30 päeva tähtajani: rasedus loksutab sõbrad paika

Alles see oli, kui ma rasedaks jäin ja tähtajani oli terve igavik. Mul on telefonis üks pilt, kui on 123 päeva jäänud ja seegi tundub kauge tulevik. Mäletan, kui blogisin, et sada päeva veel…

Ja täna on jäänud vaid 30 päeva (35+5)… See on kuu aega. Seda on nii vähe. See on ju kohe. Ühtpidi on see rasedus kulgenud jube kiirelt. Blogi avalikustamisega (augusti keskel) olin ma nö ametlikult rase ja võisin kõva häälega kuulutada, et jah, olen paksuks läinud :D ja sellest ajast peale, on aeg kadunud nagu musta auku. Mul on olnud räigelt kiire. Mingid tööotsad siin ja seal. Blogi – et inimestel oleks mida lugeda, et neil oleks põnev lugeda. Koostööpakkumised siit ja sealt. Metsikud guugeldamismaratonid teemal – milline vanker, voodi võtta või mitte, milline madrats on parim. Millal tasub jääda dekreeti, kuidas arvutada vanemahüvitist, mis on sünnitusplaan, kas valida vettesünnitamine või epiduraal ja kõik muud rasedusteemad sinna otsa.

Ühtpidi on mul justkui süümekad, et ma ei ole jalad seinal vahtinud, puhanud ja maganud, ja olnud rase. Ma olen olnud rase kõige muu kõrvalt. Jah, mul on olnud seljavalud ja jalakrambid ja väsimus, aga samas ma ei ole oksendanud ja surnud selle raseduse kätte, ptüh-ptüh-ptüh! Mu rasedus lihtsalt on kulgenud koos minu senise eluga. Kuna mul on ikka veel asju ostmata, siis on tunne, et kohe saab aeg otsa ja ma ei jõuagi neid soetada ja.. No ega laps seepärast sündimata nagunii ei jää. Ja küll ma siis jõuan need asjad ka osta, mis veel vaja on.

Kõik on rasedad – ma polegi ainuke!

Meelis ütles ükspäev, et ta vaatab väljas käies (noh, ala poes) kas lapsed on „värsked“ ehk et kui vanad on turvahällides ja vankrites olevad beebid. Mina seevastu näen ainult rasedaid, mu meelest on terve ilm rasedaid naisi täis. Loomulikult neile, kes ainult minu titeblogi loevad, võib jääda mulje, et ainult mina olen maailmas rase ja nad ei saa aru (olles ise kusjuures sünnitanud), et miks ma pean kõigest kirjutama ja mismõttes ma ostan juba vankri ära ja …

„Jumal, ega sa ainuke rase pole!“ – ei ole jah, kas teate, ainuüksi jaanuaribeebide grupis FBs on meid üle saja. Ja nagu ma ütlesin, terve ilm on rasedaid täis. Lihtsalt oleneb kas ja kui palju te nendega kokku puutute. Ja mis mind ikka tõsiselt hämmastama paneb, on sugulaste käitumine – üks asi on see, et miks ma blogin ja kas seda on vaja, teine asi on teemadevalik – umbes, miks sa kirjutad, et ostsid vankri ära – nii vara, ise pole sünnitanudki. Või – mida sa muretsed mingi limakorgi pärast, minul seda üldse polnud.

No tore, ma olen esimest korda rase, ma ei tea, millal on õige aeg vanker osta või millal limakork peab eralduma või… Blogist on mulle siinjuures palju abi olnud, sest on ka toredaid teisi raseidaid ja juba sünnitanud naisi, kes oma kogemusi minuga hea meelega jagavad. Ja nii saan ka mina targemaks. Kahjuks mul ei ole ema, kellele ma vanasti oleksin saanud seitse korda päevas helistada ja kõiki neid küsimusi küsida :)

