ei karda ja hingan korralikult ja … Aga 7,5 h – see on ikkagi hull :D No muidugi mõni on 18 ja 35 h laual ja puhib ja valutab… Tahaks nagu mu ema, haiglasse ja valmis, või mu õde 3,5h :) lootus jääb, et on pärilik see laste kiire tulek :)

      1. Kusjuures, kõik arstid räägivad ja nii ka oma tutvusringkonnas näha – kiire sünnitus on väga suurel protsendil (mitte küll 100 % puhul) ema poolt päritav. St loeb see, kui kiire sinu ema ESIMENE sünnitus oli. Kui oli kiire, võid oodata sarnast kogemust.

      2. Kui sünnituse aega öeldakse, siis peetakse silmas tuhude algusest võiduka lõpu vahele jäävat ajaperioodi – ega siis kogu aeg silmist tuld löö. Lõpp läheb valusaks, aga see ei kesta üldse kaua. Olen kolm korda valuvaigistiteta sünnitust läbi teinud, kolm korda kõik põrgusse neednud ja kolm korda öelnud kohe peale sünnitust, et tulen veel tagasi :) Minu jaoks on loomulik sünnitus parim variant nii mulle kui ka lapsele – 9 kuud näed vaeva, et mitte igast solki sisse süüa ja siis lõpus lased end kõriauguni igasugust keemiat täis toppida – ei aitäh, mulle meeldib, et ma olen 100% ise kohal ja et mul laps on see tunnike pärast sündi ergas ja vaatab mulle ainiti otsa (enamik valuvaigisteid teeb vastsündinu väga uniseks, tihti järgnevad imetamisprobleemid, piima vähesus jne.). Valu tuleb ja läheb, mälestus esimesest koosveedetud tunnist ei unune iial :)

  8. Mina sünnitasin pelgulinna sünnitusmajas. Polnud mingeid plaane teinud ega mingeid õppusi. Hommikul tuli vuhinal vesi ja side tundus rohekas niiet kutsusin kiirabi. Asjad lappasin ka kiiruga siis kokku :D Hiljem tõi ema asju juurde mis vaja .Lõuna paiku hakkasid intensiivsemad valud ja õhtul peale viite oli minu imearmas tütreke kõhul :) . Mulle sobis kõigeparemini ringi liikuda toega kuna seal saab toetada püstiolekus kui puhata vaja ,mida rohkem püsti oled ja puusi hõõrutad pidi kaasa aitama lapse liikumisel :) mul pandi juhtmed külge,jalale ja lapsele et oleks pidev ülevaade sünnitegevusest ja lapse pulsist niiet ei saanud vannis vedeleda :D Ei küsitud sedagi kas tahaksin miskit valuvaigistavat ,ega polnud vajagi tegelikult ,parem kannatada ja valmistuda :) Vett soovitan kaasa võtta kuna seda läheb väga vaja ! Gaasiline jook vast ei sobiks kuna pärast ju tissitad last. Minul oli vaakumi abi lõpuks vaja kuna pisikesel oli õlg pahasti ja hingamine läks raskeks . Põhimõtteliselt plaaniliselt seal ei lähegi . Kõigeparem on algul puhata ja need vahevalud üle elada enne kui läheb hulluks :D üleand tegevust seletavad sulle arstid ja ämmakas,oleneb kes kohal on :) Nemad ju teavad siiski kõige paremini juhendada millal puhid ,hingad ning punnitad ;) Sidemeid jh tasuks kaasa võtta kuid mul vedas ,sain paki õnneks juurde küsitud kuigi jh ei anta tegelt :D mähkusi oli isegi pelgus kohapeal protseduuri ruumis ja ka riideid kui vaja . Minu pisikesele olid kõik asjad suured mis ma kaasa võtsin ,niiet kasutasin juhust :D Selline jutukene siis ja soovin sulle palju edu ja jaksu kui minek on :) Maailma parim tunne on siis kui pisi kõhul on ^^ see tunne on tõesti igavene <3

  9. Mina ütlesin sünnitusplaani koostades mehele, et ei mina kindlasti!!! epiduraali ei taha. Absoluutselt mitte mingil juhul. Reaalsuses kui olin 37 h valutanud, tulemuseks 0 avatust, siis kui õde tuli ja küsis, kas olen äkki epiduraali suhtes meelt muutnud, et ehk see aitab lõdvestuda ja kiirendab sünnitust siis ma praktiliselt anusin, et jah, mida iganes, et see põrgu lõppeks. Mees oli jumala segaduses, et misasja ja üritas mind seal ümber veel veenda, mille tulemusena ma kriiskasin, et ta palatist kohe välja kaoks ja miond närvi ei ajaks :D Epiduraali tegemise ajaks saadeti ta niikuinii palatist välja ning mina sain lõpuks mõned tunnid magada. Nii mõnus oli! :D Sünnitustegevust see siiski ei kiirendanud, asi lõppes keisriga ja hiljem tuli välja, et lapse pea oli kuskil taga kinni ning loomulikul teel ta sündida saanud ei olekski. Nii, et mina soovitaks käituda vastavalt olukorrale. Alguses nt. öelda, et vajadusel soovid epiduraali. Vägisi keegi seda niikuinii tegema ei hakka. Aga minu kogemus oli positiivne. Sünnitusele see küll kaasa ei aidanud, aga mina sain veidi puhata vähemalt.

  10. Haiglakoti sisust – sidemeid mina lisaks ei ostnud, pelgu all on pood kust sai sidemeid kaa. Plätud ongi minu meelest parem variant kui sussid :)

    Sünnitusplaani ei ole minul kahel eelneval korral olnud, nüüd kolmandaga ka ei tee. Epiduraali sain esimesega aga see väga nagu ei aidanud (avanemisele aitas aga valusid ära ei võtnud). Teisel pandi pea külge andur ja seda kõike selleks, et last paremini jälgida. Mina olen ka arsti usku. Kui arsti usku ei oleks, siis ilmselt sünnitaks kodus.

