Sel korral teeme siis totaalse kannapöörde ja enne Phuketile peesitsma minekut käime Bangkokis, Ko Sametil ja Pattayal. Kuna me aga varem seal väga käinud pole, või üldse mitte, siis ootame teie soovitusi.

Bangkokis tahame me leida elamise selle sama koha lähedale kus eelmisel korral, ehk Terminal 21 peaks olema jalutuskäigu kaugusel, siis on see hea söögikoht ka kiviviskekaugusel. Kes kus on ööbinud, soovitage :)

Eelmisel korral hullasime Soi Cowboil ja käisime kohalikul geitänaval ka, aga seal mulle ei meeldinud. Phuketi geitänav on palju ladnam ja kuidas ma ütlen.. rohkemate heterotega :) Ma tundsin seal Bangkokis end nagu väga vales kohas olevat, samas kui Phuketil on naisena jumala chill geitänaval olla. Soi Cowboi oli väike tänavajupike, mis oli täis pikitud go-go baare ja kuigi seal oli show parem kui Phuketil, siis tagasi mind sinna ei tõmba.

Bangkokis eelmisel korral me sinna suurele peotänavale Nanais, kus “kaks kanget” seiklesid, ei jõudnudki, sel korral on kindlalt listis sinna minna. Mulle meeldib see netitutuvustus selle kohta: Nana on rohkem “täiskasvanute” koht, seal sa ei näe peresid, poode ja turge, vaid mõni üksik turist uudistamas, kes sealt pigem läbijalutamas on. Väga populaarne koht neile, kellel on vajadus millegi eksootilise ja ekstreemse järele, et oleks kodus millest rääkida. Hahaha. No siis täpselt meile ju :)

Kuhu te veel Bangkokis kindlalt minna soovitate?

Sealt edasi liigume.. veel ei teagi, kas kaupleme endale takso või võtame bussi (soovitage julgelt) ja lähme saarele Ko Samet.

Ko Samet on tuntud oma valgete liivarandade, eksootiliste korallide ja kristallselge vee poolest, noh, nagu suurem osa saari Tais. Asub ta 220 kilomeetri kaugusel Bangkokist. Kolm tundi sõitu Rayongi ja sealt laevaga saarele.

Saarel on loomulikult ka oma lugu – Ko Samet olla omal ajal olnud koduks piraatidele ja osad neist on isegi sinna maetud.  Tai legendaarne luuletaja Sunthorn Phu oli esimene, kes pani selle saare kaardile, kui ta kirjutas oma eepose, Phra Aphai Manee “Printside, Saga, Mermaid ja Giantsi lugu”.

Ja kuigi Bangkoki elanikud olid saare ilust teadlikud juba ammu, siis tegelikult oli seal kuni 1981se aastani ööbimine keelatud. Aga nüüdseks juba kolm aastakümmet on see rahvale avatud ja kuulutatud rahvuspargiks. Seega on maale minek tasuline nagu ka Phi Phil. Täiskasvanule maksab see 200 bahti ja lapsele 100 bahti.

Ma lugesin natuke saare kohta ka Wikipediast ja eriti meeldis mulle seal lause ööelu kohta: kohalikud kokteilid tehakse järgmiselt – üks laste liivaämber, jää, koka või pepsi, viski, väike Tai red bull, üks kuni neli kõrt. Korda neid ämbreid kuni päike tõuseb jälle. We will!

Kes oskab kaasa rääkida siis ootame hea meelega soovitusi. Saan aru, et odavamad ööbimiskohad lähevad seal nagu soojad saiad ja tuleks ette broneerida, aga ilmselt polegi me väga huvitatud mingist ühikamoodi toast, vaid ikka enam-vähem hotellist ja 1000bahti öö per nägu ongi umbes eelarve. Ja netist lugedes sain aru, et sellise hinna puhul ei pea ette bronnima, leiab ka kohapealt. Kui keegi oskab kaasa rääkida, siis palun :)

Paar päeva naudime saareelu ja lähme Pattayale. Ma olen küll kuulnud, et jube venelaste pesa, aga no kaeme perra! Meil just naabrid olid seal ja Facebook oli vaese naise poolt ülekirjutatud, talle üldse ei meeldinud ja ta ei jõudnud ära oodata, et sealt minema saaks. Kahju kohe temast. Aga kuna meie pole varem käinud, siis tahaks olukorraga tutvuda. Ja igalpool kus päike peale hakkab.. seal on hea :)

Veebruaris on Tais 27-37 kraadi sooja, mõnus. Eriti tänase ilmaga, vaatad aknast välja, lumi maas.. ja mõtled kuidas saad varbad kuuma liiva suruda, jääkulma mojitot larpida ja päikese käes mõnuleda nagu kass.. Mmm.. cant wait!

Kuni kuuekümnendateni oli Pattaya kaluriküla, ent Vietnami sõja ajal otsustasid Ameerika sõjaväelased (viiesajakesti!) nädalase puhkuse veeta just Pattayal. Neile seal meeldis ja hea sõna läks liikvele ja peagi sai Pattayast hea alternatiiv Bangkokile.

Eelmisel aastal nägime Phuketil eestlasi, kes ütlesid, et Pattaya must see on dragwshowd, et 10 korda paremad kui Phuketil. Kuskile pressime end kindlasti sisse, niiet eks  me näe.

Seejärel suundume nädalaks Phuketile, kus ma esimese asjana torman kanavarrast ja mojito ämbrit tooma :) huvitav, kas mu koksimeister on veel alles? Peaks talle Eesti šokolaadi viima! Jummel, see sulab ju normaalselt üles.. ja kurat, käsipagasis Vana Tallinnat ei saa ju viia. Isegi vist mitte suvenriirpudelis?

A, ja keegi juba küsis, et kuidas ma julgen kirjutada, et me lähme.. Sest korter ei jää tühjaks kui meid ei ole. Ärge tulge palun Hedonit kollitama siia :)

Ja kellel veel reisiplaanid tegemata. Tulge samal ajal kui meie :) On mõnusam koos reisi oodata ja hiljem muljeid vahetada.

Kasuta reisimiseks Bonusway keskkonda ja kogu selle pealt boonuseid,
mida saad välja võtta reaalses rahas :)