Ja kusjuures, olgu veel mainitud, et need niinimetatud sugulased-tuttavad, kes tagaselga targutavad, pole viitsinud viimase poole aasta jooksul kordagi mulle helistada või kirjutada, et küsida – kuidas sul läheb? Kuidas enesetunne on? Loogish, nad loevad kõike blogist ja siis ei saa aru, et milleks on vaja kõigest blogida. Selleks, et te ei tüütaks mind oma kõnedega, kuidas läheb. Ma olen terve raseduse aja tundnud nagu ma oleks üksi rase, sest minu sugulasi-sõpru-tuttavaid nagu üldse ei kotiks, et ma olen rase. Aga noh, on neid, keda ei koti ja siis neid, kes saavad kogu info blogist ja neil on nö ülevaade olemas ja lisainfoks pole veel põhjust. Ja muuseas, ärge hakake mulle ka jaanuaris helistama, et noh, kas on sündinud… Noh, kas juba… Aga täna? Aga nüüd? Aga vat, ma ei viitsi siis teiega rääkida. Lugege blogi! Jälgige Facebooki. Küll ma teada annan kui ma pooldun :)

Ja siis jääb alles tuumik – umbes samasugune tuumik, kui sa lähed pikale reisile, ja tagasi tulles on sul ühe-kahe käe näppudel üles loetav hulk inimesi, keda sa saad usaldada öösel kell kolm kasvõi selleks, et jäätiseraha laenata. Neid kotib. Kuigi võibolla on neil minu titejutust kõrimulguni, nad ei ohi. Nad kuulavad ja elavad kaasa ja vaimustuvad mu vankrist, mille ma liiga vara olen endale koju ette ostnud ja nad toovad mulle kommi ja Fantat ja sheerivad minuga beebivideoid ja on üldse maailma kõige armsamad inimesed.

Haiglakott on koos, aga sünnitusplaan on ainult mõtetes

Kuigi võib juhtuda, et ma pean haiglakoti haarama juba mõne hetke pärast ja haiglasse tormama, on sealt paar asja veel puudu (beebile küünekäärid, sidemed (ma ei ole neid ikka veel oma majapidamisest üles leidnud, kuigi ma tean, et ma nad ostsin), spordikorgiga vesi ja mingid niksid-näksid…). Kott on ka pakitud „ajutisse kotti“, sest ma olen mingi mõnusa suure koti otsinguil. Pluss mul oleks vaja mingit mõnusat mähkmekotti.

Ma kusjuures leidsin ühe megatuusa koti, aga see on nii kallis (hetkel sooduses -50% 125€)… Samas ma mõtlen, et mul käisid sellised päkapikud, kes kinkisid raha, äkki nad sellepärast kinkisidki, et ma selle osta saaksin :)

Sünnitusplaani ma ei ole kirjutanud. Nagu ma blogi kommentaaridest aru olen saanud, pole seda paljudel olnud ja midagi ei juhtu kui mul seda ei olegi. Haiglasse minnes pean nagunii täitma kilomeetrite viisi paberimajandust, kas ma praktikante tahan sünnituse juurde või ei ja kas ja millisel juhul ma epiduraali tahan jne…

Jah, ma olen mõelnud, et ma tahaks lapse välja hingata ja lugenud, et 1/100st naisest ei pea sünnitust valusaks, ja loodan, et see 1/100st olen mina ja et ma saan vette sünnitada ja sünnitus kulgeb nagu lai lumehelves hellalt liueldes maapinnale. Ma olen enam kui kindel, et kõik on peas kinni ja hingamises. Kui ma suudan rahulikult hingata, siis ma suudan ka suhteliselt valutult sünnitada. Ma mõtlen, et ma kardan ülepea vett, ometi käisin ma kuuemeetri sügavusel sukeldumas. Ma lihtsalt mõtlesin terve aja, et ma pean korralikult hingama ja kui ma korralikult hingasin, läks paanikaosakond üle ja ma nägin imelisi väikseid Nemosid :)

Hea küll, ma ei tea mida konkreetselt karta, seepärast ma ilmselt väga ette ei mõtle ka, kuidas ma pean jalad taeva poole karjudes valudesse surema. Ma loodan, et ma ei pea.
Ja kui ei saa vanni, siis ei saa. Siis saab epiduraali ja kui ei saa, siis ei saa. Kõik läheb täpselt nii nagu ta läheb, ma ei ole selgeltnägija :D

30 päeva tähtajani – mis mul veel tegemata on? Millele ma veel mõtlema pean? Mis on must have, mis peab enne sünnitust tehtud saama? Vaktsineerimisest ja “mida teha pärast sünnitust esimese asjana” ma blogin varsti (kui jõuan).