  11. Mina pakkisin koti sõna otseses mõttes mitu nädalat enne juba nii kokku, et oleks saanud kohe minekut teha. Kui miskit sealt vaja oli (isegi rahakott :D), siis muudkui võtsin-kasutasin-panin tagasi haiglakotti.
    Pelgus sain mina küll nii palju juurde endale neid sidemeid, kui hing ihkas. Isegi rohkem – lahkudes andsin osa tagasigi. Ja nii juhtuski, et mul on kodus kinnine pakk sünnitusjärgseid sidemeid, sest enda omasid ei olnud vaja kasutadagi. Kui on soovi, võin ära anda – saab kindluse mõttes kotti pista, aga olen üsna kindel, et haiglas neid tarvis pole. Küsida peab julgema, sest egas keegi kontrollimas ei käi, kas sul miskit veel vaja.
    Kusjuures, sama lugu mähkmetega. Meie isegi ei ostnud enne ühtegi mähet, kui olime koju tulnud. Ikka juhtub, et laps üllatab oma kaalu ja suurusega, olenemata, mida UH ütleb. Seega haiglas kasutasime neid mähkmeid, mida seal pakuti – täitsa okei! Ja haarasime kaks kaasa ka, no juhuks kui poeskäiku üle ei ela. :) Niiskeid salvrätte me kasutasime küll, sest öösel on jube väsitav teda kraani all pesta. Siiski, päevasel ajal kasutasime ainult vett :) Aga vot neid salvrätte küll haigla ei anna, need võiks tõesti endal olla.
    Nibukreemi sain mina samuti haiglast, kui vajadus tekkis. Kusjuures – nüüd kodus ei ole enam vajadust olnud, seega hea, et ühte kasutut ostu jälle tegema ei hakanud. Iial ei tea.

    Minul konkreetset plaani kaasas polnud, oli küll mõttes selline ideaal valmis, aga no see läks nii sassi ja metsapoole, et lubasin endale, et järgmisel korral ei tee ma ka mõttes mingit plaani – läheb nii nagu peab. Seetõttu ma ei ole ka valuvaigisti kohapealt õige kaasarääkija – olin küll nende vastu ja nii tahtsin kõige loomulikumat sünnitust ever ja asi lõppes (pärast 5 päevast esilekutsumist) 5 tunni tuhuvaludega, seljasüsti ja keisriga. Seega, ei mingit plaani. Kõige olulisem on usaldada iseennast ja kui aeg käes, tead täpselt, mida vajad, mida mitte. Ja Sul on õigus, ka arst teab, mis on parim ja seetõttu enamasti küsib asju, mis on olulised.

  12. Selle plaani tegemise mõte pigem ongi see, et Sa ei peaks siis läbi valude ÄE-le oma soove seletama hakkama vaid ta saab üldpildi sünnitusplaanist kohe ette, mis ei tähenda, et Sa ei võiks sünnituse ajal ümber mõelda. ITKs vähemalt öeldi küll, et sünnituse ajal ütleb ikka sünnitaja, et mida ta tahab (ja siis ei hakka mees näiteks seletama, et aga kuule, Sa ju ei taha epiduraali tegelikult).
    Teine asi on see, et seda plaani tehes Sa lihtsalt mõtled selle sünnituse protsessi enda jaoks läbi ja selle käigus võivad siis tekkida Sul küsimused, mida on hea enne sünnitust oma ÄE-ga läbi rääkida.
    Mulle väga meeldis ITKs ühe ÄE mõte, et tänapäeval on võimalik ennast sünnituseks nii hästi ettevalmistada ja selle kohta lugeda, käia loengutes jms, et kui asi käes, siis tänu nendele teadmistele oskab naine ennast ka ise rohkem aidata (mitte endale vastu töötada).
    Ja veel – hingamiskooli polegi vaja, eriti kui Pilateses käid, aga teada võiks, et õige hingamine aitab samuti sünnitusel nii valu leevendada kui ka keha lõdvestada ja seeläbi siis sünnitusel kiiremini kulgeda. Ja kui plaanid, et kui vähegi võimalik, siis soovid vettesünnitust, siis sealt loengult läbi käimine ilmselt tükki küljest ei võta, aga jällegi kui aeg käes, siis tead, et kus ja mis (näiteks, et kui ütled, et Sul hakkab viimasel ajal vannis pigem külm, siis arvesta, et sünnituse ajal on see vannivesi ca 32-36 kraadi ringis, et kas see sobib Sulle).
    Pika jutu mõte – jah asjad lähevad lõpuks nii nagu nad minema peavad ja ega midagi ette ennustada ei saa, aga Sa saad valmistuda, end võimalike ootamatuste ja ootuspäraste asjadega kurssi viia, et siis kui see päev käes, siis tunned end ehk kindlamalt ja selle võrra ka rahulikumalt ning kogu sündmus kulgeb meeldivamalt :)

    Ilusat ootamist!

  13. Ega jah, ette ju ei tea, kuidas sünnitus läheb. Mul on mõlemad sünnitused tulnud ootamatult paar nädalat varem. Tegelikult loeb ikka väga palju ämmaemandast-arstist, kes kohal. Esimese sünnitusega tegi ämmaemand küll oma töö ära, aga hingamisega ta väga ei juhendanud ja nii ma seal siis lampi lõõtsutasin ja tehti ka lahklihalõige.

    Teine sünnitus oli küll nagu puhkus peaaegu :D Kokku kestis samamoodi 8 tundi, aga laual läks ainult 45 minutit. Sama haigla, aga seekord olid ikka super ämmaemand ja arst – nad juhendasid nii hästi mu hingamist, et ma sisuliselt hingasin selle beebi endast välja. Hoidsid mu jalgu ja olid supertoetavad – rasedate pilates ikka tegi imesid mu kehaga. Mina, kes ma elus ei paindu, siis rasedana ja sünnitades suutsin väga ilusti painduda. Tõttöelda, siis peale dušši midagi valu vastu ei pakutud, aga polnud vajagi – need valud olid täiesti üleelatavad.

    Asenditest. Esimene kord ma ka üritasin igasugu asendeid – küll seda järi ja küll rippuda mehe kaelas jne, aga no ei tundnud mina end hästi. Teise sünnituse ajal soovitati rasedate joogas üht asendit, aga siis sain elus esimest korda sõber hemorroidi ja jälle see kükkasend ei sobinud. See poolpikali asend laual mulle hirmus ei tundunud, kuna tõesti see õige hingamine aitas nii palju kaasa.

  14. Pelgusse sünnitama minnes ka keegi ei küsinud kohe kas tahan epiduraali.
    Mina sain ainukeseks asjad naerugaasi ja siis olid mul juba tuhud max level ja see ei aidanud mul enam mitte mida, veelenam pidi seda hingama siis kui oli tuhu peal , aga siis oleks tahtnud aint karjuda mitte seda maski endal näo ees hoida,
    Pelgus sai neid sidemeid nii palju kui vaid kulus, sama oli ka mähkudega, palatite uste taga on kärud kus peal on kõik vajalikud asjad olemas
    Mina ntks sõin sünnituslaual kummikomme ja raffaellosid :D keegi midagi ei ütle, söö mida tahad :) Ja mina oma roosamullisees unistasin ka vanni sünnitusest, aga minu üllatuseks ma ei saanudki vanni, sest vann oli katki.

    1. Eino tore, et vann katki oli. Siis ma peksaks küll kellegi teisest palatist enda voodisse sünnitama, kus vann terve vms :D
      Aga seda on hea kuulda, et keegi ei kobise, mida sa sööd… Kuigi ma juba kujutan ette, et kui mu enda ämmakas valves peaks olema, siis ta raudselt “noomib”, et kus porgandid on :D

      1. Süüa ega juua ei lubata tavaliselt siis, kui on kahtlusi keisriks. Nii olin ma protsessi algusest kuni kosumiseni 48 h söömata-joomata. Võisin vaid veega huuli niisutada kui VÄGA vaja. Uskuge, oli küll VÄGA vaja selleks ajaks. :D

  15. Selle plaanimisega on nii, et minu kogemuse põhjal ei maksa väga hoogu minna, ei pruugi päris plaani kohaselt minna. Teisel korral ma läksin igatahes absoluutselt plaanita kohale ja sündis ka ikka ära :) Lisaks on seal igasugu korraldused, mis vajavad täitmist ja meeldib või mitte, on ebamugavaid momente (millest ma ka valjult muidugi teada andsin ja hiljem vabandasin).

    Kaasavõtmistest: kas tänapäeval enam ei ole nimekirjas küünekääre? Mul olid need enamvähem kohal nr 3 (tal on sündides küüned pikad ja ta paneb nõelteravad küüned endale näkku. Lõigata soovitan proovida uneajal, olgugi, et mees hädaldab, et ei tohi und segada).

  16. Mina lasin epiduraali teha.valu oli enda arust nii tugev.mina seda süsti tegemist üldse ei tundnud.arstid veel ütlesid.et vot nüüd saad 30 min puhata.läks 5min mööda ja sünnitegevus läks väga kiireks.Niiet mulle epi väga sobis.mina sünnitasin 10h. Ja selle vannisünnitusega,ma ei suutnud paigal olla.kihutasin selle toega ringi.ainult nii oli hea.ja kui ma vanni ronisin ei suutnud ma seal vees olla ülikülm tundus :D

  17. Ei käinud mina ka kuskil loengutes ja ei tundnud nendest puudust ka sünnitusel.
    Minul kutsuti sünnitus esile. Olin ennem ühe päeva sünnituseelses, kui asi üldse pihta hakkas. See oli kurb, et ei saanud oma kodus võimalikult kaua olla. Sünnituseelses pidin olema üksi, kuna seal oli ainult külastusajad ja mees koguaeg juures ei saanud olla.
    Mingeid valuvaigisteid sünnitusel ei kasutanud ja minu meelest ei olnud hullu midagi. Kirja läks muidugi 17 h, mis polnud just kõige vähem. Aga kõik oli täiesti välja kannatatav.
    Kõike paremat Sulle ja ära üle mõtle. Kõik läheb täpselt nii nagu minema peab :)
    Nautike veel kahekesi olemist, sest varsti on elu peapeale pööratud ;)

  18. õõhhh… külmavärinad tulevad kui sünnituse peale mõtlen. epiduraalita seda üle poleks elanud!!!! sünnitasin 14h, ilma selleta oleks sünnitanud kindlasti topelt aja. minul igatahes kiirendas see samuti sünnitustegevust ja mingeid tüsistusi ei olnud. ei saa aru miks peavad naised üldse piinlema nii, võiks olla, et lähed valudega haiglasse ja kõigile tehakse kohe epiduraal, muidugi kui ei taha siis ei teeks, aga just neile kes seda tõesti tahavad. see valu on lihtsalt meeeeeleeetuuuu, mitte iial ei lähe see meelest! selline tunne oli, et kohe suren ära! minu jaoks oli see kogemus igatahes 1000000 x hullem kui räägitakse.

  19. Mina soovitaks kõige pealt – ära karda :), ära mõtle mingeid hirme välja. Mul on paar tuttavat, kes on tõesti kohutavalt kartnud sünnitust ja neil ka tulid väga rasked sünnitused – v-o hirm blokeerib mingid loomulikud instinktid.
    Esimesel korral tegin sünnitusplaani p-m mehele lugemiseks, et ta teaks mu mõtteid ja saaks mu eest seista, kui ma juhuslikult suhtlemiseks võimeline ei ole. Teisel korral täitsin haigla valmis põhja ja kirjutasin vajadusel juurde. Ämmakas küll kohe võttis selle kaasa ja viis ennast kurssi mu kirja panduga. Loomulikult on lõpuks see, et tehakse kõik nii nagu sulle ja lapsele kõige parem, aga ämmakas saab ikkagi pildi sinust ja su soovidest.
    Asenditest. Sünnitusvalusid elasin üle praktiliselt kõik tunnid püstises asendis (selle käimistoe peale toetades) ja v-o tänu sellele tuli ka avatus ilusti kiiresti. Esimese sünnitasin järil, mis sel hetkel mulle meeldis, sest seal hakkas kohe laps pressimise peale välja liikuma ja sündis suht ruttu ära. Aga ma sain ka korralikud rebendid. Teisel korral ämmakas ütles-soovitas, et valime äkki mingi muu asendi, et siis ta saaks paremini mind rebendite eest kaitsta ja jälgida, et vanad lahti ei läheks. Olin nõus ja sünnitasin külili asendis laual, oli natsa imelik asend, aga kõik sujus ja rebendeid sain väga vähe (kuigi lapse pea oli päris suur).
    Valuvaigisteid ei plaaninud eriti küsida ja ei läinud ka vaja. Kasutasin mõlemil korral naerugaasi. Esimesel korral ei tundnud väga abi, sest ilmselt ei tõmmanud seda õigesti. Teine kord juhendati paremini ja ämmakas ka jälgis, et õigesti hingan. Ehk loomulikult lõpus on valud ikka megad (mehed neid välja ei kannataks) aga minu jaoks ikkagi täitsa üleelatavad, et mul ei tulnud ka seal valude sees veel mõtet, et vot enam ei jaksa. Ilmselt kõige tervislikum ongi olla selles ühes valu hetkes (keskenduda sellele ja hingamist mitte ära unustada) ja mitte mõelda, et äkki pean ma seda kannatama veel 3-8-12 tundi.
    Karjumisest :). No kui on juba suuremad valud, siis hakkad nagunii karuhäält tegema ja see aitab valusid üle elada. Aga kui juba lapse pressimiseks läheb, siis muideks karjudes ei jaksagi pressida. Õige võte on see, et tõmbad kopsud õhku täis, hoiad hinge kinni ja siis pressid kogu jõuga. Mind juhendati nii, ja väga kiiresti sai mõlemad beebsud välja.
    Haigalkoti tegid meil rasked 3l pudelit vett, sest seda tõesti kulub (mees peab ka jooma ju!). Küünekäärid võtaksin ka kaasa, nagu keegi mainis ja lõikaks ka une ajal küüsi. Ja kindlasti võta mehele süüa kaasa, kasvõi korralikud võileivad. Sest kui sattute sünnitama öösel ja sulle pärast süüa antakse, siis mehele pole ilmselt midagi ette nähtud (vähemalt ITK-s). Saaks ju ka öösel kuskile ostma minna, aga mees võib ka omadega nii läbi ja väsinud olla, et lihtsalt ei jaksa.

  20. Aaa ja sellest epiduraalist. Minu meelest ei ole mitte nii, et pead kohe haiglasse minnes ültema, kas tahad või ei taha seda, vaid nad tahavad sult seda allkirjastatud paberit, kus on räägitud kõik ohud ja riskid lahti. Ehk hiljem sa ei ole võimeline seda mitut lehekülge eriti lugema ja allkirjastama. Minul oli see täidetud ja allkirjastatud ja andsin kohe ämmakale. Ehk, kui ma oleks seda tahtnud, siis ei oleks enam mingit teemat selle allkirjastamisega.

  21. Mina tegin ka enne sünnitust põhjaliku plaani ja mul oli üsna kindel soov vette sünnitada. Tegelikkuses läks kõik hoopis teistmoodi :) Mul oli tarvis veed avada, see aga tegi valud ühe hetkega mõõdukast täiesti metsikuteks ja ma ei suutnud teha muud, kui küliliasendis lamada, naerugaasi otsas rippuda ja kisada, et mulle epiduraal toodaks. Vann oli olemas ja vett täis, aga minust sinna minejat polnud, õõvastav tundus mõeldagi, et ma sealt laualt ennast veel kusagile liigutama peaksin hakkama. Epiduraali ma õnneks ka sain, ehkki läks hulk aega, kuna anestesioloogi polnud majas ja ta tuli kohale kutsuda (oli öö). Anestesioloogi saabumise ajaks olid mul juba pressid peal, aga süst tehti ikka ära (muidu olen kuulnud, et selles staadiumis vist enam ei tehta). Algul tundus, et ei aita sugugi, aga lõpuks nähtavasti ikka mõikas, sest lõpus need pressid enam valusad ei olnud ja ka pea lõikumist ei tundnud ma üldse. Laps sündis napilt kolm tundi pärast vete avamist, seega kogu protsess oli väga kiire ja väga intensiivne, seepärast ka need valud nii jubedad olid.

    Seega jah, plaani võib teha ja tore, kui sul on mingi visioon olemas, kuidas asjad ideaalis võiksid kulgeda, aga tegelikkus võib olla sootuks muud ja siis on oluline kohanduda olukorraga.

    Haiglakoti sisust – minul olid kaasas riided lapsele, mulle meeldis, kui ta oli kohe omade, mitte haiglariietega. Ise kandsin sünnitades haigla öösärki, aga pärast riietusin ümber oma pidžaamasse. Mähkmeid ja hügieenisidemeid oli piisavalt, neid vaja ei läinud. Muidugi minu kogemus pärineb Fertilitasest, ma ei tea, kuidas mujal on. Ilmselt on neid siiski igal pool vajalikus koguses olemas ja kaasa võtma ei pea. Nibukreem oli ülioluline! Seda läks kohe tarvis, sest alguses on imetamine paljudel valulik, nii ka minul oli. Kreem aitas.
    Hea oli lehitseda mõnda ajakirja või lahendada ristsõna, sest päeval laps magas palju ja mees oli tööl.

    Niisked salvrätid olid minu jaoks ülimalt olulised, mitte ainult haiglakotis, vaid lapse hoolduse juures üleüldse. See ülihapra vastsündinu kraani kohal solgutamine on minu meelest jabur ja ohtlik, äsjasünnitanu jaoks veel eriti, kui võid olla üsna nõrk. Eestis propageeritakse seda väga, mujal maailmas aga ei praktiseerita seda (minu teada) kuskil. Kui loed tõlgitud raamatuid lapse hooldamise teemal või vaatad youtubest videosid või kasvõi googeldad changing diapers, siis sellist soovitust ei leia sa mitte kusagilt. Ikka soovitatakse kas kasutada soojas vees märjaks tehtud vatti või lappi või siis tundlikule nahale mõeldud salvrätte. Mina üritasin alguses seda kraanikausi värki, aga absoluutselt ei sobinud, see tundus niivõrd ebakindel ja raske, et iga kord mähkmeid vahetades tuli lausa ahastus peale. Tundub võib-olla jabur, aga paraku see nii oli. Minu jaoks oli ülim kergendus, kui otsustasin selle enda piinamise ja lapse solgutamise lõpetada ja hakkasin mähkimislaua juures hoidma kausikest sooja vee ning suurte vatipatjadega. Võrratult mugavam oli niiviisi last puhastada. Hiljem läksin üle tundlikule nahale mõeldud salvrättide peale ja needki sobisid lapsele hästi, mingit nahaärritust pole kunagi olnud. Vannis on laps käinud enam-vähem sünnist saadik põhimõtteliselt igal õhtul, seega pole vaja arvata, et ta sellepärast must ja pesemata oleks :)

    Tahangi selle pika jutuga öelda, et igaühele oma. See, kui keegi midagi kangesti propageerib, ei pruugi olla konkreetselt sinu jaoks parim lahendus. Sama on imetamisega. Minul kulges see algusest peale kergelt ja imetasin ilma probleemideta üle aasta, samas on mul sõbrannasid, kes on sellega meeletult palju vaeva pidanud nägema, et asi toimiks – ja alati ei saagi toimima, kahjuks. Ja kasvavad ka need lapsed üles, kes mingil põhjusel rinnapiima ei saa. Seega jah – igasugused ideaalid on toredad, aga elu teeb ikka omad korrektuurid :)

    1. Ma olen ka täitsa nõus, et seal haiglas seda vastsündinut kraani all solgutada oli ebameeldiv. Ma olin ise verd ka rohkem kaotanud kui normaalne ja seega ka vähe nõrgem. Mul tegigi seda mees, aga mõnesmõttes on tõesti kindlam seal lühiajaliselt neid salvakaid kasutada. Muidu kodus läksin vee peale üle, sest esimesel lapsel tuli nende pikaajalisest kasutamisest ikkagi ärritus (ei olnudki see nn mähkmelööve, vaid just salvakatest). Aga neid saab ka valida kallimaid ja võimalikult naturaalseid.

  22. Minul oli ilus synnitusplaan- tahtsin synnitada vees, plaanisin hingata lapse valja ja soovitatavalt sel ajal kui just vees ei ole, olla neljak2pukil, ilma epiduraalita jne. Tegelikkuses, kui haiglasse joudsin ei tahtnud ma vanni poole vaadata ka mitte- mingil pohjusel ajas mote veest sydame ka pahaks (ma rmastan muidu vanni!!), ma keeldusin seljast andmast mehe suurt villast kampsunit (kes kyll synnitab suure villases kampsunis???, aga mulle oli see kuidagi nii suureks lohutuseks). Peale 10 tundi valusid (ja 2cm avatust) ma palusin morfiini- selle sain ja oksendasin kohe valja, mis jarel ma hakkasin paluma epiduraali. Neljakapukil olemisest ei tulnud midagi valja sest lapsele pandi pea kylge anduri ja ma pidin voodis lamama (see tegi asja hullemaks). 47 tundi peale valude algust (ja 3 cm avatust) sain epiduraali, sest ma lihtsalt ei suutnud enam ning arst arvas et mul on vaja natukenegi magada. No ja siis tuli keiser yhel hetkel sest avatust ei tekkinudki rohkem peale selle 3cm. Nii palju siis synnitusplaanist.
    Aga tead mehed kipuvad enne pabistama rohkem kui asi vaart ja kui kord selles hetkes viibivad, siis ei nad karda midagi naha ning on suureks abiks. Ma tean mitut meest, kes peale vaga koleda synnituse nagemist, kohe seal samas on naisele oelnud, et seda me peame uuesti tegema.
    Hommikumantli asemel void kaasa votta ka mingi nøøbitava kampsuni voi lukuga dressika- see on lihtsalt selleks, et seal need koridorid on ysna kylmad.

  23. Mul ei tulnud sünnitamise ajal meeldegi, et võiks mingit valuvaigistit küsida. Noh, tegelt ma teadsin, et epiduraali meie väikeses haiglas nagunii ei tehta, äkki sellepärast ka ei tulnud meelde. Mul oli kiirendav tilk peal. Terve aja olin tilguti otsas. Seega ega ei saanudki teha mida tahtsin nii väga (ringi jalutada nt). Samas oma vaimusilmas olin unistanud mingist ideaalsünnitusest, kus olen voodil pikali ja valutan ja ilusti sünnitan (nagu filmides eks). Tegelikkuses olin tundide kaupa järil, lihtsalt seisin sellele toetudes jalad harkis. natuke itsitasin nende atribuutide peale kui haiglaga tutvumas käisin (a’la neid ikka ei kasutaks ju, nii nõme jne). Novot siis. Et ehk planeeri mida tahad, reaalsus võib osutuda vastupidiseks. Vann ka muideks ei tulnud hetkekski meelde. Ahjaa, mu “ideaalsünnitus” lõppes erakorralise keisriga.

  24. Mina olen ka tõsine kala ja plaanisin et sünnitan ilma abivahenditeta vette. Kõik oligi ilus, valud olid ok, aga vann lõõgastas mind nii palju et emakas jäi peaaegu magama ja nõndamoodi see sünnitus siis venis. Lõpuks ronisin kuivale maale ja järile ja järgmise lapse korral plaanin ilmselt kohe järi peal kükkis olla. Sünnitamise hetk (pressid) on valusad nagunii, ka epiduraaliga. Lahkliha rebeneb jne. Õnneks on see kogu maratonist vaid 1/100 :)

  25. Jah – haiglakott tasub kokku panna. Mul oli ka üsna varakult koos ja eks ikka sai seal neid asju sisse-välja ja ümber pakitud. Aga ega enam ei mäletagi, mida läks vaja, mida mitte. Minu sünnitused ka olnud sellised keskmised, esimene esimestest valudes kuni lapse sünnini ca 14 -15 tundi ja teine laps oli ca 8 tunniga esimesest valudest alates kohal.

    Esimesega käisin valusid vannis leevendamas, kuid ei tahtnud vannis sünnitada – kuigi muidu armastan vett, aga ei tundnud ennast mugavalt.

    Teise seevastu tahtsin vannis sünnitada, aga ei lubatud. Kuna taheti jälgida lapse südame tööd sünnitegevuse ajal – südamelöögid kõikusid päris korralikult, miks seda ei tea keegi. Nii et teisel korral mind vanni ei lubatud, ka mitte valusid leevendama.

    Nii et jah sõltumata plaanidest ja soovidest, ei tea, kuidas täpselt läheb. Ja kui kõik on normaalne, siis kipub miena jah nii nagu Su emal – kui sünnitus kiire, siis kiire, kui keskmine sisi keskmine ja kui aeglane siis aeglane. Samas mull vennanaine sünnitas eismese lapse ca 6 tunniga ja teise lapse sündimise hetkeks jõudis vaevu haiglani (sünnitustegevus alla 4 tunni).

    Ja sidemetega, mis endale antakse on ka nii ja naa. Esimese lapsega kasutasin praktiliselt kogu haiglas-oleku aja neid suuri haigla sidemeid, teise lapsega sain aga juba teisel päeval kasutada täiesti normaalseid hügieenisidemeid (mida ka vererohkemate päevade ajal).

    Fanta asemel soovitaksin ka mina pigem vett varuda. Ma saan täiesti aru, et Fanta maitseb, aga usu mind, kui gaseeritud joogid tekitavad lapsel põrgupiinasid (gaasivalud ja raske seedimine), siis paraku lapse nimel tõenäoliselt loobud.

    Aga vett läks küll palju, nii sünnituse ajal kui ka pärast palatis olles.

    Aga muudest asjadest – epiduraali mulle ei tehtud (ei küsinud ka), küll aga see süst emakakaela – aga abi sellest ei olnud. Naerugaas aja ka mul südame pahaks ja tegi pigem pea uimaseks, nii et loobusin.

  26. Vaatasin, et imetamisrinnahoidja on aga ei märganud rinnapatju. Minul kulus terve pakk haiglas ära…ja ise ostsin lisaks endale neid ühekordseid haiglapüksikuid. Vähemalt keisriga olid need palju mugavamad :)

    Sünnitusplaan on minu jaoks üsna mõttetu kui just plaaniline keiser tulemas ei ole. Kunagi ei või ette teada, mis tulemas on :)

    Epiduraali kohta…Minu esimene keiser tehti tuimestusega, sain opisaalis ringi vahtida, nägin meest, kes käest hoidis ja last kui ta minu seest välja võeti…

  27. Minul kutsuti sünnitus esile,sest olin 41+6 ja sellega kadus ka võimalus vannis sünnitada nagu soovisin ja edasi toimus kõik vastupidiselt sellele,mida ma tahtsin. Avatust kontrolliti 23.30-olin 2 cm ja pool tundi peale seda küsisin petidiini,sest see oli ainuke valuvaigisti,mis saadaval oli (sünnituseelses ei saa naerugaasi ja epiduraali ei saa ka enne kui sünnitusosakonnas ja seal ei olnud voodeid) ja kui saaks nüüd valida,siis ei valiks,sest tuhud olid nii tugevad/valusad,aga tuhude vahepeal olin nii väsinud ja tahtsin magada. Kui petidiini õigel ajal võtta,siis vast oleks okei,aga muidu jube,ma pidin ka tund ootama,et arst selle välja kirjutaks. Kui kell 02.30 mind uuesti kontrolliti,siis olin 8cm ja epiduraaliks juba hilja,kui lõpuks sünnitusosakonda sain ( neil ei olnud enne voodikohta!), siis olin juba 10cm ja sain naerugaasi. Mu valulävi on kõrge ja ütleks,et gaasiga on sünnitus talutav,aga siiski valiks pigem epiduraali ja ei kannataks,kui valida on. Minu valud tulid nii kiiresti ja olid nii intensiivsed,et ma ei suutnud muud teha,kui voodis istuda ja võimalikult vähe liigutada. Ideaalis tahtsin ka vannis pikutada ja graatsiliselt oma beebi ilmale tuua,aga reaalsus oli ikka väga teine..Loodetavasti on sul loomulik sünnitus,siis on sul ka natukene rohkem aega otsustamiseks. Tee kuidas sel hetkel õige tundub.
    Ps: Mina sünnitasin Inglismaal ja järgmine kord plaanin kindlasti Eestis sünnitada,kuidagi inimlikum tundub olevat.

  28. Sünnitusplaani ei olnud plaanis teha, aga äe need paberid pihku pists ja täitsin siis nii hästi ära, kui oskasin sünnitust ettekujutada. Haiglas andsin need paberid äe-le ka. Soovisin vanni tegelt sünnitada ja epiduraali kohta ei osanud midagi väga arvata. Läks aga nii, et kodus tulid veed, 12h hiljem läksime haiglasse, laps ikka sündida ei tahtnud, järgmine hommik hakati stimuleerima, ikka ei miskit, siis tehti epiduraal, et asja kiirendada ja mis oli nats ebamugav, aga ei midagi hullu ja siis oli päris chill olla, ma mõtlesin, et oh, mis see sünnitamine siis ära ei ole. Aga no laps ei tahtnud ikka tulla, lõpuks ei mõjunud valuvaigisti ka enam ja ma mõtlesin ainult koguaeg, et kaua veel, siis oli ikka väga valus. Lõpuks, 36h pärast vete tulekut tehti erakorraline keiser. Lõpuks läks kõik ikkagi hästi, aga sünnituseks ettevalmistudes ei osanud sellist asjade kulgemist küll ettekujutada. Et kui peaks üks laps veel kunagi tulema, siis perekooli loengutele ma enam oma aega ja raha ei kulutaks ja ette midagi väga ei plaaniks, läheb nagu läheb ja ämmaemand ja arstid aitavad nagunii nii palju kui saavad.

  29. Ma ei plaaninud epiduraali küsida ega kasutada, kuid arstid ise tungivalt soovitasid, kuna valud olid nii intensiivsed ja vererõhk väga kõrge. Avatust oli sel hetkel 5cm. Sünnituse algusest (avati 38+5 veed, sest vererõhk oli kõrge ja ei allunud ravile) oli möödas selleks hetkeks 4:45h. Niisiis, tuli anestesioloog, tegi epiduraali ning voilaa, 10minutiga pressid kohal ja täisavatus. Laps sündis 45min hiljem. Sünnituse kogupikkus 5:30h. Praegu tagantjärgi mõtlen küll, et jubehea, et arstid ise mulle epiduraali surusid. Olin sel hetkel juba nii räbal.

  30. Mul ei olnudki erilist sünnitusplaani, sest iial ei tea, mis juhtuda võib. Epiduraalist ja keisrist soovisin ilma konkreetse näidustuseta hoiduda.
    Välja kukkus nii, et läksime mehega ebaregulaarsete valude tõttu kl 22 igaks juhuks haiglasse kontrolli.. enne ladusime kodus puud ära (äkki lähevad valud üle noh) ja isegi asju ei võtnud kaasa, sest olin kindel, et on libakad :P Haiglas ootasime pool tundi, sest sünnitama tulijaid oli veel. Vahetult enne läbivaatust tulid veed pahinal ära ja selgus, et avatus 4 cm ehk olin sünnitaja.
    Pärast vete äratulekut läksid valud kiiresti tugevamaks ja ainult hingamisega hakkama ei saanud – läksin alguses duši alla, seal hakkas aga kiiresti paha ning ronisin voodisse naerugaasi hingama.
    Proovisin igasuguseid asendeid põrandal ja palli peal jne, aga kokkuvõttes oli seal nii rõve, et ronisin kahe valu vahepeal kogu jõudu kokku võttes voodisse tagasi ronida. Voodis oligi minu jaoks kõige parem. Naerugaas varsti enam ei aidanud, sest ma ei jõudnud nii sügavalt enam sisse hingata, nagu vaja.
    Sünnitustoas olime mehega kahekesi, sest ämmaemandatel oli ülikiire õhtu ja sünnitajaid oli tõesti palju. Pealegi ei osanud keegi arvata, et mul esmasünnitajana on 2 tundi pärast vete tulekut täisavatus ja pressid. Pressid tundsin kohe ära ja käskisin mehel kiiresti ämmaemand kutsuda. No ja siis pressisin kuskil 20-25 minutit. See osa oli palju meeldivam ja vähem valus kui avanemisperiood. Lahklihalõige tehti ka, sest lapsel oli käsi pea kõrval, aga mujalt ei rebenenud üldse. Lõige ja õmblemine ei olnud eriti vastikud ausalt öeldes, ainult nahaõmblused tegid haiget.
    Ja kui laps oli väljas, siis tabas mind sekubdipealt meeletu kergendus- ja heaolutunne :)

    Lühidalt, minu soovitused:
    1) õpi ja harjuta valude ajal hingamist – see aitab märkimisväärselt valusid leevendada + hoiab tegevuses, et paanikat ja hirmu ei tekiks
    2) mida rahulikum ja lõdvestunum oled, seda kergem (kõigil) on
    3) selili laual sünnitamine ei ole kõigile halb (nt mina ei oleks puhtfüüsiliselt jõudnud vannis või kuskil mujal olla)
    4) go with the flow, sünnitatud saad nii ehk naa :)

  31. Vann on muidugi hea mõte,ka mina olin täiesti kindel,et lähen vanni ja nö.sellega kõik mured lahendatud.Tegelikkuses vòib juhtuda,et sa ei saa sünnitustuba kus vann sees,sest kòik on täis. Samuti võib juhtuda,et kui sul valud käivad,siis ei taha sa vanni nähagi..nagu minul oli,mina tahtsin ainult käia..sõelusin nagu ogar mööda tuba ringi ja proovisin ka seda õiget asendit leida,tegelikult oli kõige parem sellel poti moodi toolil istuda ja kõige tavalisemalt selili ja jalad tugedel sünnitada.Epiduraali ei saanud,kuna haiglasse jõudes oli juba 8 cm avatust ja pidin hakkama pressima,anti naerugaasi,selle toimest kahjuks ei saanud midagi aru. Sünnitus oli kiire,umb 2,5 h..karjusin nagu loom..kuigi eelnevalt olin kindel et ei tee piuksugi..aga kui need valud käes on,siis sa ei kujuta neid ette..tegelt polegi võimalik neid kirjeldada.Kunagi kirjeldasin neid sõbrannale,kes mõlemad lapsed on keisriga saanud..tervislikel põhjustel..ja kirjeldasin nii,et kui sul päevade ajal kõht valutab,siis sünnitus valud algavad sarnaselt,aga kahjuks ei lähe üle mõne aja pärast vaid hoopis hullemaks.Kuigi see pos.asi on küll,et kui laps väljas,siis kohe läheb üle

    1. Mul on see kurb asi, et mul pole pmst kunagi päevade valusid olnud. Noh, mul on ilmselt vedanud.
      Mul on olnud megasuured pimesoole valud, nii et ma ei saanud kõndida enam, selline tunne, et pilt läheb tasku.. Aga see oli kõhus, mitte tupes!!! Seega ma ei kujuta üldse ette, mis mind ees ootab.

      Teiseks – Pelgus on igas sünnitustoas vann. Kui ma just sellisel hetkel sinna ei jõua, et ka need toad on kõik kinni ja ma kuskil koridoris poegima pean :)

      1. Sellega on sul tõesti vedanud,et päevade valusid pole tundnud,aga laps asetseb sul ikkagi emakas ja emakas ise ju kõhus ja mis need valud muud on,kui et emakas hakkab kokku tõmbuma ja last välja pressima :) Tupega pole siin muud pistmist kui et selle kaudu tuleb laps välja :) Valud tulevadki nendest emaka kokkutõmmetest.

        1. Ohjah! Täiest uus asi.. Ma praegu kardan valudest rohkemgi seda, et kuidas ma üldse aru saan, et õiged valud on :)

  32. Minul oli pärast sünnitust kõht väga tühi.. õnneks mees tõi süüa ja väsimus kadus kui oma nunnut vaid vaatasin.. võta muidugi telefonid jne kaasa, beebi ju magab vaid..
    Geenitesti jaoks võetakse kannast verd pärast sündi 48h.. meile anti valida kas koju või selleni seal olla.. olime seal siiski sest muidu oleks podand tagasi tormama ikkagi.. perepalat oli ja saime süüa ja mees käis poes ka.. nagu hotellis olime:))) kui välja arvata see pissimise valu siis ei saandki aru et elasin midagi kohutavat üle.. aga samas mitte nii kohutav, sest epiduraalita saab vabalt hakkama ;) naerugaas oli minu parim sõber ka..ainult väike mure oli selles et ma.kohe sõltuvusse sellest jäin ja see keset sünnitust mu magama pani:D

  33. Pole enne kommenteerinud (salaja käin lugemas ) aga lihtsalt pean ka kirjutama. Plaanid plaanideks nagunii enamuse ajast läheb kõik mööda (nagu ka ise seda ütlesid). Mõlema lapsega oli mul tahtmine vanni sünnitada aga seda ei juhtunud. Suurema tüdrukuga ei suutnud isegi dušši all olla nii paha hakkas kohe. Valutasin ulme kaua (pärnus oli sünnitus) ja ämmakas oli ka paras tõbras, mõnitas ja mingit tuge ega juhendamist ei saanud. Lõpuks viskas läbi valude nii üle, et sõimasin näo täis ja mu karjumise ja sõimamise peale tulid kohale arst ja teine ämmakas. Kahjuks olin omadega nii läbi, et ise enam pressida ei suutnud ja tehti lõige ja vaakum. Tänu esimesele ämmakale oli asi nii kaugel, et laps tuli kiiremas korras välja saada, muidu oleks asi halvasti lõppenud. Väiksema lapsega sünnitasin ITK-s ja seal sain omale väga väga toredad ämmakad. Vette sünnitusest ei tulnud taas midagi välja, sest igasugube liikumine tahtis pildi taskusse ajada ja külili laual vedeleda oli kõige parem. Sedasi lõpuks ka sünnitasin. Ämmakas oli juures ja suureks abiks (mees ka). Ämmakas juhendas kuidas hingata, millal hingata. Lapse hingasingi pm välja välimisi õmblusi teha ei olnud vaja. Kahjuks ka siis läksid asjad korraga metsapoole. Veed ära ei tulnud, laps sündis loote kotis, iga pressiga tuli törts vett. (Lootekotis sündinud laste kohta öeldakse õnnesärgis sündinud lapsed). Peaöe platsenta väljumist aga hakkas arstidel taaskord kiire. Verekaotus oli suur (2 liitrit ise kaalusin 66 kg viimases lõpus) ei saadud aru, kust veritsus tuleb ja pandi narkoosi alla. Ärkasin intensiivis ( vähemalt sellest ajast mäletan midagi enne võisin üleval olla aga ei mäleta) ja pandi külge voolikuid ja asju, et teha vereülekannet. positiivne oli see, et esimesest pepupesust pääsesin, seda esmast kakat on meeletult raske maha pesta ja beebi lappidega jäädki nühkima. 15 minutit peale vere ülekannet saadeti juba pesema. Püsti tõustes hakkas süda nii meeletult peksma, et arvasin küll, et sinna samma ma suren. (Tegelikult kestis see südame meeletu tagumine veel kuid peale sünnitust) kahjuks verekaotus mõjutas ka piima teket ja laps oli näljane, lõpuks otsustati, et hakkab rpa-ga lisa saama. Kuigi ITK on suhteliselt vastu sellele ja pooldab imetamist, aga see oli ka ainuõige otsus, laps oli järgnevad kuud pidevalt tissil, kuid mida polnud seda polnud seega 3 kuuselt jäigi ainult rpa peale. Praeguseks kohe kohe 3 aastaseks saav jaanuari tüdruk on suur ja tugev ja harva haige. Kuid niipea enam sünnitama ei kavatse minna hirmutas ikka ära küll ja mees ütöes ka, et tema enam ühtegi naist seda läbi elama ei pane. See on nagu tapamaja. Ja seda sama ütles ka eelsünnituse kohta. (Mees oleks reaalsuses tohtinud olla ainult külastus ajal seal, kuid garderoobi tädi nihverdas ta ööseks sisse, seega aitähh tädi :) )

  34. Mina ei teinud mõlema lapse puhul mingeid sünnitusplaane, ütlen ausalt, polnud lihtsalt selle jaoks aega :) Mõtlesin ainult oma peast läbi, et läheb nii nagu peab. Esimese lapse puhul tuli mõningaid üllatusi, tuli kasutusele võtta vaakumpump kuna laps oli suur ja veits vales asendis, seetõttu poleks lihtsalt suutnud pressida. Mitte kordagi ei pakutud mulle valude vastu midagi ja ütlen ausalt, polnud ka soovi, sest valud oli täiesti talutavad. Talutavaks tegi muidugi see, et minul mõlema lapse korral oli vajadus veekott katki teha, seetõttu ka vähem valus. Ja kui katki sai tehtud, siis algas ka kohe sünnitegevus. Esimesega läks 6 tundi ja teise lapsega 3 tundi. Asja tuleb võtta rahulikult ja arvesta, et sinu plaan ei pruugi nii minna nagu oled soovinud. Palju edu Teile sinna.

Comments are closed.